Eesti sõnade eluloost

Doris Kareva

Emakeelepäev rahvusraamatukogus 14. märtsil tähistati Eesti Rahvusraamatukogus 11. korda emakeelepäeva seminariga „Eesti sõnade eluloost”. Päeva juht Maire Liivamets luges alustuseks ette Jaan Kaplinski võrukeelse luuletuse „Imakiil” kogust „Taivahe heidet tsirk”. Avakõne pidas Janne Andresoo. Kuidas sõnad sünnivad? Inimkeele algus jääb mõistagi aegade hämarusse, esimesed kirja pandud eestikeelsed sõnad laula, laula, pappi pärinevad aga teatavasti XIII sajandist Läti Henriku Liivimaa kroonikast, üsna karmist kontekstist. Vististi leidus juba siis seda ainet, mida me tänapäeval irooniaks nimetame. Laenanud oleme sõnu läbi aegade, laenatud on ka meilt – nii on Eesti kilust saanud läti keeles kilava. Keele sügavamates kihistustes on talletatud meie esivanemate kombed, kõik see, mida nad kartsid ja austasid. Ehk siis Carl Robert Jakobsoni sõnul: „Keel varjab lõpmata väge ja pühadust. Keel ja mõistus käivad käsikäes. Keel on nähtavaks saanud mõistus.” Kalju Kruusa kõneleski keele vaimust ja keele kehast. „Ma vaatan, et inimestel ei taha sõnad ja asjad teinekord kokku klappida. Siis nad asuvad tegutsema. Ebakõla oletatakse johtuvat keele ebatäiuslikkusest, et keelel on midagi puudu, midagi valesti. Asjadega on sama lugu.” Kas lumesadu ise teab, et ta on lumesadu? Või tuul või taevas? Mis on mägi? Kosmilises kiirluubis vaibakorts, mis jälle sirgeks tõmmatakse. Võrdleva keeleteadlasena on Max Müller väitnud, et nimedel on kalduvus saada asjadeks. Müüdid olevat niisiis haigestunud keelekasutus. Keeleteadlase ülesanne olevat aga anda keelele tagasi algupärane tähendus, tervis. Metafoor on üks kõige võimsamaist abinõudest, mis on aidanud keelt ehitada. Samas tuli neid Max Mülleri meelest seletada, kuna hämardavat tähendust.

Tänapäeval enam nii ei arvata, metafoor ei puuduta mitte ainult müüte, vaid kogu keelt. Keele vaim on hea tervise juures ja müütiline tõbi ravimatu. Keele vaimuks ongi metafoor, kui metafoorselt väljenduda.

Kõnelemine on kehaline toiming. Häälikute kuuldavale toomiseks kasutatakse kopse, kõri, suulage, nina, keelt, hambaid, huuli ning kõne moodustamist juhib aju. Keel pole mitte aegade algusest kätte antud, vaid tegelikkusest välja ja läbi kasvanud matkimine. Keel on pidev liikumine sümboolsuse poole, reaalsuse hõivamine. Ainult et keele kehaks on onomatopöa. Keele sümboolsuse sisse jääb alati pisikene reaalse täpike. Ja tundub, et tänu sellele mõttetule täpikesele keel tegelikult kogu oma muus ülitähenduslikus mõttetuses üldse midagi tähendab.

Seejärel luges Kruusa oma mahedal muhedal moel ette mõned päevakohased luuletused, nagu „keel on püksid”. Meelde jäi veel: Keel keelitab, kunagi ei käse. Kohati poob, kummati laseb.

Tõlkides tuleb sõnadest puudu üksnes eriolukordades. Kõikides keeltes on kõik väljendusvahendid olemas, need on ainult erinevad. Tõlkimisraskused on pigem kultuuri kui keele küsimus. Jaapani keel näiteks on eesti keelele lähem kui jaapani kultuur eesti kultuurile; vastavuste leidmine on aga väga huvitav protsess. Eesti keele tulevik? See on avatud. Kahtlemata kuulub eesti keel elujõuliste keelte hulka, aga selle säilimiseks tuleb ikkagi pingutada.

Indrek Koff oli oma ettekande sõnastanud mõnevõrra intrigeerivalt: – „Päevapiltniku salateadus”. Aga alustas ta hoopis Chaim Potoki romaanist „Asher Levi and” leitud mõttest: inimene näeb ainult seda, mis jääb silmapilgutuste vahepeale. Kunstnik peab aga õppima nägema maailma tervikuna, isegi kui liitekohad on kurjad või inetud, tuleb need talletada. Kas see ka õnnestub, selle üle saab otsustada ainult kõigekõrgem, sest inimese arusaamine on piiratud. Kirjandus ja fotograafia seisavad teineteisele õige lähedal: fotograaf kirjutab valgusega, kirjanik sõnadega. Mõlemad on reaalsuse edasiandmise kunst ja mõlemas kehtivad võimsad moonutused. Värskus, millega kunst võib inimest puudutada, ei tulene vormist. On midagi muud, mis köidab tähelepanu: näiteks foto nagu dokumentaalfoto, aga kindel ei või olla. Pooldokumentaalsust hindab Koff ka kirjanduses, tuues näiteks Lev Rubinsteini nummerdatud kartoteegid (raamatuna ilmunud Aare Pilve tõlkes), mida tuleb eristada kollaažidest, või Daniel Zimmermanni „Lood igapäevasest rassismist”, kus inimene räägib, aga väga sügavalt ei mõtle, Hans Magnus Enzensbergeri „Ettepaneku karistusõiguse reformimiseks” ning Jan Kausi, Raido Mürgi ja iseenda koostatud kogumikus “Asjaõigusest” ilmunud lühinäidendid. „Rahvasuust korjatud tekstis on elu juba sees,” väitis Koff. „Inimrühma eneseväljendusviis avab tema kohta midagi sügavamat, laseb aimamisi paista midagi rühma kollektiivsest alateadvusest.” Nagu ka korduvad fraasid tema hüsteerilises traktaadis „Eestluse elujõust”: Teed või kohvi? Ah, mis ma ikka … Kus pult on? Tšau, mis teed, kus oled? Ei, ega ma ei ütle … „See on jälg, mida tasuks edasi ajada, aga kuidas täpselt? See on saladus, mille taha mina ei näe,” tunnistas Koff. Juhuslik avastus nagu teaduses või salakunst?

Veronika Kivisilla rääkis regivärsi radadel, mööda pärimusjälgi astuva detektiivina oma kogemustest. Kas eestlased on ikka laulurahvas? Kui palju on järel igapäevasest kodus laulmisest? Järjepidevus pole aga jäädavalt katkenud, regilaulumuster oma vormiga on meis sügaval olemas. Kui väidetakse, et lõppriim hakkab ammenduma, siis on algriim üks rikastav võimalus. Lapsed laulavad regilaulu lõppedes oma sõnadega edasi, järgides vaistlikult iidset mustrit.

Juhan Peeglit meenutades: kuld on jäänud jälgedesse. Kui araabia keeles on lõputu hulk sõnu kaameli kohta, siis regivärsi keeles ennekõike ema, neiu, naise kohta: kana, hani, marjakene, linnukene, suhkrusuu, päevapaiste, kaseke, hauduja, peapäästja, vöököitja … Neiu on ka arukask, angervaks, munakoor, soolatera – halvustavalt aga põlatud leib või teopoiste tillerille.

Alliteratsioon on eestlaste keelekasutuses siiani sügaval sees, seda eelistatakse nii pealkirjades, nimedes kui erilise väega väljendites. Huvitav on ka rahvalauludes esinevate sõnaühendite algupära – nii aimab sink sale proo järgi saksa, villa kumbalii aga prantsuse rivilaulu.

Millest alustada, kui oma hääl ja eneseusaldus kadunud? Lihtsalt laulmisest, mõni pooletunnine laul võib päris transsi viia. Laulu mõnu tähendaski vanasti viisi, menu ja mõnu olid seesama sõna. Mis on mõnu? Ikka see, kui saad mõne hetke, koha, inimese või kõiksusega üheks. Ja kõneleja eestvõttel lauldigi üheskoos läbi regilaul „Teeme õhtulla iluda…”:

Mis on jäänud jälgedesse, mis on sammule sadanud?

Kuld on jäänud jälgedesse, hõbe sammule sadanud,

karda kanna keske’elle, vaski varvaste vahele…

Iris Metsmägi kõneles sõnade loost ja ajaloost, sellest, kuidas eesti sõnavara ajalugu peegeldab. Paljus on keskkond jäänud samaks: loodusmaastikud, keha põhitegevus, on olnud ka kiiret arengut. Kõik see kajastub ka keeles. Muutusi võib põhjustada keele positsioon, prestiiž ühiskonnas. Sõnavara moodustavad oma- ja laensõnad, lisaks tehistüved.

Uurali tüvedest pärineb meie vanim sõnavara: ala, elama, ema, imema, isa, kaduma, kaks, kala, kandma, keel, koer, koolma, kuu, kõiv, lumi, luu, maa, meie, mina, minema, neelama, nool, panema, pea, peksma, pesa, pime, purema, põlv, päev, see, suusk, süda, tema… Järgnevad soome-ugri, läänemeresoome-permi, läänemeresoome-volga, läänemeresoome-saami ja läänemeresoome tüved. Indoeuroopa laenud umbkaudu4000 aastat eKr: iva, mesi, müüma, ostma, nimi, puhas, sool, vili, sõlg, viima, vedama… viitavad kaubandussuhetele ja esimestele kokkupuudetele põllumajandusega. Indoiraani tüved alates 3000 eKr on abi, aru, iha, keder, osa, paks, paras, põrsas, saama, sada, sarv, udar, varss, vasikas, viha, vasar.

Balti laenud (2000–500 eKr) on praktilist laadi: aas, aeg, ahas, ahing, angerjas, hernes, hirv, hagu, hari, hein, karv, kiitma, kirst, kirves, kõblas, kõrs, härg, labidas, lahja, laisk, liig, luht, luud, puder, ratas, regi, seeme, sild, tara, tiine, vagu, vaha – mõned kehaosade nimetused nagu hammas või lõug, aga ka sugulussidemetele viitavad mõrsja ja nõbu.

Germaani laenud (1500 eKr – ca 200 pKr) toovad sisse merenduse ja ühiskondlike suhete alase sõnavara: ader, aer, armas, eit, hame, haud, hõlm, juus, juust, kade, kalju, kallas, kana, kangas, katel, kaunis, kaup, kell, kihl, kuningas, käima, laev, lamama, leib, lammas, muda, muld, mõrd, mõõk, nael, põld, puri.

Eraldi kihina võib välja tuua skandinaavia laenud (ca 200-900 pKr).

Vanavene laenud pärinevad ca 500-1500 pKr: aken, hurt, koonal, liud, lodi, lusikas, sirp, turg, vaba, värav, värten…

Alamsaksa laenud XIII – XVI sajandini viitavad käsitööoskustele: amet, arst, haamer, heegeldama, hunt, häärber, kamber, naaber, prii, väärt, korv, kapp, tool, kast, korv, kelm, kirikule: ingel, jünger, kabel, orel ja toidutegemisele: pann, pärm, sült, vorst, õli…

Saksa keelest XVI sajandi II poolest kuni XX sajandi alguseni on laenatud aabits, jope, kirss, kantsel, kardin, kleit, kohver, kork, vanarootsi IX – XVI sajandi alguse laensõnad kaabu, kadalipp, piin, parkal, pipar, siunama, käru ja rootsi XVI-XVII sajandi laenud kann, näkk, pagar, peiar, rätsep, säng, ärtu, äss, malm, lant,lisaks eestirootsi laensõnu XIII – XX sajandi esimese pooleni.

Vene laensõnu on keelde lisandunud alates XV sajandist: karman, kasakas, munder, nari, kirka, prussakas, sinel, suli, tatar, tassima, tubli, tõlk, rups, trahter, vurle, parisnik, pintsak, pirukas, pogri, koni, kapsas, kamp, riisikas.

Läti laensõnad on kanep, kauss ja nuum, rohkesti on läti ja soome mõjusid murdekeeles.

Soome kirjakeel on meid mõjutanud alates XIX sajandi lõpust, XX sajandi alguse keeleuuendusega võeti teadlikult kasutusele abstraktset sõnavara, näiteid: aade, aare, kummaline, lohutama, kuuluma, masendama, sangar, retk, uje, vaist, vallutama, vihjama.

Tuntuim mustlaskeelne laensõna on manguma, heebrea keelest pärineb jaana(lind), mari keelest nulg, prantsuse keelest morn, ladina keelest aga võivad olla laenatud ordu, risti(usk) ja tiisikus.

Tehistüvesid on loodud alates XX sajandist: eirama, embama, evima, hõivama, küülik, lüüme, malbe, laup, liibuma, nördima, neim, range, reetma, relv, roim, raal, selve, sudu, meenuma, mõrv, lünk, tarnima, selmet, põrpima, türp… Sõnaloome üha jätkub.

Maire Liivamets kõneles poeetiliselt minekust keele valgel: „Keelt tuleb kiigutada nagu last, et ta kasvaks ja kosuks, hoida kui linnumuna kurjade kaarnate, keelevaenajate eest. Keele kaudu avaneb meie sisemine vabadus ja väärikus, igikestev võime mõtteid vahetada. Emakeel on nagu leib – identiteedi, rahvuskultuuri tugi.” Liivamets meenutas ka, et samal päeval avati rahvusraamatukogus eesti kultuuri pühendunud saadiku, suure estofiili ja tõlkija Gábor Bereczki 85. sünniaastapäeva puhul tema mälestusnäitus „Ungari kirjandus eesti keeles, eesti kirjandus ungari keeles”.

Krõõt Liivak tutvustas Eesti sõnaloome suurkuju, keeleteadlase ja terminoloogi Johann Voldemar Veski 140. sünniaastapäevale pühendatud näitust rahvusraamatukogus ning kõneles Veski määratust rollist eesti oskuskeele väljaarendamisel. Kui Johannes Aaviku eesmärgiks oli kirjakeele üldkultuuriline täiustamine, selle laenulise materjali põhjal välja töötatud uudissõnadega rikastamine, siis Veski soovis ennekõike ehitada süsteemi ning arvestas paljude erialade vajadusi. Eesti entsüklopeediagi sai võimalikuks üksnes tänu neljakümnele välja töötatud oskussõnastikule, mis sisaldasid ligi 180 000 terminit. Veski oli veendunud, et kõik vajalik leidub keeles eneses ehk tema sada aastat tagasi kirja pandud sõnu kokku võttes: „Keel on omal kombel eluline olevus, kes kogult kasvades, ajas ja ruumis tihenedes rändab nii kaua, kui on kogukond, kes teda tarvitab”.

Seminari lõpetas meeleolukalt rahvusraamatukogu naiskoor, kes esitas värskelt ajakohastatud regilaulu Ülo Tedre tekstile Veljo Tormise seades: Kogu eesti kirjavara, see me õige õpetaja, tõe teele saateja…