Eestipärase modernismi võimalikkusest

INDREK OJAM

Tiit Hennoste monograafia „Eesti kirjanduslik avangard 20. sajani algul“ kannab alapealkirja „Hüpped modernismi poole I“ ja koondab ajakirja Vikerkaar samanimelises loengusarjas ilmunud käsitlusi, mis vaatlevad sajandialguse eesti kirjanduse modernismi ja avangardi alla paigutatavat osa. Ette rutates olgu öeldud, et kitsamalt on rõhk siiski aastatel 1918–1924 ilmunud tekstidel, mis loomult kõige manifesteerivamad ja selgelt peavoolust eristuvamad.

On mõndagi kiiduväärset juba ainuüksi formaalses faktis, et Hennoste loengusarja materjalid on nüüdseks ühtede kaante vahele jõudnud. Esiteks ei pea enam neid kõiki omavahel seotud arutluskäike Vikerkaare eri numbreid lapates taga ajama. Teiseks on nüüd olemas eesti varase kirjandusliku avangardi põhjalik kaart, mis koondab kõik olulisemad teemasse puutuvad perioodid ja autorid. Tõepoolest, kõige olemuslikumalt ongi ehk Hennoste koguteos väga põhjalik ja faktitruu kaart või õpik. Ja tänu oma hõlmavusele on sellel kindlasti ka kirjandusloolisi pretensioone, sest iga niivõrd põhjalik käsitlus kirjutab teatud mõttes kogu vaadeldava perioodi kultuuriloo ümber. Uue ümberkirjutuse kriteeriumiks on Hennoste raamatu puhul eesti sajandivahetuse uuenduslikuma kirjanduse suhted Euroopa progressiivse kultuuri tulipunktidega eelkõige Itaalias, Venemaal, Saksamaal ja Inglismaal. Niisiis asetatakse kõrvuti väike ja suur, üksik ja üldine, kohalikud näited ja universaalne mudel.

Kirjanduse kui suhtlussündmuse mudel. Niisuguse operatsiooni eelduseks peab paratamatult olema mingisugune minimaalselt piiritletav arusaam sajandialguse Euroopa kirjanduslikust modernismist ja avangardist. Seda arusaama avavad meile Hennoste raamatu kolm esimest peatükki, millest teises ja kolmandas esitab autor oma sotsiolingvistikast pärineva kirjanduse kui suhtlussündmuse mudeli. See osa Hennoste käsitlusest on äärmiselt oluline, kuna hakkab liigendama kõigi järgnevalt käsitletavate perioodide ja autorite loomingut. Kirjandussündmuse mudel (mis, nagu Hennoste rõhutab, ei ole teooria!) koosneb olukorrast (ajalooline kontekst kõige laiemas mõttes), osalejatest (kirjanikud-kriitikud, kirjastajad-lugejad), nende osalejate eesmärkidest, tekstist (mille kõrval on ka teose valdkond ja keel) ja kategooriast, mis ühendab kõiki neid materiaalseid tingimusi, mille abil kirjandus ühiskonnas ringleb: tegevus, kanal, meedium.

Ühelt poolt on selge, et nii hõlmava ja mahuka käsitluse puhul nagu Hennostel, on ainuvõimalikud vaid sedavõrd üldised jaotused: „Olukord on kogu elu, milles kirjanduslik suhtlus toimub [—]. Siia kuuluvad aeg ja ruum, füüsilised ja sotsiaalsed tingimused“ (lk 30). Teiselt poolt on sellisel üldistusastmel oht, et olukorra kategooriat saab edasistel puhkudel täita ükskõik millega, sest mis poleks aja, ruumi ja sotsiaalsete tingimuste osa?

Küsimusi tekitab ka mudeli kategooria „Eesmärgid“. Tuletagem meelde, et kuna tegu on mudeliga, mis analüüsidele eelneb ja nende võimalikke tulemuste ringi piiritleb, siis tähendab see antud juhul, et meil on enne konkreetsete tekstide juurde minekut juba teada, mis olid üldiselt näiteks futuristide ja ekspressionistide eesmärgid oma kultuurisituatsioonis. Eelteadmistest pole lugemisel kunagi pääsu, aga mõnikord tuleb esitada ka häiriv küsimus: äkki on meie eelteadmised kui mitte päris väärad, siis natuke kulunud ja tolmunud?

Filoloogiale ja kirjandusteadusele on ilmselt kõige tähtsam järgmine, teksti puudutav kategooria. Peale valdkonna ehk kirjanduses esinevate teemade eristab Hennoste siin üksteisest teksti ja keelt. See tundub algul võõrastav, kuna tekstid ainult keelest koosneda saavadki ja vaevalt on olemas mingisugust ainult kirjandusele omast keelt. Hiljem võib lugeja siiski veenduda, et keele eraldi nimetamine võimaldab väga viljakalt kirjeldada just sajandialguse eesti avangardile omaseid uuendusi.

Avangard: tsenter ja perifeeria. Euroopa avangardi n-ö tuuma moodustab Hennostele selgelt itaalia futurism oma agressiivse ja jõulise retoorikaga: maailma muutmine tehnika abil, uue inimese lubadus ja vana korra mahakiskumine. Keskne žanr on manifest ja püüded manifestis kuulutatud ideaale kirjanduslikes praktikates saavutada. Sellele vastavalt on Eesti situatsiooni juures fookusesse võetud kõige radikaalsemad, just itaalia, eriti aga vene avangardist mõjutatud autorid.

Lugejal võib tekkida küsimus, miks osutada nii palju tähelepanu manifestidele ja väga radikaalsetele katsetustele, kui tegelikult teavad väljaspool õpetlaste ringi neid tekste väga vähesed inimesed ja suuremat püsiväärtust omistatakse harilikult avangardi luulele ja proosale, mis on tuntum. Hennoste fookus aga ongi aspektil, mis oli avangardi püüdlustes teatud mõttes võimatu: kunsti abil utoopilisel viisil sotsiaalseid praktikaid reformida või neid utoopilisi reforme kuidagi poeetika abil esitada.

Rohkem kui mõni konkreetne autor, on seejuures uurimuse keskmes üks selge periood – aastad 1918–1924. Rõhutatud on paari sõjajärgse aasta kõrgaega ja avangardi hoo teatavat tühjaks jooksmist kahekümnendate keskel. Kesksed autorid on võimalik üles lugeda kahe käe sõrmedel: August Gailit, Henrik Visnapuu, Johannes Barbarus, Erni Hiir, Albert Kivikas, Johannes Semper. Nii nagu ekspressionism paikneb Hennoste skeemis Euroopa avangardi leebemal äärealal, nii on ka kohaliku avangardi suhtes mitte küll vähe olulises, kuid perifeersemas asendis ekspressionismist mõjutatud Marie Under, Friedebert Tuglas ja Jaan Oks.

Laias laastus võib teha järgneva üldistuse: eesti kirjanduse avangardi uuendused seostuvad vormitasandil eelkõige futurismi ning sisu-, motiivide ja autorikujundi tasandil ekspressionismiga.

Avangard ja keeleuuendus: alaväärsuse ületamine. Hennoste raamatu suurim teene on ehk kirjandusliku avangardi keeleuuendusliku potentsiaali põhjalik väljajoonistamine. Vaadeldaval perioodil tuleb eesti kirjandusse nii hääle- kui piltluule. Levima hakkavad keerukad rütmimustrid, ebatäpsed riimid ja vabavärss (lk 436–437). Sealjuures on oluline nüanss, et luule muutuseid ei põhjendatud Eesti kontekstis programmiliselt ja manifestid tegelesid samal ajal pigem poliitiliste ja maailmavaateliste küsimustega.

Hennoste voorus on ka lõunaeesti keele keskse tähtsuse rõhutamine eksperimentaalses luules (lk 395–407). Ühelt poolt oli selle asjaolu taga lihtsalt enamiku avangardiautorite Lõuna-Eesti päritolu (lk 404). Teisalt on ka üsna loomulik, et sajandi algul kirjakeele staatuse saavutanud põhjaeesti keelele seati luules vastu lõunaeestilik lühem ja väljendusjõulisem sõnakasutus. Markantsemad näited viimasest on n-inessiiv (meren), vv kasutamine u asemel (jõvvetult), i-tegijanimi -ja asemel (luuletai) jne (lk 401). On üldiselt selge, et nii radikaalsed sõnavormid siiski laiemasse käibesse ei liikunud.

Kõige olulisem on aga keeleuuenduse juures, et see ühendab kultuurilise strateegiana eesti avangardi Euroopa modernismi kesksete arengutega: „Kui me vaatame neid uuendusi laiemas avangardi kontekstis, siis näeme selget analoogiat Euroopa ja eesti avangardi vahel. Me võime siduda talupojamaailma esindava vana murdekeele kasutuse rahvusvahelisele avangardile omase primitivismiga, oma maa „primitiivse“ kultuuri sidumisega modernse ajaga, tulevikuga, suurlinnade ja tehnika maailmaga. Eesti avangard jagas siin (osalt ebateadlikult) rahvusvahelise avangardi ideid ning kasutas selleks lõunaeesti keelt/murdeid. See teeb lõunaeesti keele 20. sajandi Euroopa avangardi programmi osaks“ (lk 407).

Need järeldused võimaldavad õigustatult näha eesti avangardi tegutsemas Euroopa keskustega simultaanselt ja samas rütmis. Sellega on osaliselt tõrjutud tüütud küsimused sajandialguse eesti kultuuri mahajäämusest ja selle enesekolonisatsioonile viitavatest tendentsidest (vt ka „Coda“, lk 449–450).

Modernism ja eesti kirjandus. Mida teha? Kui kõik on nõnda hästi, miks ütlen, et need küsimused saavad ainult osaliselt tõrjutud? Ühe tegurina süvendavad seda muljet Hennoste varasemad skeptilised väljaütlemised modernismi ja XX sajandi eesti kirjanduse kohta.1 Aga probleem asub tegelikult sügavamal ja viib tagasi Hennoste meetodi juurde.

Raamatu algul on rõhutatud, et kirjandussündmuse mudel pole teooria (lk 28). Aga kuidas on raamatu esimese peatükiga „Modernsus ja modernism. Mõned üldised liigendused“? Võime leppida sellega, et analüüsi tuleb alustada minimaalse mõistelise selguse ja materjali ajaloolise liigendamisega, aga kindel on, et pole olemas ajaloolist periodiseeringut ilma teooriata sündmuste tähenduse kohta. Iga periodiseeriv liigendus lähtub kellegi kollektiivsetest huvidest. Samuti on põhjalike uuringute käigus jõutud järeldusele, et „modernsus“ (ühes „modernismiga“) pole analüütiliselt fikseeritav mõiste, vaid pigem ajadeiktik, narratiivne kategooria, mille abil kollektiivid oma identiteeti konstrueerivad.2 Sellest tuleneb omakorda rida järeldusi, millest kõige olulisem on, et kohalikku modernismi ei saa adekvaatselt kirjeldada täpselt etteantud läänemaiste käsitluste eeskujul, ükskõik kui suure paindlikkuse ja mööndustega nende kategooriatesse suhtuda. Ümber tuleks mõtelda kogu kultuurisituatsiooni ajalugu, milles siinne avangard võrsus. Vastasel juhul säilib alati mulje pidevast võrdlemisest ja järeldustest à la „see pole ikka päris see“.

Tundub, et selles närima jäävas kahtluses on oluline osa Hennoste kesksel, hüppe-metafooril: „Eesti kirjandus alustab hoojooksu avangardismi suunas 1914. aastal, alustajaiks Henrik Visnapuu ja Johannes Semper. [—] Hüppe tipp saabub aastal 1922 Tarapitaga. Siis järgneb ükshaaval maandumine“ (lk 449). Hüpetega seoses tuleb aga paratamatult meelde mingisugune latt, mis on kellegi teise, tavaliselt mõne isandafiguuri poolt üles seatud ja mille suhtes on paratamatult ainult kaks võimalust – kas see ületada või lati alt läbi joosta. Aga kuidas olla lati suhtes (kas või osaliselt) suveräänne?

Niisugusel üldisuse astmel tehtud kommentaari eesmärk pole aga enam kritiseerida siin arutluse all olevat teost. Kirjanduse ajalugu ongi ligipääsetav peamiselt metafooride kaudu ja praegune kõige põhjalikum käsitlus avab meile eestipärase modernismi kolme olulise hüpeteperioodi kaudu XX sajandil. Peaksime siiski meeles pidama, et on ka teisi võimalikke metafoore ja et modernism eesti kirjanduses on liiga lai ja oluline valdkond, et sellega tegelemine võidaks ainuüksi Tiit Hennoste monopoliks jätta. Ja et tulevaste uuringute puhul modernismist rääkides teooriale toetumine pole tingimata patt, juhul kui seda teooriat on eelnevalt piisavalt reflekteeritud.

1 „Meil ei ole saanud modernism keskseks mõõduks. Eesti kirjanduse keskne paradigma, ideaal, peatee pandi paigale sajandi alguses nagu ka Euroopa oma. Selle määras suuresti „Noor-Eesti“ ja seda mööda on nüüd sõidetud ligemale terve sajand. Selleks peateeks on uusromantika, psühholoogiline realism, mitte modernism 20. sajandi Euroopa mõttes.“ Vt Tiit Hennoste, Modernism ja meie: kolm pinget. Rmt: Euroop­laseks saamine. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2003, lk 45.

2 Fredric Jameson, A Singular Modernity. Essay on the Ontology of the Present. Verso, 2002, lk 31–41, 94.



Autor

Indrek Ojam

uurib Tartu ülikooli doktoriõppes eesti kirjandust, rõhuasetusega teise maailmasõja järgse modernistliku romaani poeetikal ja kirjanduse periodiseerimisega seostuvatel üldistel teoreetilistel probleemidel. Kriitikuna tegelenud siiamaani peamiselt Madis Kõivu loomingu ja eesti uuema eksperimentaalkirjanduse mõtestamisega.

Kui mõista avangardi universaalse, mitte ajalooliselt piiritletud nähtusena, siis missugune on praegu eesti kirjanduse avangardi seis?

Kõige olulisem tänapäevase avangardi juures on, et sellel puudub ühtselt ära tuntav kese, selle asemel on terve fragmenteerunud hulk huvitavaid autoreid. Põhjuseid on palju ja need on üksikisikute tahtest üsna sõltumatud. XX sajandi avangardset kunsti ei saa kuidagi lahutada tolle aja progressiivsetest poliitilistest liikumistest, millega need autorid tihti ühes rütmis mõtlesid. Ilma selle seoseta ei jää tollase avangardi ideaalidest just palju järele. Tänapäevaks on mingisugustest utoopilistest poliitilistest ideaalidest rääkimine muutunud kahjuks väga keeruliseks ja potentsiaalselt kahtlaseks tegevuseks. Ilma igasuguste kollektiivsete, kasvõi kujutluslike ideaalideta on aga vähe mõtet rääkida tõsiseltvõetavast avangardist, pigem erinevate isikute huvitavatest hobidest.

Sellega ei taha ma kindlasti anda põhjust mingisuguseks nüriks kultuuripessimismiks. Huvitavaid nähtusi on küll, võtame näiteks kirjandusliku fenomeni, kes tähistab ennast mõnikord lühendiga eksp. Seda suundumust esindavate autorite – Paavo Matsin, kiwa ja Erkki Luuk – loomingut iseloomustab eelkõige tugev depersonaliseerumine ja liikumine anonüümsuse poole; kõigi ühiskonnas liikuvate märkide, nimede, ajastute muutmine oma tekstide toormaterjaliks, koostades neist teatud kollaažisarnaseid nägemusi. Peaksime sellistest uutest suundumustest otsima olulisemat iva, püüdma mõista, missugust „maailmaettepanekut“ (nagu väljendab Paul Ricoeur) need tekstid meile pakuvad. Aga uut ja põnevat võib tulla kasvõi ajaloolise romaani žanrist, kui jälgida näiteks Meelis Friedenthali tegevust. XX sajand on läbi, selle kultuurimudelid ei pruugi meid enam aidata. Selles muutunud tegelikkuses orienteerumiseks tuleb endiselt uusi keeli leiutada, nii kirjanikel kui kriitikutel.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar