Eesti vene kirjanduse uued viljad

Ljudmila Schultz

  Eesti vene kirjanduses on toimunud jälle paar tähtsat sündmust: ilmus Läänemere-teemaline almanahh Tuulelohe ning tuli välja Tartu venekeelse kirjaniku Inga Ivanova eestikeelne lasteraamat “Õnnekass”.

Almanahhist Tuulelohe on saamas uus perioodiline kirjandusväljaanne, kus tutvustatakse kohalike vene autorite loomingut iga poole aasta tagant. Kui almanahhi esimeses numbris, mis ilmus eelmise aasta mais, on avaldatud Tartu literaatide loomingut, siis teises numbris, mis ilmus novembris, on mindud kaugemale. Almanahhi alateemaks sai “Vene kirjandus Balti aktsendiga”, mis vihjab autorite geograafilisele kuuluvusele ja nende ühisele ajaloolisele minevikule. Selles leidub 28 autorit viiest Läänemere piirkonnast: Lätist, Leedust, Eestist, Soomest ning Venemaa Leningradi ja Kaliningradi oblastist.

Muidugi elab sellel alal palju rohkem autoreid, mistõttu koostajatel oli kindlasti raske leida sobivat juhtideed, mis võimaldaks valida ja panna kokku just need autorid ja teosed. Eessõnas teatatakse, et almanahhis “huikavad vastastikku Läänemere piirkonna rahvuskirjandus ja vene kirjandus, Lääne-Euroopa ja vene kultuur, milles osalevad autorid, kes on emigreerunud Läänemere piirkonda või on seal ammusest ajast elanud”. Seda “vastastikku huikamist” on tõepoolest tunda, kusjuures demokraatlikku lähenemist näitab ka see, et autoriteks on kutsutud nii tippmeistreid kui algajaid – peaasi, et tekstid oleksid kunstiliselt kõrgel tasemel.

Almanahhi avab Kaliningradi autori Pavel Nastini luuletus: “peas keerleb üks selline lõik /… / uued valged inimesed hoiavad pihus tihast / kuid ta lämbub / sest ta on üksnes lind”. Luuletus on sisutihe, kusjuures näitab väärtuste muutumist, saabuvat pragmatismi ja ratsionalismi ajastut. Toodud read meenutavad kõnekäändu “parem varblane pihus kui tuvi katusel”. Vene keeles on varblase asemel küll juttu tihasest. Siit küsimused: kellele on nüüd veel tarvis “tuvi katusel”? Ja mis tulevik meid ootab, kui hoida toda varblast-tihast käpa all?

Lüürilise väljendusviisi devalveerumise teemat käsitleb ka teine luuletaja. Oma iroonilises tekstis “Provotseeriv” heidab Igor Kotjuhh väljakutse neile, kes tunnistavad luule kehtetuks, mõttetuks. Temaga hüüdleb Tatjana Pertseva Helsingist. Ta kujutab oma jutus “Jabberwocky mõistmine” ameeriklasest sõpra, kes unistab rikkaks saamisest. Autor püüab seejärel konstrueerida vaimse rikkuse valemit, toetudes Lewis Carrolli muinasjutus “Alice imedemaal” leiduvale luuletusele, kus sõnadel ei ole tähendust: “peab kohe mõtlema tähendusest”.  “Inimesed ja kõik maad on omavahel väga sarnased, nii nagu Jabberwocky”, kõlab jutustuse põhifraas.

Kohtla-Järvelt pärit Larissa Joonas andis almanahhi kolm luuletust, mis jätkavad mõneti vene hõbeajastu traditsioone. Joonase luules on olulisel kohal meloodilisus ja klassikalised vormid. Traditsioonilised võtted omandatud, loob ta tingimusi lugejaga usaldusväärsema kontakti saavutamiseks: luuletaja on talle kättesaadav, mis laseb lugejal tunda end Joonase luuleruumis mugavalt, mõelda koos autoriga eksistentsiaalsete teemade üle.

Almanahhi lugedes tundub, et mõnel autoril on oma paariline. Tallinna luuletajad P. I. Filimonov ja Deniss Kuzmin sarnanevad oma iroonilises käsitluses, ja postmodernismi esteetikale toetumiseks. Et mõista paremini nende autorite keelt, tuleb tunda mitmeid allikaid, millele nad oma loomingus viitavad. Narvast pärit Diana Efendijeva ja Semjon Hanin Riiast eksperimenteerivad vormiga. Mõlemad proovivad panna kirja “seda, mida näevad”, mistõttu paberile pääseb justkui teadvuse vool, mille tulemuseks on säravad ja omapärased tekstid.

Almanahhi lõpetab Moskva luuletaja ja kriitiku Dmitri Kuzmini artikkel “Vene luule 21. sajandil”. Literaat esineb külalisautorina, sest nagu on mainitud almanahhi eessõnas, on ta varemgi käsitlenud Läänemere autorite loomingut. Selles artiklis toob Dmitri Kuzmin välja nüüdisaegse vene luule aktuaalsemad voolud. Samal teemal kõneles ta ka Tartus viimasel kirjandusfestivalil “Prima vista”.

Väljend “Balti aktsendiga” kannab muudki tähendust. Hiljutises intervjuus võrguajakirjale Kriteerium ütles luuletaja ja tõlketeadlane Boriss Baljasnõi, et “eestivene kirjandusel on pakkuda oma erilisus, oma üheaegne kuuluvus kahte kultuuri, ja täielik mittekuuluvus kummassegi. See on meie ainulaadne kogemus”. Öeldu võib pidada paika ka muu Läänemere-äärse venekeelse kirjanduse puhul.

Kumas kirjastatud Eesti vene autori, Tartu kirjaniku Inga Ivanova debüütteos “Õnnekass” on mõeldud 8 – 12aastastele lastele. Iseenesest huvitav seik, et lugu on kirjutatud vene keeles, kuid nägi trükivalgust autori tõlkes (autori oma versioon). Uue lasteraamatu on värvikalt illustreeritud kunstnik Ülle Kuldkepp. Noori lugejaid rõõmustavad rohked pildid, detektiivlugu ja rida seiklusi. Sündmused toimuvad meie ajal koos kõigi tänapäeva märkidega, mistõttu lapsed leiavad palju lähedast ja tuttavat. Kuid sellegipoolest on märgata ka pisut eksootikat, sest varastatud kassiga on seotud üks vana idamaine traditsioon.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht