Eestlase süümepiin ei kao

Silvia Urgas

„Enamasti on niisuguste kogumikkude eesmärk valgustada mingit ajajärku teatud läbilõikes, paljude silmade läbi. Nende tegelik väärtus ühiskonna hingeseisundi jäädvustamisel selgub tavaliselt alles aastaid hiljem, kui nad osutuvad oma aja dokumentaalseteks tunnistajateks.“ Nõnda on kirjutanud toimetaja Anu Salusäär 1995. aastal Loomingu Raamatukogu sarjas ilmunud kogumiku „Kaksteist Eesti kirja“ järelsõnas.

21 aastat hiljem on trükivalgust näinud „Kolmteist Eesti kirja“, omamoodi järg eelmisele kogumikule. Nagu eelmiseski antakse sõna ainult naistele, mis on väga tervitatav, sest kui palju on kirjanduse ajaloos sõna antud ainult meestele! Kuna ükski autor ei kordu, on lohutav mõelda, et viimasel kahel aastakümnel on Eestis vähemalt 25 Loomingu Raamatukogu väärilist naiskirjanikku. Neid, kes kogumikust välja jäänud, on kindlasti veel hulgaliselt. Kuigi kirjutajaid on uues kogumikus ühe võrra rohkem ja lehekülgi vähem, on raamatus kuidagi rohkem õhku. Ega muidu saa arugi, kuidas kirjutamis- ja kujundamisstiilid vaid paari dekaadiga nõnda palju muutunud on. Kui eelmise kogumiku kirjad olid ikkagi proosas, kirjad selle sõna otseses mõttes, siis nüüd on näha vormiga rohkem eksperimenteerimist.

Eriti silmapaistev on Maarja Kangro „Horisontaalne reipus“, mis on kokku pandud kahe kuu jooksul saadetud meilide algustest. Selline sissevaade teise postkasti on kummaliselt intiimne kogemus, sest kuigi midagi sisulist neist teada ei saa, on ikkagi tunne, nagu oleks üle õla võõrast kirjavahetust piilunud. Teises kogumikus on ka luulet. Valmistab väikese pettumuse, et peamiselt luulet kirjutavad Eda Ahi ja Carolina Pihelgas on oma liistude juurde jäänud. Üksikutest luuletustest saadud lugemiselamus jääb üsna lühikeseks, kuigi, eks dokumenteeri ka luuletused oma loomise aega (kõnealusel juhul küll Pihelga teos Ahi omast pisut rohkem).

Kolmeteist kirja järjest sisse ahmides jääb hinge kurbus. Miks on kirjad alati nii melanhoolsed? Rõõmsate juttude koht on postkaartidel, mobiilisõnumites, videokõnedes, chat’i-akendes … Pikad kirjad, mis pole just tööalased (mis saaks küll tööasjadest kurvem olla?), ükskõik kas meilipostkastis või paberil, kipuvad ikkagi muutuma nukraks, nagu kaasneks eneserefleksiooniga automaatselt mingi taaga pinnale tirimine. Kõik kirjasaatjad ei oota seejuures vastust, seda enam, et võivad koguni kirjutada kellelegi, kes vastata ei saakski. See ei ole kriitika, kuid küsimus, kas asjad on tõesti nii halvad, tekib küll. Ütleb ju vana hiina needuski „et sa elaksid huvitaval ajal!“ Õnnetus elada huvitaval ajal on eestlastele alati osaks saanud, lähiminevikust võib maha lahutada ehk vaid paar aastat Euroopa Liiduga liitumise järgsest õnnetundest majanduskriisini.

Raske on öelda, kumb aeg siis halvem ongi: 1995. aastal oli maailmasõda veel reaalne mälestus, 2016. aastal tuntakse hirmu uue sõja ees. Kirjutatakse lahkunud lähedastele, oma lastele, sellele salapärasele Sinule. Triin Soometsa „Kiri uppunud Jelenale“ jõudis isegi peavoolumeediasse, kui Viimsi veekeskuses uppunud naise lähedastele tekitas Soometsa lugu ja selles sisaldunud oletus, et ehk võttis naine ise endalt elu, palju valu.* Kiri on kirjutatud hoolivalt ja enesetapuvõimalust ainult mainitakse, koos teiste oletustega, aga mõistan, et selle kirja lugemine võis uppunud naise perele olla häiriv kogemus.

Ilmselt on kogumiku paljude kirjade subjektid ja tegelased reaalsed inimesed, kelle sissetoomisega kaasneb kirjaniku tohutu vastutus. Nende kirjade lugejaskond jaguneb kaheks: inimesed, kes võivad vaid aimata, ning inimesed, kes teavad. Fiktsiooni loori taha on end kirjaformaadis raskem peita (seda ei saa muidugi välistada), mis teebki kogumiku lugemisel närvikõdi. Kenderi protsessiga üliaktuaalseks saanud vaidlus selle üle, mida tohib kirjutada ja kes saab keelata, pole „Kolmeteistkümnele Eesti kirjale“ küll ülekantav, kuid tuletab meelde moraalse piirangu kõike mitte loominguks muuta.

Kaheteistkümne ja kolmeteistkümne kirja suurim ja pisut ehmatav sisuline sarnasus seisneb välismaas. Äkki ongi eestlast varsti kõige lihtsam iseloomustada selle järgi, et ta elab ükskõik kus peale Eesti? Helga Nõu kahetseb, et pojapojale ei õnnestunud õpetada eesti keelt (lk 25) ja Elin Toona ei tea kolmest passist hoolimata, kelleks end pidada (lk 35). Tiina Ann Kirss kirjutab teisel pool maakera elavale tütrele ja usub, et Eestist võib tõepoolest kunagi saada tühermaa (lk 42). „Meie Eestisse tulek pikemaks, isegi määramatuks ajaks oli vältimatu tagajärg minu jäärapäisele oletusele, veendumusele, et pean andma midagi endast Eestile“ (lk 40). Kirss on sellega hästi kokku võtnud süütunde, mis kaasneb eestlasena sündimisega.

Vahel saan ma irratsionaalselt natuke pahaseks, kui mõni tuttav pealtnäha igaveseks välismaale jääb, võõramaalasega lapse saanutelt tahaks esimese asjana küsida, kas järeltulijatele ikka eesti keelt õpetatakse, ning hoolimata hirmust, et Eestis ei pruugi mul kunagi olla neid võimalusi, mis mõnes välisriigis, paneb selle mõttega kaasnev häbi kolimise mõttest kohe loobuma. Kui raske on olla väikese rahvuse esindaja, üles kasvatatud hääbumise hirmus. Sama temaatika leiab ka Anu Saluääre „Kirjast kurdi sõbrale“: „Ja lisasin oma vana mõtte, et see astmikpüramiid ehk jääb meid ja meie keelt meenutama, kui kogu eesti rahvas on maailma mööda laiali hajunud või mõnele teisele keelele üle läinud nagu liivlased“ (lk 20). Eks see olegi vist eesti kirjaniku suurim mure – mis mõtet on kirjutamisel, kui varsti ei ole enam lugejaid? Saluääre kirjatükk on ka muidu väga liigutav ja ilus.

Kõige intrigeerivam lugemine on Kärt Hellerma „Eksoot“, mis pole kiri, vaid pigem kirjalaadne moodustis autorile endale, mõistatuslik põnevuslugu, mille puhul ei tea, kas ja keda uskuda. Kord sattusin Horvaatias ühiselamus tuba jagama ühe tüdrukuga, kelle psüühikale oli välisriiki kolimine ja uus keskkond ilmselt hävitavalt mõjunud ja kes mulle Facebooki samuti sellesarnaseid kirju saatis, mille peale oli raske rahuliku südamega magama jääda. Ma tahtsin uskuda, et ka tema kirjad olid arvutiprogrammi viga, mingi segane viirus, mis tundmatust keelest automaattõlke teeb. Inimmõistus ise on vahel kõige segasem programm.

Ega halba kirja Loomingu Raamatukogule omaselt raamatust leia, ka Jelena Skulskaja, Elo Viiding, Veronika Kivisilla ja Kätlin Kaldmaa esinevad oma tuntud headuses. Eriti Kaldmaa tekst lõikab oma aususes ja otsekohesuses sügavalt hinge ja peaks olema kohustuslik lugemine kõigile post-tublidele tüdrukutele ja poistele.

„Kaheteistkümne Eesti kirja“ ilmumise ajal olin ma kaheaastane. Ilmselt ei saanud ma sellestki aru, et Estonia oli põhja läinud, kuigi tagantjärele on mul selle uudise kuulmisest tekkinud igasuguseid võltsmälestusi. Mu mälu alles käivituski raamatu ilmumise paiku. Oma aja dokumenteerimisel on niisiis kirjakogumiku formaadil tõesti tähtsust. „Kolmeteistkümne Eesti kirja“ ilmumise ajal on minust endast saanud naine ja, mis veel hullem, kirjutav naine ning kõik, mis raamatus kirjas, on läbi imbunud mu enda ajast. Loodan, et 20 aasta pärast on Loomingu Raamatukogu traditsioon endiselt elus ning oodata võib „Neljateist Eesti kirja“.

* Kristi Vainküla, Märgati liiga hilja: Viimsi veepargis uppunud naine oli vee all 10 minutit. – Eesti Ekspress 3. II 2016.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar