Eesti teine luuleilm

Üha enam hakkab igasugune kirjandusantoloogia näima humanitaarteadusliku päästeoperatsioonina.

JOOSEP SUSI

Nullindate lõpul peetud „Ööülikooli“ loengus mõtiskleb Mart Velsker teemal, kellele on tarvis eesti luulet, sidudes luule vajalikkuse abstraktsevõitu (aga võrdlemisi tüüpilise ja mõistetava) kategooriaga „elusus“. Teisisõnu, kaude on vaja just eesti luulet kõigile neile, kes väärtustavad, kasutavad eesti keelt, puutuvad ühel või teisel moel sellega kokku: „Kui lakkab luule, lakkab keele elusus ja see tooks kaasa teisigi suremise ilminguid.“1

Tõepoolest. Aga kui küsida seepeale: mis juhtub ikkagi siis, kui vahel varjatult ja haiglaslikultki pulbitsev ja elutsev ühtäkki oma loomulikust keskkonnast välja tiritakse; kui üritatakse jäädvustada elusust kui sellist; mis juhtub siis, kui teha väljavõte elususe ilminguist? Või siis, kui koostada raamat puht formaalsetel tingimustel luuletajatest, kes varasematesse antoloogiatesse ei ole eri põhjustel mahtunud? Vastus saab olla vaid üks: nagu loomaaeda paigutet loom või nagu (barthes’ilikult) igasugune ülesvõte tähendab see tõukumist elususest. Võime sõnastada selle ka nii, et elu(suse) (re)presenteerimine tähendab nii ehk nii kokkupuudet surmaga.

Nii on ka igasugune (kirjanduse, luule, olematute raamatute vms) antoloogia paratamatult anorgaaniline, kui kasutada Aare Pilve kunagist sõnastust.2 Iseäranis luule puhul, kui hüljatakse luulele omane keskkond ja toimimisloogika. Kas pole nii, et juba antoloogia vorm on olemuselt sedavõrd ebaluuleline, et rüvetab luule elusust, olles sedakaudu kuritegelik luule ja keele vastu?

Käekõrval parnassile

Kohe, kui see retooriline küsimus sai paberile, kostis kukla tagant kujuteldava koostaja sisendusjõuline vastuhääl: „Antoloogiaid on vägagi mitmesuguseid ning kõik vormid minu arust ei saa olla „kuritegelikud“. Tõsi, võib kahtlustada, et kirjandusloolisele tõlgendusele pretendeerivad raamatud elusust ikkagi röövivad, sest nad tahavad luulet kuidagi paika panna, vangistavad selle tõlgendusse, seavad ta monumendina rahva ette seisma. „Eesti luuleilm II“ tahab luulet paikapanemise asemel paigast nihutada, aga see on laiemas plaanis midagi sarnast nagu monumendi teisaldamine või altaripildi ülevärvimine. Sellegipoolest arvan, et elusus võiks selles raamatus alles olla.

Nõustun. Luuleväli kätkeb kõiksuguseid institutsionaalseid, tekstiväliseid tendentse, mis võimaldavad elususel olla. Olemasoluks on tarvis hetkiti lasta elususel taanduda – kui sinust perekonnaalbumis ikkagi fotot pole, ei kuulu sa ka perekonda! Üha enam hakkab igasugune kirjanduslik – ja iseäranis mitteantoloogilise kirjanduse – antoloogia näima humanitaarteadusliku päästeoperatsioonina. Suutlikkus panna vajalikul hetkel kokku antoloogia, mis oleks ühtlasi „lugemisväärne raamat“ (lk 211), sarnaneb oskusega anda esmaabi, päästa varjusurma mõistetud luuletaja ja tuua ta käekõrval parnassi nõlvale.

Lugemisväärse raamatu on Mart Velsker muidugi koostanud. Ja ilmselt püsivast antoloogiavaimustusest (kõik kesksemad teisenemised eesti luules on antoloogiatega kenasti kaardistatud) hoolimata parajalt isenäolisegi. Kas on suudetud ka „halba vältida“ (lk 211), seisneb pigemini lugeja esteetilistes tõekspidamistes.

Kuuekümnendate paine

1970. aastate luule (ja selle retseptsioon) vähkres kuldsete kuuekümnendate taaga käes. Velskri lähtehoiak on paljuski sarnane: „Teiselt poolt huvitas mind see, kuidas 1960. aastate lõpu kirjandus seostub hilisemate aegadega“ (lk 212). Eks ta ole, siin on ainult perspektiiviasetus ümber pööratud.

Tinglikult kolmeks jaotatud antoloogia annab ülevaate praeguse luulevälja kujunemisest. Kontseptuaalselt väljajoonistuvat narratiivi võib kõige lihtsamalt, tugeva üldistusega nimetada kaugenemiseks klassikalisest tähendussunni painest, tähendusdominandi nihkumiseks tekstipinnalt eemale, modernistliku esteetika võimendumiseks. Raamatu võrdlemisi traditsioonitundlikku algust hakkavad pidevalt häirima kõiksugused endisaegsed uuenduslikud suundumused. Muu hulgas suureneb kahe esimese osa lõikes assotsiatiivsus, sekka mahuvad kontrakultuuri ilmingud, n-ö folkloorne luule.

Märgiline on „Eesti luuleilm II“ arbujalik algus, mis oma etnosümbolistliku tunnetusega haakub siinkirjutajale ennekõike 1980. aastate luulega. Antoloogia esimene osa („Tuuletaevad“) on teistest elitaarsem, kujundiküllasem, vormitundlikum, valdavalt joonistub välja minalisus. Pigem pessimistlikku hoiakut annab sageli edasi looduskesksus, palju on armastuslüürikat.

Teises osas („Kollased sandaalid“) teiseneb suhtumine luulesse. Kahesuunalise muutuse saab hõlpsasti siduda 1970. aastate algusega. Ühelt poolt taandub luule pühalikkus, ka silbilis-rõhulises värsisüsteemis riimilisi tekste iseloomustab taotluslik madaldumine, keeleregistrite kohatine vaheldumine, vemmalvärsilikkus ja laululisus, fookuse nihkumine argidetailidele (näited kõnelevad enda eest: Arder, Trapeež, Müller, Koržets jt). Minalisus taandub ebaisikulisuseks. Teisalt, iseäranis Astrid Reinla ja Mati Undi puhul, kaob piir luule ja proosa vahel: tehakse teksti (meenuvad esmajoones muutunud Rummo ja Kaplinski). Kummaline näib seejuures, et pärast antoloogia teise osa lugemist seostub esimene osa niihästi ka 1960. aastate lõpu ja 1970. aastate alguse luulega. Paljud suundumused kattuvad.

Kolmandas osas („Eesti kirjanduse põhijooned“) taandub lüüriline mina pea täielikult, suureneb mängulisus, kontseptuaalsus ja eksperimentaalsus: kätkeb osa ju muu hulgas Valdur Mikita impampluulet, Kiwa eksperimente, Erkki Luugi, Mart Kanguri ja Kaupo Meieli kohati iroonilisi või keele toimimist reflekteerivaid tekste; valvesürrealisti Marko Kompuse luuletusi, Raul Meele konkreetset luulet, mille kohta näib kujuteldav koostaja justkui ütlevat: „Raul Meel pole üldiselt ju eesti luule antoloogiates esinenud, kuid minu arvates mitte sellepärast, et ta oli varem poolpõrandaalune tegelane, vaid sellepärast, et eesti luule on püüdnud oma esteetilist puhtust säilitada.“ Kaob meediumide ja žanride vaheline piir, suureneb assotsiatiivsus, taas väheneb narratiivsus. See on metaluule.

Öeldakse, et antoloogia üks kesksemaid funktsioone on millegi kaardistamine. Mida härra Velsker siis kaardistab? Luule paljusust, seda, et „eesti kirjandus on ikkagi suurem, kui ta kaugelt vaadates paistab“ (lk 215)? Kindlasti. Kas pole Velskri koostatud antoloogia tugevuseks just implitsiitselt kohalolev narratiiv, mis jutustab eesti luule lugu pärast „kuldseid kuuekümnendaid“? Annab aimu, et murrangud luuleväljal on sügavamad kui pelgalt esiautorite looming? Mh, jälle: „Kui raamatut koostama hakkasin, siis polnud kirjandusloo jutustamine eraldi eesmärk. Aga lõpuks kukkus tõesti nii välja, et see lugu on siin olemas ja tsüklite järjestus ka selline, et see tuleb oodatust paremini välja. Murranguaegade luulet on selles raamatus päris palju, siis ikka neid autoreid, kes jäid neis murrangutes servaaladele.“ Enamgi veel, mõni selgelt revolutsiooniline tunnus ilmneb juba enne revolutsiooni ennast – vaimsus kui vundament pidi ju murrangu võimalikkusena olemas olema.

Luuletaja ei hammusta

Eesti luule uurimise ja kirjandusantoloogiate keskse kujuna ning tugeva akadeemilise taustaga koostajana on Mart Velsker suutnud end järelsõnas igast küljest kaitsta. Elimineerinud võimaluse leida pisikene augukene, kust läbi pugeda ja koostaja tegevust kritiseerida. Ta rõhub paratamatule subjektiivsusele, kirjeldab oma kõhklusi, valikuid ja alatist võimalust kõigega vaielda: „Olen kahtlustega tuttav töö algusest peale“ (lk 214). Arusaadav, eesti luule on ju piisavalt suur, et seni antoloogiatest välja jäänud autorite seast leida omajagu kõrgel tasemel isikupäraseid luuletajaid.

Räägitakse, et eesti luules on pea alati domineerinud tsentrifugaaljõud (kesktõukejõud), näiteks meie lõunanaabritel on aga vähemasti kuni 1990. aastateni keskmes tsentripetaaljõud (kesktõmbejõud). Lihtsamalt sõnastades: eesti luule arengudünaamikat põlistavad kõiksugused revolutsioonid, murrangud. Velsker näib meelde tuletavat, et Eestis müstifitseeritakse murranguid. See on mõistetav, kuivõrd igasugune revolutsioonilisem teisenemine on retooriliselt nii tugev impulss, et selle pidev postuleerimine määratleb (kas või tagasimõjuvalt) kogu luuleloo. Eesti luulelugu on habras nagu mitteantoloogilise luuletaja romantiline hing: piisab mõnest juhuslikust väitest, üksikust sisendusjõulisest osutusest, et kogu ruumi raputada ja et selle najalt juba minevikkugi teisenenud arusaamaga vaadelda. Velsker näib meile meelde tuletavat sedagi, et igasugune kindlapiiriliselt sõnastatud (historiograafiline) muutus on paratamatult tinglik – ainiti turbulentsena postuleeritud luulelugu evib tuumset ja püsivamat selgroogu.

Niisiis, formaalselt on tegemist küll 33 mitteantoloogilise autoriga, aga mitte mitteantoloogiliste tekstide või mitteantoloogilise esteetikaga. Eesti teine luuleilm.

Kokkuvõtvalt võib sõnastada nii, et „Eesti luuleilm II“ peegeldab ennemini evolutsioonilist kui revolutsioonilist luulelugu. Eks kinnitab seda ka antoloogiate puhul üpris ebatavaline valikuprintsiip, kus esiplaanil pole autorite noorpõlvelooming, vaid sageli ühe autori tekstid eri perioodidest vanusest sõltumata.

Ja veel. Ajanud arvustuse hakul diletantlikult segamini filoloogilise ja eksistentsiaalse elususe, mis ontoloogiliselt on kaks erinevat nähtust, sooviksin kangesti „Eesti luuleilm II“ elususele kuidagimoodi ikkagi osutada. Ehk võikski öelda, et suund, kuhu raamat lõppeks liigub, ja hoiak, kuidas servaaladel paiknevaid autoreid tervikuna käsitletakse (esteetilise puhtuse määrimine, luule paigastnihutamine), panevad arvama, et vahest ongi sedapuhku luule elusus eelkõige antoloogia kontseptsioon, eeldatav lugemisstrateegia, mis võimendub iseäranis teiste antoloogiate kontekstis. Velsker näib meile nimelt meelde tuletavat, et käekõrval parnassi nõlvale toodud autorid on ikka veel elujõulised ega hammusta kedagi.

Sel viisil võib ilmselt iga lugeja antoloogiast paljutki huvitavat leida. Siinkirjutaja näituseks soetas pärast lugemist endale kuulsast Viljandi antikvariaadist miskipärast Kalle Istvan Elleri luuletuskogu. Ja Undi luuletused kui raamatu kulminatsioon …

1 Kellel on tarvis eesti luulet? – Raadio Ööülikool 2009. http://www.ylikool.ee/et/13/mart_velsker

2 Aare Pilv, Ääremärkmeid „haiguse“ juurde. – Looming 2000, nr 6, lk 935–938.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming