Eesti väikelinn oma ja võõra ristteel

Mis on nähtamatu kultuuri fenomen ja väikese asula ennastahistav mentaalsus?

UMAR VIIRAS

Elvas asub linna keskel Vapra Mägra pubi. Küsimus olemisest nii eestlase kui ka eurooplasena on lahendatud, kuid kuidas jääb eurooplase ja elvalasega?

Elvas asub linna keskel Vapra Mägra pubi. Küsimus olemisest nii eestlase kui ka eurooplasena on lahendatud, kuid kuidas jääb eurooplase ja elvalasega?

Kalev Saar / PM / Scanpix

Maailmakirjanduses on väikelinnal kaks tüüpilist kuvandit. Esimese järgi on väikelinn rahvuslike juurtega rahulik, õnnelik maailm, kus elatakse pastoraalses harmoonias ümbritseva loodusega ja mille elanikud on lihtsad, ehk veidi tahumata, kuid siiski sõbralikud ja siirad inimesed. Teise järgi on see äärmiselt igav ja tüütu koht, mille asukad vaevlevad kultuuripuuduse, väikeste siseintriigide ja lõpmatu keelepeksu küüsis ning kõige julgemad ja innukamad hinged tahavad sealt välja rabeleda. Tihtipeale need kuvandid kattuvad, kuid väga tihti on esimene idealiseeriv vaade omane sellistele tegelastele, kes, elades näiteks Pariisis, Londonis või Peterburis, manavad silme ette helge pildi väikelinnast kui kunagi kaotatud paradiisist. Need, kes elavad provintsis, ei kipu nägema seda nii heas valguses. Tegemist on küll kirjandusega ning selline rangelt eristatud duaalsus oleks tänapäeval küllaltki ebatavaline, isegi lausa häiriv, kuid meie arusaam ümbritsevast maailmast on osaliselt ka fiktsionaalset päritolu. Niisiis tahaksin peatuda sellel, missugune tundub üks Eesti tüüpiline väikelinn, kui isiklikud kogemused põimuvad kokku teatud imagoloogiliste mehhanismidega.

Kohanemisvõimeline ksenofoob

Vaatluse all olev linn on just nimelt väike. Mitte provintsikeskus, nagu näiteks Pärnu, Narva, Rakvere jne, vaid põldudesse ja metsadesse uppunud väike koht, kus küll tahetakse kinni panna panka ja postkontorit, kuid sellele vaatamata tegutsevad visalt edasi kool, arst ja supermarket.

Väikelinna staatus on omaette kurioosum. Ühelt poolt võivad väikelinlased solvuda, kui nimetada nende elukohta külaks – siis hakatakse loendama kõiki ühele õigele linnale omaseid tunnuseid, mis võivad seal olla, olgugi et aastatega jääb neid järjeks vähemaks. Teiselt poolt, eriti kui lugeda väikelinnaelanike mõnikord päris tulist mõtte­vahetust netiportaalides, tundub, et neile on väga oluline nende pigem külapärane väikekohamentaliteet, vastandus mõnele olulisemale provintsikeskusele, mis asub küll vaid pooletunnise sõidu kaugusel, kuid kehastab võõraid kombeid, suhtumist ja moraali.

Seetõttu võib rääkida väikelinnade suhteliselt vähesest sallivusest. Võrreldes kultuurikeskustega, on nende sotsiaalne kliima üsna stabiilne, aeglaselt arenev ning enamasti negatiivselt meelestatud muutuste ja värskete kultuuri­trendide suhtes. Jutt ei käi uuemast tehnikast, tarkvarast või linnaplaneerimisest. Jutt on inimeste suuremast tendentsist pöörduda kokkupuutumisel „teisega“ stereotüüpide poole, rõhutada kohaliku ja muulase vastandust. Niisuguses kontekstis on väga lihtne osutuda võõraks sellel, kelle taust on erinev varasema elukogemuse, hariduse, rahvuse vm parameetrite tõttu.

Tolerantsusevaegus ei pruugi olla seletatav ainult tõigaga, et väikelinna elanikkond koosneb enamasti pensionäridest, oma minevikku ja ammu kindlaks kujunenud elukorraldusse kinnistunud inimestest. Otse vastupidi, ka nooremad väikelinnaelanikud on imekspandavalt konservatiivsed. Tõsi küll, suurem osa neist põgeneb kas Tallinna, Tartu või välismaale, kohanedes uutes mitmekülgsemates oludes väga kergesti.

Higi hakkab voolama

Mille kaudu defineerib end väikelinn ise, mis kujundab tema identiteeti, erinevust teistest samasugustest kohtadest ja suurlinnadest, millega ta tundub olevat antagonistlikus suhtes? Kõige levinumaks vastuseks on maalähedus – loodus ja sellega seotud tervislik eluviis, sportimine, kehaline tegevus, mida saab soovi korral vastandada ka suurlinnale omasele udusele kultuuritargutusele. Kui on valida kas spordihoone või kultuurimaja ehitamise vahel, valib rahvas välja esimese: muskleid saab katsuda, kultuur on aga nähtamatu, seega ka kasutu ja olematu.

Sportimise ja loodusmatkamise kampaania väikelinna ühe olulise tegevusena võimaldab ühtlasi eemale nihutada teatud ebameeldivaid kuvandeid väikelinnast kui ainult pensionäride kantsist, edukalt võidelda väikeasulate sellise hiidprobleemiga nagu alkohoolikute rohkus – neid on ka suurlinnades, aga just mõne väiksema koha tänavatel paistavad need inimesed oma zombitaolise kõnnakuga eriti välja.

Sportimisel on kindlasti oluline väärtus linnaelanike ühtsuse loomise mõttes – koos treenitakse, käiakse üritustel, muretsetakse oma linna esindavate sportlaste pärast … Paraku ei saa sportimisideoloogia, hoolimata oma igati õigustatud eelistest, hakkama väikelinna kõigi väljakutsetega – vanad, invaliidid või spordikauged jäävad niiviisi konstrueeritavast linnaidentiteedist välja.

Teiseks tähtsaks teljeks väikelinna mentaalsel pildil on arusaam tööst. Sellel arusaamal on kirjanduslikud juured, mis ulatuvad A. H. Tammsaare „Tõe ja õiguse“ ja universaalselt kas või Hesiodose „Tööde ja päevadeni“ välja. Töö peab olema karm, masendav, igapäevane, higistama ajav ja kõiki muid tegevusi eirav tegevus mitte ainult tööpostil, vaid ka kodus – aias, garaažis, kuuris. Töötegemine – eriti kui selle tulemused on nähtavad – on väikelinna kõige olulisem voorus. See on opositsioonis suurlinnadele ja maaturismile omase vaatega maaelust kui õndsast ja laisast paradiisist, kus saab päevade kaupa lesida murul või kiiktoolis ja lihtsalt nautida head ilma. Töö, peamiselt just kehaline töö, eeldab täieliku pühendumist kodule ning muudab inimese paikseks. Ei olegi aega käia üritustel, ei ole soovi kuhugi minna või suhelda.

Töö on (jälle nagu külagi puhul) väikelinna mentaalsuse lahutamatu osa, mille tagajärjel on tekkinud ka arusaam suurlinnast pesitsevast laisast ja oskamatust võõrast, keda ülikool ei ole õpetanud, kuidas harida maad ja parandada autot, või kes ei ole piisavalt tugev, et ise langetada ja lõhkuda oma küttepuid. Vaimne töö on nähtamatu, järelikult puudulik. Tööst puhatakse kas kodus või pidudel ühe või teise suurema linna klubides, kus lühikeseks ajaks võetakse endale uus identiteet. Kui paljud üritavad tappa oma argielu igavust regulaarsete sõitudega Tallinna või Tartusse!

Nähtamatu kultuuri fenomen

Olen korduvalt maininud nähtamatust. See on üks arvestatav komponent väikelinna elus, kus ühest põlvkonnast teise kõik tunnevad üksteist ning kus uudised liiguvad kiiremini kui internetis. Väikelinna mentaliteedis ei ole kohta ebamäärasusel ega mitmekülgsusel, kõik peab olema selge ja lihtne, isegi siis, kui sellega kaasneb pealiskaudsus. See väljendub kõigepealt inimeste endi võetud oma ja võõra rollides, kogu uudse ja arusaamatu kiires ja kategoorilises võõristamises ning veidi masendavas arvamuste disproportsioonis, kus uustulnuka kohta teatakse juba kõike, aga ta ise ei tunne veel kedagi.

Nähtamatuse printsiip hõlmab ka kultuuri – jah, seda üritatakse edendada, tuuakse linnakese lavale vanamoelisi teatritükke, aastaid tagasi säranud lauljaid, rohkelt tantsu-, maalimis- ja paberi­voltimise lasterühmi, kirjutatakse sellest kohalikes uudistes, kuid ei suvatseta märgata, et kultuur ei ole ainult ametlike ürituste kataloog. Kultuur on väikelinna puhul jäänud nähtamatuks eluosaks, mis on alati kõrval, kuid seda ei väärtustata. Külla tulnud kohalik tuttav vaatab tülgastusega värskeid Sirbi ja Müürilehe numbreid, ebatsensuurne sõna huulil. Väikelinna noortele tähendab kultuur tihtipeale koolitundide ametlikku loba, igavust ja täielikku kokkupuutepuudust.

Loomulikult oleme õppinud, et kultuure on erinevaid, ja saadame vahetevahel maale rahvaluulekogujaid, unistajaid, tänapäeva Robinsone ja muid värvikaid inimesi, et nad seda meile taasavastaksid. Võime pidada aborigeenikultuuriks sedagi, kui mõni viisakusetu naaber küsib: „Loed raamatuid, õpid ülikoolis, ega sa pede ei ole?“ või nimetada kultuuriks ka kultuuri puudumist. (Meie postmodernismi agoonias on selline asi täiesti võimalik.) Nähtamatu kultuuri fenomen omakorda viib sallimatuseni ja sallimatus – oma ja võõra väga range eraldamine – viib vaenuni. Näiteid võib tuua palju kuni sarkastilistelt mõjuvate puhtsüdamlike ülestunnistusteni à la „mulle meeldib, et meie linnas elab vähe venelasi, aga ma ei ole russofoob“ ja vihaste pilkudeni nende peale, kelle taust, tervis, rass või veel midagi ei võimalda neid väikesesse kogukonda vastu võtta. Mõnikord piisab sellestki, et oled uustulnuk kellegi arvates, kes ise on siia kolinud alles paari aasta eest, aga nüüd üritab matkida põliselanikku.

Muidugi on kõikide nende probleemidega võimalik kokku puutuda ka Tallinnas ja Tartus, kuid seal on vähemalt taustaks eri kultuuride ja traditsioonide kooseksisteerimine ja kokkupuude. Väikelinn aga elab suurema keskuse varjus ning üritab meeleheitlikult haarata oma väikesest (ja peaaegu kaduvast) omast, kuigi on aeg eluvaadet laiendada. Selle all mõtlen ka loobumist oma ja võõra opositsioonist.

Väikelinna või küla puhul armastatakse mõnikord luuletada teatud filosoofilisest ja sotsiaalsest askeesist, ühinemisest loodusega Henry David Thoreau „Waldeni“ parimate traditsioonides järgi. Tuleb aga tunnistada, et selline loov ja mõttekas isolatsioon ei ole pelgalt põgenemine inimeste ja kultuuri eest, vaid nende otseülekanne kuhugi, kus need on kitsastes nähtamatutes tingimustes. Kultuur ei ole ainult huviringid, loodusmatkad ja kontserdid. Ei ole see ka raamatud, targutamised ja rikkalikult sisustatud vaba aeg. Tänapäeval võib rääkida kultuurist kui teatud mõtlemis- ja käitumisviisist, eelkõige aga kui inimestevahelisest suhtlemisviisist, kus keegi ei ole võõras ega nähtamatu. Just sellisest kultuurist on meil puudu, eriti väikelinnades, mis on jäänud otsekui ristteel seisma: kas kõik majanduslikud ja tehnoloogilised uuendused viivad meid edasi, kui püsib usaldamatus teiste suhtes ning väikeasula ennastahistav mentaalsus?

Suunad on ju teada. Näiteks Elvas, kus ma elan, asub linna keskel vahva Vapra Mägra pubi, mille reklaamil on uhkelt kirjas lihtne pingerida „Elva, Eesti, Euroopa“. Küsimus olemisest nii eestlase kui ka eurooplasena on lahendatud, kuid kuidas jääb eurooplase ja elvalasega? Kui kultuur jääbki nähtamatuks, siis kas ei mõju need määratlused antagonistlikult?

Lühike arutlus ei võimalda peatuda kõikidel probleemidel. Võiks ju veel mõtiskleda selle üle, kas meie Euroopa-imago ei ole väga idealiseeritud, kas viimasel ajal on väikelinnade elus toimunud suuremaid kultuurilisi muutusi ja mida tähendab mitmikidentiteet. Ehkki kodus ollakse kapseldunud, käivad väikelinnaelanikud õppimas, tööl ja puhkamas nii suurlinnas kui ka välismaal ega taju sealseid uusi olusid probleemina. Väikelinna juurtega on peaaegu igaüks meist. Seda olulisem on vahel mõelda oma väikelinna kogukondliku identiteedi peale ja püüda mõista, kuidas mõjutab see taust maailmavaadet.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming