Ei juhtunud midagi. Vahemäng 1957. aasta suvest 1968. aasta suveni

Linda Kaljundi

Karl Ristikivi päevaraamatus võib näha omalaadset katset jäädvustada seda, mis toimub ja kordub iga päev – märkida üles tavaline, banaalne, enesestmõistetav.Karl Ristikivi päevaraamatu ilmumine paigutub konteksti, mida võib nüüd juba üsna julgelt nimetada pagulustekstide teiseks kojutulemiseks. Erinevalt 1990. aastatest ei kanna seda lainet aga enam ilukirjanduslikud, vaid omaeluloolised tekstid (mälestused, kirjad, päevikud jmt), millest märkimisväärselt mitmed ilmuvad Eestis esmatrükina. Nii jõudis ka Ristikivi päevik esmakordselt kaante vahele just siin ja praegu. 

Hiljuti ongi Sirje Olesk ennustanud igati usutavalt, „et just need [omaeluloolised] materjalid jäävad pagulaselu mõista soovijate jaoks primaarseteks, mille juurde loetakse vaid mõningaid püsimajäänud kirjandusteoseid” (Areen 6. II 2009). Ristikivi kuulub muidugi nende pagulaskirjanike hulka, kelle loomingut unustus ilmselt ei ohusta. Küll aga pakub tema päevaraamat terve rea huvitavaid ääremärkeid Rootsi eesti pagulaste eluolu kohta, mis  vääriksid edaspidi kindlasti nii analüüsimist kui ajalugudes arvessevõtmist. Teated ainitiste telefonikõnede, külaskäikude ja koosolekute kohta annavad aimu pagulasautorite tuumiku (Kangro, Mägi, Lepik, Talve jt) tihedast suhtlusest, samuti kirjanduselu telgitagustest, kirjastamise praktilisest korraldamisest, valikumehhanismidest ja ka reast teostumata kavadest. Ent päevikus ei vaikita maha sedagi, et Ristikivi vaevas pagulaskirjanike ignoreerimine Rootsi  kirjanike poolt, nende surumine „vaimsesse getosse” (26. VIII 1958).

Lisaks ootab päevaraamatut ees paigutumine Ristikivi n-ö autobiograafilisse ruumi, mis on juba praegu võrdlemisi mahukas – tema kirjadest jm otsapidi omaeluloolistest materjalidest on avaldatud mitmeid valimikke. Mälestusi see minevikku taga igatsev autor siiski ei kirjutanud, kuna „on täiesti võimatu seda möödunud aega tõeliselt elustada. Sellepärast  on harva tõepoolest huvitavaid mälestusi. Enamik neist on ikka väga puised, nagu taskus hoitud liblikad. Ja sellepärast ei ole vist palju mõtet kunagi hakata oma mälestusi kirjutama. Või kui, siis ainult iseendale” („Kirjad romaanist”, 2006, lk 101). Seega osutub see nüüd postuumselt ilmunud päevik Ristikivi kõige ulatuslikumaks autobiograafiliseks terviktekstiks, mis ennast ilmselt järk-järgult kehtestama asub – ning annab oma meeldumuses isikliku  ajaloo ja selle tähtpäevade mälestamise vastu ka mitmeid (sageli salapäraseid) vihjeid autori mineviku kohta. Loomelooliselt algab aastatel 1957–1968 kirja pandud päevaraamat romaani „Hingede öö” (1953) ümbritsenud vaikusest. Tervelt 13 aasta vältel, 1948–1960 ilmus sellel muidu nõnda produktiivsel autoril raamatuna vaid üks ilukirjandusteos, seesama „Hingede öö”. Sellele järgnesid üksnes „teostamata kavatsuste  laibad”, mille üle Ristikivi ei oska viimaks enam isegi arvet pidada: „Ma ei tea, mitmes idee see mul juba on pärast „Hingede ööd”” (13. VII 1958).

Päevaraamatus on nimetatud üle paarikümne teostamata jäänud romaani kavandi. Mitmetele on mõeldud valmis pealkirjadki, nagu näiteks „Järv leegib eha paistel”, „Jõgi” või keskaegne lugu „Ilusast neiu Sorindast ja Mustast Rüütlist ehk Kuuvalge lossi võtmed”. Kriisist väljatulek algab aga alles siis, kui  joonistuvad välja Ristikivi tulevaste ajalooliste seeriate esimese romaani, „Põleva lipu” süžee ja peategelane Konradin. Seejärel saavad ajalooromaanide kavad päeviku lahutamatuks osaks, maalides ühtlasi pildi Ristikivi oskusest nii pühendunult materjali koguda kui ka seejärel romaan juba hämmastava kiirusega valmis kirjutada. Seega leiab päevaraamatust mõndagi nii paguluse kui kirjanduse ajaloo jaoks. Siiski  võib suure kirjaniku päevaraamat lugeja esmalt segadusse ajada – ja enamgi veel, õigele lainele saamata võib see üsna kergesti tüdimust tekitada. Sest siit ei leia lugeja eest elegantseid mõtisklusi kirjandusest, reisidest või pagulaselust, vaid üksnes hajusaid ülestähendusi, mida seovad katkematu niidina igapäevased kurtmised kehaliste ja vaimliste vaevuste ning argimurede üle.

„Vaikus. Üksindus. Peaaegu pisarad kurgus,” loeme kohe alguses  (23. IX 1957) ning saame järgneval tuhandel leheküljel võrdlemisi täielise ülevaate Ristikivi „deprimeeritud” olekust ja selle põhjustest. „Kavatsesin siia kirjutada ainult fakte, aga kirjutan ainult oma meeleolusid ja needki on väga monotoonsed”, märkab kirjanik isegi kiiresti (25. XI 1957) ja esmapilgul jääb vaid üle temaga nõustuda. Teated pea- ja kõhuvalust, iiveldusest ja unetusest saavad igapäevaseks, taamal kummitab hirm vanaduse ja töökõlbmatuks tunnistamise ees. Sageli on päevikupidaja haige, enamasti aga lihtsalt liiga väsinud, et midagi kirjutada, lugeda, kodust välja minna; „ma ei saa, ma ei suuda”, kordab ta – ja ei ole endaga hetkekski rahul. Päevad on alati juba käest libisenud, täis kavatsusi, mis ei saa kunagi teoks. Somaatilised ja psühhosomaatilised haigused näikse olevat juba ammu  omavahel segunenud. Ning nii tervisest kui meelerahust on saanud Ristikivile kinnisideed, millel ta ei luba kunagi täituda – olla kordki terve või kord üks öö kaua ja katkestamatult magada, see jääb küll ainult unistuseks, kinnitab ta endale. 

Kehv tervis ja närviline tundlikkus toidavad tagant alalist hirmu – iga sööst kodunt välja on risk. Ükski teine väljend ei kordu päevaraamatus nõnda sageli kui „mul on hirm” või „ma kardan”. See hirm on suunatud tulevikule, sellele, mis võib juhtuda ja millest päevikupidaja praegu midagi ei tea. Seda võimendab omakorda ebausklik hoiak, mille järgi hea aeg saab tähendada ainult lähenevat „tasakaalustavat”  õnnetust: et midagi halba pole juhtunud, tähendab ju ainult seda, et see on ees ootamas. Pessimistlik eluvaade paneb kirjutaja uskuma, et kõik, mis ta on suure vaevaga saanud üles ehitada, võib taas väga kergesti puruneda – ja selle taustal tasub kahtlemata meenutada ka tema pagulase tausta. Ent näeme, et pahatihti piisab selleks väga vähesest: tilkuvast kraanist, katkisest grammofonist või lennuki  hilinemisest. Suuresti seostuvadki mured argisekeldustega, mis valmistavad kirjutajale peaaegu talumatut piina, pannes Ristikivi endagi imestama „kui triviaalsed asjad mu hingerahu rikuvad” (27. 4. 1958). Teiselt poolt märkame, et enamik ülestähendustest käsitlebki just argist ja rutiinset. Suure osa võtab enda alla kurtmine ametnikutöö üle haigekassas, sellega ei harju Ristikivi kunagi. Ta märgib aga hoolikalt üles oma igapäevased meelelahutused  (detektiivromaanid, raadio, mälumängud jmt), jalutus- ja linnaskäigud, poodlemised, külalised ja telefonikõned. Pikapeale saab isegi pidevatest puhkusereisidest justkui osa rutiinist, mida omakorda saadavad ühelt poolt hirm kätteharjunud rutiini katkemise pärast ja teiselt poolt iha sellest väljaspool asuva järele. Teatud pinge tavalise ja ebatavalise vahel näikse olevat kätketud kogu päevaraamatusse. Juba esimestes ridades raamistatakse  päevik argisfääriga: „See on üks väga tavaline päev, mil ma alustan oma päevikut. Ma ei tea, mitmes kord see on, ega ka seda, kas ma jõuan kaugemale kui eelmistel kordadel. Aga olen praegu nõuks võtnud kirjutada seda 10 aastat. [—] Nagu öeldud, ei juhtunud täna midagi erilist – õnneks, sest mul pole midagi head oodata. Ungaris käivad ketseriprotsessid, Londonis desarmeerimise komet ja Stockholmi kohalt läks üle äiksevihm” (1. VIII 1957). Ühel „sama  tavalisel” päeval kümme aastat hiljem Ristikivi päevikupidamise ka lõpetab: „Kuna mul niikuinii tuleb kord see päevikukirjutamine lõpetada, teen seda täna. Päeval, mil ma vähemalt pole saanud mingit kaotust – kuigi ka mitte mingit võitu. Jumal, ole mu sõpradele ja mulle endale armuline!” (21. VI 1968).

Ent teatavasti defineerib tavalise arusaam ebatavalist – igapäev muutub triviaalseks, tähendusetuks halliks olevikuks alles siis,  kui vastandame sellele kujutelmad tõelisest elust ja suursündmustest. Ja õige pea paneb nende kahe vahekorra uuesti vaagimisele ka Ristikivi: „Märkan, et ma kirjutan siia väga vähe fakte. [—] Ja mis ongi see oluline – seda niikuinii ei tea. Ei või midagi ette teada. Ei tea isegi seda, kas ei sünni praegu midagi, mil võib olla oluline tähendus. Ma ei ole midagi kirjutanud „satelliidist”, mille venelased esimesena üles lasksid. [—] Või peaksin kirjutama Little  Rockist? Või norralaste meeleavaldustest kindral Speideli vastu? Prantsuse valitsuskriisist või rahutustest Varssavis? Võib-olla on siin kuskil tulevaste suurte sündmuste idu, võib-olla on need ainult väiksed lained veepinnal, mis kaovad jäljetult” (9. X 1957).

Tõe huvides tuleb lisada, et poliitika kohta jõuab päevaraamatusse siiski omajagu märkmeid, mis seostuvad peamiselt Ida-Euroopa ning kommunismi ja Nõukogude Liidu positsiooniga. Kuid järjekindlat poliitikakommentaari siit kindlasti ei leia, nagu möönab ka autor ise: „Alguses oli mul kava kirjutada siia ka välispoliitilisi sündmusi, et asendada oma ajalehelõikeid. Aga sellest pole asja saanud, sest mu oma väikestel muredel on nii  pikad varjud” (27. IV 1958). Enamgi veel, autori programmi võikski näha just argise jäädvustamises, ehkki ta küll kurdab selle luhtumise üle: „Triviaalsed igapäevasündmused, mida olen tahtnud siia jäädvustada. Vaevalt on see kunagi õnnestunud. Sel juhul oleksin pidanud kirjutama, et katsusin täna ise oma pidžaamat pesta. Mõttes on üht ja teist ära märkida. Aga niipea kui istun laua taha ja võtan sulepea kätte, haihtub kõik”  (14. V 1958). Lugedes võib argisuse, tavalisuse valitsemine mõjuda esmapilgul aga üsnagi võõristavalt.

Oleme harjunud, et elu kõnetaks meid justkui ainult suursündmuste kaudu, justkui oleks tähelepanuväärne alati ühtlasi ebatavaline. Ristikivi päevaraamatus võib aga näha omalaadset katset jäädvustada just seda, mis toimub ja kordub iga päev – märkida üles tavaline, banaalne, enesestmõistetav. Mis juhtub siis, kui midagi ei juhtu?  Jaan Undusk on „Hingede ööga” seoses kõnelenud lugeja lõputust ootusest, kus põhjuslikult korrastamata eksistentsi fragmendid kuhjuvad üha ärevamas Juhtumi-ootuses, ent Juhtum ei jõua iialgi pärale. Sarnase ootuse, isegi kannatamatuse ees võib ennast leida ka päevaraamatut lugedes. Ühe sellise lugejana päeviku autoriga kummatigi dialoogi otsides meenus mulle lugeda üle sellessamas “Hingede öös” leiduv „Kiri proua Agnes Rohumaale”.  Mäletatavasti heitis too fiktiivne proua autorile ette, et tema raamatul puudub „mingi idee, tendents või õpetusiva”. Sellele aga vastab autor: „Kirjutada mitmesajaleheküljeline raamat selleks, et propageerida ainult ühte mõtet, olgugi suurt ja õilsat mõtet, on ikkagi nagu raiskamine. [—] Ma saan Teist aru, kui Te olete pettunud, kui Te seda üht suurt mõtet kätte ei leidnud. Muidu oleksite võib-olla leidnud sellest siiski mõningaid üsna väikesi mõtteid  – kui autori subjektiivseid seisukohavõtte ühel või teisel puhul selle nimega nimetada –, mis nüüd suure ja koondava mõtte otsimisel hoopis märkamata jäid.” Ja kui lugeja heidab järgmisena ette sedagi, et raamatul puudub keskne probleem, nagu ka pole see üles ehitatud kõigi kombekohaste sidemete ja sõlmedega, siis möönab autor, et kuigi ta oleks sellega hakkama saanud, siis ta lihtsalt „ei tahtnud”. Ja tuletab oma väljamõeldud lugejale  meelde: „Vahest olete isegi märganud, et loetavamad raamatud tänapäeval (ka varem, aga me armastame nii väga tarvitada sõna tänapäeval) ei ole tihtipeale mitte ilukirjandus, s.o. korraliku sümmeetrilise arhitektuuriga romaanid, vaid reisikirjeldused ja mälestused, kust just see keskne intriig puudub. [—] Ühes teises kohas oma kirjas seate Teie realismi kirjanduses kõige kõrgemale – miks siis mitte leppida sellega, et raamatuski võib kohata  inimesi täpselt samasugustes tingimustes kui elus, sama juhuslikult ja – vähemalt pealtnäha – sama mõttetult?”

Niisiis võiks just päevaraamat kehastada Ristikivi määratluses ülimat realismi, nagu võiks teose tuum peituda just selles põhjuseta ja tagajärjeta argielus – ja miks mitte küsimuses, kas võõrandumine nii elus kui kirjanduses ei tulene mitte meie kujutelmadest ebatavalise kohta, mitte liiga tavalisest elust? 

Lõpetuseks tuleb märkida veel sedagi, et kuigi päevaraamatu soliidne, Janika Kronbergi empaatilise sisse- ja väljajuhatusega varustatud väljaanne annab ainult põhjust rõõmustamiseks, tekitavad selle kommentaarid mõningat nõutust. Kindlasti oleks ammendava kommentaariumi koostamine hiigeltöö (mille vajalikkuses võib pealegi kahelda). Ent praegusel kujul on joonealuste seas esiplaanil Ristikivi nähtud filmide režissööride ja originaalpealkirjade  selitamine, kuna aga sama tähelepanu ei saa sugugi alati osaks näiteks raamatutele – ning veelgi vähem jagub seda päevikust läbi vilksatavatele tegelastele ja pisut hämaraks jäävatele seikadele.

Omaette teema moodustab siin muidugi Ristikivi eraeluga seonduv diskreetsus, mille see väljaanne täieliselt on säilitanud – ja mille loodetavasti tundlik ületamine seisab alles ees. Sest juba üksnes siinsed Kreeka reiside kirjeldused kutsuksid kui iseenesest tõmbama paralleele kas või ühe teise suure kirjaniku ja omaelulookirjutusliku ruumi looja, samuti homoseksuaalse André Gide’i autobiograafia reisikirjeldustega (e. k „Surra, et elada”, Varrak, 2006). Soovinimekirja lõpetuseks olgu aga tõdetud, et päevaraamatu vahelt leiab juba rohkelt reprodutseeritud eesti pagulaskirjanikkonna fotosid, kuna aga teos ise oma mitmekesisuses paneb igatsema pigem uusi, ootamatumaid illustratsioone  – nagu ka küsima selle järele, kas oleks ehk kuskil alles veel ka mõni nendest Ristikivi võetud fotodest, mille tegemisest ta päevikus nõnda pikalt räägib.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming