Ei õnnestu ammendada Tammsaare varaaita

ELO LINDSALU

A. H. Tammsaare looming ja tema elu­filosoofia on ikka olnud lähedane ja oma. Nagu klassiku eluajal, käivad tänapäevalgi vaidlused selle ümber, mis on tõde ja kas seda on ülepea olemas. Teatavasti esitas sama küsimuse ka Pontius Pilatus Jeesusele, samuti paelus see Tammsaaret, kes on selle üle arutlenud oma tegelaste kaudu. Mitmesuguseid elutõdesid on Tammsaare teostest ammutatud pea sajandi jagu – ju siis on ta üks neid kirjanikke, kes on ise „tõe seest“ (vrd Jh 18:37).

On kurioosne, et Heino Puhvli 1966. aastal avaldatud Tammsaare-monograafia järel on valitsenud 50aastane paus. Selle aja jooksul on ilmunud siiski hulk põnevaid artikleid ja uurimusi, kus on rakendatud kirjandusteaduse uuemaid suundumusi. Maarja Vaino esitleb monograafias „Tammsaare irratsionaalsuse poeetika“ kirjanikku ja tema loomingut sellisest küljest, millele sündmustikule keskenduv lugeja vaevalt ise tuleks. Nimelt on Tammsaare romaanides ja nende põhjal lavastatud näidendites ning filmides tihti midagi esmapilgul tabamatut, mingi saladuslikkus ja mõistatuslikkus, mis tõstab lugeja-vaataja argipäevast kõrgemale ning paneb juurdlema elu sügavuste üle. Ka Tammsaare tegelaste käitumine on tihti kummaline, ei allu mõistusele või on sellega vastuolus. Vaino on olnud rabatud sellest, „kuidas tegelane on otsustanud midagi (õigesti) teha, aga teeb siis risti vastupidi ega suuda seda hiljem seletada“ (lk 19). Ta koondab kogu mõistatusliku ainese irratsionaalsuse mõiste alla ning muugib põhjalikult lahti.1 Autor analüüsib ja selgitab irratsionaalsuse kontseptsiooni kogu kirjaniku loomingu varal, paljastades täielikult meistri tehnika, võttestiku või poeetika – kuidas keegi seda nimetab.

Raamatu lõpuks saab selgeks, et midagi salapärast Tammsaare teostesse enam jäänud pole ja kõik tabamatu on päevavalgele toodud. Sellest on veidi kahjugi, sest kirjaniku geniaalsus, mis seni ju samuti natuke müstiline näis, on nüüd taandatud reaks tekstiloomevõteteks, alates filosoofilistest kontseptsioonidest ja lõpetades kirjanduslike motiivide ning tekstiseostega. Aga see ju ongi kirjandusteaduse ülesanne: selgitada, analüüsida, interpreteerida, seoseid luua. Vajadus Tammsaare teoste tänapäevase tõlgenduse järele oli pealegi ammu olemas. Raamat on hästi kirjutatud, lihtsas ja kõigile arusaadavas keeles, sobilik ka laiemale kultuuriavalikkusele, igale Tammsaare-huvilisele. Õpetajadki saavad nüüd toetuda värskele käsitlusele, mis on vaba liigsest realismikesksusest ning kus rõhuasetus on teose kui kunstilise terviku tähendusel ja ülesehitusel.

Mõistus või tunded?

Võluvalt lüürilises ja esseistlikus sissejuhatuses „Minu Tammsaare“ visandab Vaino kirjaniku „isikuprofiili kirjelduse“, milleks ta on andmeid kogunud juba aastaid Tammsaare muuseumi juhatajana. Vaino kahetseb, et ei ole iial saanud kuulda Tammsaare häält, mistõttu jääb üks oluline kild temast puudu.

Küll aga annab autor ammendava pildi Tammsaare lõpmata töökast ja sihikindlast iseloomust, avarast ja uudishimulikust vaimulaadist, tema suhtumisest religiooni ja kirikusse, mis oli küll vastuoluline, aga mitte mingil juhul primitiivselt ateistlik, millist müüti levitati nõukogude ajal. Vastupidi, kirjanik tundis hästi piiblit ja kasutas oma teosteski piibli keelt (eriti süntaksit), huvitus teoloogilistest probleemidest ning lähtus valdavalt kristlikest mõtteskeemidest.

Lühike ekskurss tehakse ka irratsionalismi kui filosoofilise õpetuse ja selle peamiste esindajate manu. Irratsionaalseks peetakse kõike seda, mida ei saa käsitleda mõistuse ja mõtlemise abil; „mõistusevastaseid jõude, mida arvatakse inimvaimu ja isegi olemise enda aluseks“ (lk 31). Kuigi Tammsaare ise ei olnud eksistentsialist ega irratsionalist, huvitas teda inimloomuse irratsionaalne pool samavõrd kui Schopenhauerit, Nietzschet, Kierkegaardi ja Freudi, kes kõik vastandusid valgustusaja ratsionalismile. XX sajandi alguse filosoofid Bergson, Weber ja Meyerson ei näinud aga irratsionaalsust mitte niivõrd mõistusele vastanduva, kui seda täiendava ja avardavana – nii Tammsaaregi.

Esmakordselt juhiti irratsionaalsuse mõõtmele Tammsaare loomingus tähelepanu tema 60. sünnipäeva puhul ilmunud sõnavõttudes. Nii August Annist, Daniel Palgi kui ka Rudolf Sirge märkisid toona kirjaniku paradoksilembust, mida seostati intellektualismi kriisiga; „temagi peaprobleem oli puhta mõistuse (ja sellele ehitet individualistlik-egoistliku, lõpuks ka hedonistliku kultuuri) puudulikkuse probleem“, rõhutas näiteks Annist (vt lk 41).

Irratsionaalsuse tasandeid Tammsaare loomingus on Vaino analüüsinud kolme motiivi ja kahe tüübi kaudu: saladused, maastikud, muusika, lunastavad neitsid ja narrid.

Peatükis „Reaalsed ja irreaalsed maastikud“ leidub mitmeid uudseid ja huvitavad tähelepanekuid. Tammsaare loodusesse suhtumise on autor sidunud piibli, Maeterlincki, Shakespeare’i ja Camus’ arusaamaga looduse ja inimese vahekorrast: inimene on looduse osa, kuid loodus ise inimeseülene. Vaino toob välja maastike sümboltasandid, nende sakraalse mõõtme ning näitab, kuidas koht määrab paljuski tegelase saatuse või on saatuse peegeldaja. Eriti põnev on romaani „Põrgupõhja uus Vanapagan“ ruumikäsitlus, kus seosed teispoolsusega on kõige ilmsemad. Vaino oletab, et Jürka talu asub piiri peal, n-ö maailma lõpus, ja Jürkagi on „ühtaegu nii siin- kui sealpoolne olend“ (lk 103). Üks lõppjäreldusi on, et Tammsaare teoste „tegelane on sageli inimene, kes tunnetab eksistentsiaalset ängi, võimetust kontrollida olukordi ning kes seeläbi tunneb end n-ö saatuse mängukannina“ (lk 198). Säärane on näiteks Andres Paas, üks esimesi eksistentsialistlikke tegelasi eesti kirjanduses (lk 91). Romaani „Põrgupõhja uus Vanapagan“ (1939) on saksa kirjandusteadlane Friedrich Scholtz aga nimetanud esimeseks eksistentsialistlikuks teoseks Euroopa kirjanduses. Senise kirjandusuurimuse kohaselt kinnitas eksistentsialism meil kanda alles 1960ndatel …

Anton Hansen Tammsaare lamamistoolis Punasel Lagedal.

Anton Hansen Tammsaare lamamistoolis Punasel Lagedal.

Eesti Kirjandusmuuseum

Narr kui tõerääkija

Vaino on oma uurimuses kasutanud varasemate uurijate väärt tähelepanekuid: lähimineviku tekstitundlikumate kriitikute Endel Nirgi, Elem Treieri, Toomas Liivi ja Toomas Haugi kohalolu on tuntav. Neilt on laenatud ka mõningaid häid mõisteid, nt Liivilt telg ja teljestama. Vaino on nende mõtteid edasi arendanud või avastanud Tammsaare teostest hoopis uusi tähenduskihte, seoseid ja paralleele, prototüüpegi. Nii on huvitav lugeda, kuidas kirjaniku suur muusikaarmastus ja katkijäänud viiulimäng on leidnud tee tema teostesse, teisenenud „elutunnetuslikuks manifestatsiooniks“ (lk 140). Muusikamotiivi abil on püüdnud kirjanik jõuda lähemale inimese keeleülesele mõtlemisele ning anda edasi tegelase meeleolu. „Varjundite“ kõrvaltegelase Anton Petrovitši sõnul – Vaino tunneb temas ära kirjaniku kõrvaliste eest varjatud alter ego – saab inimene muusika kaudu tunnetada osadust kosmilise ja igavikulisega (lk 125).

Intrigeeriv on narri tüüpi tegelaste käsitlus. Teraselt on välja toodud rida veidi „hulle“ või lihtsameelseid, veiderdavaid ja provotseerivaid tegelasi, kes seavad kahtluse alla maailmas kehtivad „targad“ reeglid (lk 181) ja „paiskavad segi ratsionaalsete tegelaste maailmapildi“ (lk 185). Need on Narr näidendis „Kuningal on külm“, samuti Karin, Jürka, Pearu ja Maurus, kes päästavad oma vastas­tegelase „kontrollitud pealispinna alt valla tema tõelise olemuse“ (lk 182), seavad valitsevad normid kahtluse alla, osutudes oma näilise mõistmatuse kilbi taga tegelikult tõerääkijateks.

Alaosas „Lunastuse ilmumine. Neitsilikud tegelaskujud“ selgub, et Tammsaare naiskarakterid mõjuvad meestele ilmutuslikult ning toovad nad välja „karile jooksnud intellektualismist“ (Vladimir Macura). Nad peavad Goethe „Faustist“ laenatud Das Ewig-Weibliche ideaali kohaselt „tõmbama“ inimest ülespoole (lk 158). Sellised tegelased on Vaino arvates näiteks Krõõt, Ramilda ja Tiina. Neid ja ka narri tüüpi Karinit iseloomustab teistsugune, mehe omast erinev tarkus. „Näib, nagu kõneleks nende kaudu nn. kosmiline tarkus, mis ei lähtu niivõrd teadmistest ja mõistusest, vaid pigem intuitsioonist ja tunnetusest“ (lk 159). Vaino toob paralleeli Dostojevskiga, kellel on samuti „targa südamega“ tegelaseks sagedamini naine. Tammsaare naisekujud põhjustavad meestegelastes murranguid, panevad nad sisemiselt mässama ning tõukavad uude arenguetappi või elutsüklisse.2

Vaino interpretatsioonis näikse Tammsaare niisiis tõestavat teesi elu ja inimese irratsionaalsusest, milleni ta jõudis mõistuse jõuetust tunnistades. Üksnes ratsionaalsuse kultiveerimine viib inimese masinastumiseni. „Masinateriigis on inimene aina väiksemaks muutunud, ta on iseenese kaotanud,“ kurtis Tammsaare artiklis „Lunastus“.3 Teisalt nägi kirjanik inimest loomalike tungide meelevallas siplemas. Loodus valitseb inimese sammude üle nagu muistne moira – saatus – ka vastu tema paremat tahtmist, märkis Eduard Laamangi „Tõde ja õigust“ arvustades (vt lk 142). Vaevalt aga tähendab Tammsaare skeptitsism mõistuse ja ratsionaalsuse suhtes seda, et ta õigustas tungidele järeleandmist. Ihadekultuuri pärast on ta südant valutanud mitmeski kirjatükis, nt „Inimese kultuurist“.4 Kas ei lootnud kirjanik siiski, et inimene õpib oma madalaid tunge ja loomuomadusi (ahnus, edevus, võimujanu, upsakus jne) valitsema, sest see on ainus viis sõdade ja muude jõhkruste lõppemiseks?

Tammsaare kirjutas ajal, mil õhtumaises metafüüsikas valitses vaimu-keha dualism: Platonist peale on meelte ja tunnete sfääri ehk irratsionaalset seostatud just kehaga. Platon jt uskusid, et tõelise teadmise poole püüdlemisel peab jumalik ratsionaalne hing valitsema orjaliku sureliku keha üle. Tänapäeval käsitletakse inimest enamasti tervikuna ja moodsas kirjanduses on aina vähem tegemist elu ja inimese transtsendentse mõõtmega – asjaolu, mis kirjandust pigem vaesestab kui rikastab.

1 Maarja Vaino kaitses doktoritöö „Irratsionaalsuse poeetika A. H. Tammsaare loomingus“ 7. XII 2011 Tallinna ülikoolis.

2 Sellise järelduseni on varemgi jõutud, nt olen sellest kirjutanud oma väitekirjas (kaitstud 2008. aastal) ja artiklis. Vt Elo Lindsalu, Tammsaare noored naishinged. Rmt: Uurimusi kirjandusest ja kultuurist. Toim Anneli Kõvamees. Tallinna Ülikool, 2013, lk 74–99.

3 A. H. Tammsaare, Armastusest ja lapselikkusest. Koostanud Maarja Vaino. Ilmamaa, 2011, lk 128.

4 A. H. Tammsaare, Valitud artiklid. Eesti Raamat, 1976, lk 99–104.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar