Eesti Raudtee ja Sirbi kirjandusauhind

Jürgen Rooste, Tarmo Teder

Ervin Õunapuu kirjutab oma kurvas fantaasias ?Määritud hinged?, et kaks ülimoodsat Saksamaalt ostetud diiselvedurit vedasid presidendi erirongi meeletul kiirusel Moskva poole. Soomusrongi ees kihutas punane julgestusdresiin, kõikides semaforides põlesid rohelised tuled, mundrites jaamaülemad andsid au ja vastutuul lõi eriagent Vallastel hinge kinni. Oli 23. august 1939, aga mitte 9. mai 2005, ning rongis ei istunud mitte KP, vaid Konstantin Päts. Lugeja teab või aimab, mis sellest fantastilisest sõidust välja tuli. Ja kõik, mis on fantastiline, kujuteldav, vaimusilmas manatav, on kuidagi ka tegelik, reaalne, olemasolev. Sest kujutlus ja elu käivad käsikäes, künnavad nagu härjapaar kirjaniku adrakurgede ees. Läinud kevadel Umara kirjastuses üllitatud Ervin Õunapuu raamat ?Eesti gootika II? sisaldab autori määratlusel tosina veidrat juttu. Mis saanuksidki mullu eesti proosas elusamad olla kui Õunapuu õudsed ja kaunid novellid? Nendes on rahvuslikku sarmi ja internatsionaalset karmi, lõhnu, värve, helisid ja maitset (seapõiega kaetud aknaauk, siilinahast kiiver, kruusitäis värskeid kaanipisaraid, utevillast keerutatud taht, nagisevad saanijalased, lustiseen ja võluvoodi, kanepivihast padi, eetritünnis ligunevad valged kärbseseened, irvitava roti oran?id esihambad, kuivatatud porikärbestest mõnusalt pragisev madrats, prüsseli uimastajate büroo võimumees, kuningatütart naiv seakarjus jne). Ervin Õunapuu on loonud talle eriomase, lõikavalt ja nauditavalt sõnatäpse ning hoiatava gootika, mille vundament kindlalt Maarjamaa mullas nagu Wiiralti tamme juured.

/—/ reedel tuleb ema see ongi kõige põhjus ja mõte vanaema on öelnud: kui te pole head lapsed mis siis ema ikka tuleb nyyd tean et emad armastavad ka halbu lapsi et emad ei armasta ka häid lapsi kaheksakymnendate alguses ma seda ei tea ma raiun leppa esimese menstruatsioonini on kolm aastat kuvvass logiseb kirvesilm näeb kahtlane välja esimese suudluseni kuus aastat riidas on igal halul oma koht, ytleb vanaema armastuseni igavik ja riit püsib /—/

See on katke Triin Soometsa ?Toormaterjali? (Verb, 2004) nimiluuletusest, mis rabab oma lihtsuse, teravuse ja siirusega (pole tähtis, kas see kõik on autoriga toimunud, lugeja kistakse sesse pilti kaasa). See uus raamat on parim ja hoogsaim, mis Soomets seni kirjutanud, täis elu ja tuld. Siin on päris palju sürrealistlikke katkeid, ekspressiivseid pilte ja karjatusi, vormistatud vaid mõnerealiseks luuletuseks, n-ö inimmõtlemise ja taju toormaterjali, neid kilde, millest elu koos seisab. Aga ka täiesti selgeid realistlikke ja lihtsaid mälupilte. Sekka musta huumorit, mis iseenesest on elutõde: nektariin mädaneb laual/ isa mädaneb metsakalmistul / vistrik mädaneb põsel / tädi mädaneb hooldekodus / kõik läheb nii kergesti mädanema (lk 48). Igatahes on see väga emotsionaalne raamat, arvatavasti nii autorile kui lugejale, selline valus asi. Ja, nagu Soomets on oma loomingus ka varem viidanud ? valu on elus olemise tajumiseks sageli nii põrguvajalik.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming