Eesti pealinn Võhmasse

Mart Nutt

Ott Kurs, Rajamaade rahvaid. Ilmamaa, 2006. 496 lk.  

Mitmekülgne maateadlane ja turkoloog Ott Kurs on käesoleva aasta suvel trükivalgust näinud kogumikku koondanud mitmekesise läbilõike oma loomingust. Iseenesest on kõik kirjutised jõudnud avalikkuse ette juba varem, kas artiklitena väljaannetes või ettekannetena foorumitel. Kuna esitatud pärand ei ole varem leidnud avaldamist mahukamates teostes, on käesolev kogumik heaks abiliseks Ott Kursi loomingu vähem publitseeritud osaga tutvumiseks.

Mõnes mõttes on kogumiku artikleid keeruline ühise nimetaja alla viia, kuna need hõlmavad väga eripalgelisi valdkondi ja teemasid. On loenguid Ott Kursi enda elust ja tööst, historiograafiaalaseid ettekandeid, lugusid maailma eri paigust geograafi, aga ka keele- ja kultuuriteadusliku pilgu läbi. Ka on raamatu ülesehitus geograafiakeskselt osadeks jagatud, Eestist liigutakse järk-järgult kaugemale ja hõlmatakse valikuliselt meie lähiümbrus (Läänemere maad, Venemaa Euroopa osa), kaugemad maad (Krimm, turgikeelne Aasia, Lõuna-Hispaania) ja jõutakse välja Põhja-Ameerika indiaanlasteni. Artiklid on kirjutatud võrdlemisi pika ajavahemiku jooksul, 1972. aastast kuni käesoleva aastani. Kuigi enamik kirjatöid jääb siiski viimase kümnendi raamidesse.

Ott Kursil on oluline roll eestikeelse geograafia terminoloogia edendamisel, eeskätt nõukogudeaegse vene juurtega ja lisaks marksistlik-leninlikust ideoloogiakäsitlusest lähtuvatest mõistetest loobumisel. Loodusgeograafia ja inimgeograafia mõiste sobivad nii eesti keele loogikaga kui ka annavad arusaadavalt edasi nende sisu. Ajakohane on hiljuti käivitunud diskussiooni valgusel ära märkida, et kohanimede dilemmas Gruusia versus Georgia eelistab Kurs selgelt viimast. Kuid võimaluse korral on autor eelistanud alati rahvuskeelseid nimetusi võõraste antud nimedele. Eriti selgelt puudutab see endise Nõukogude impeeriumi alla kuulunud maid ja rahvaid, kes said maailmale tuntuks venekeelsete nimevormide kaudu. Kursi kui geograafi puhul tuleb veel märkida, nagu ta isegi rõhutab, et alati on teda huvitanud rohkem päramaad ehk perifeeriad kui keskused. Kursi on alati häirinud rahvaste ja inimeste tasandamine ning erinevuste kaotamisele suunatud surve. Riike jaotab ta vastavalt loodusruumi hõlvamise käigule ühtseteks ehk unitaarseteks ja liitriikideks ehk föderatsioonideks, kusjuures tundub, et levinuimaks vormiks peab ta hoopis nende vahepealset tüüpi, mis sisaldab nii ühe kui teise elemente ja on esitatud kui regionaalriik.

Ott Kursi kirjutised on harivad geograafiahuvilisele, kellel ei ole võimalusi süvitsi ühe või teise maa või rahvaga tegeleda. Kirjutades Tornio-oru soomekeelsest asustusest, nende ajaloost ja saatusest, toob ta kriitiliselt välja selle piirkonna jõhkra rootsistamise Rootsi võimude poolt. Kuni viimaste kümnenditeni sisendati, et soome keeles rääkimine on häbiväärne. Meänkieli tunnistati Rootsis vähemuskeeleks alles aastal 2000. Paraku on trende raske murda ning Tornio-oru soomlaste rootsistumine jätkub kiiresti ka praegu. Ingerlaste saatusest rääkides meenutab Kurs, et 1944.-45. aastal küüditati ca 55 000 Soome asunud ingerlast Venemaale. Traagilise saatusega rahvakillust on tänaseks suur osa assimileerunud venelastega, Eestisse asunutest aga 1/3 eestistunud.

Üks originaalsemaid ideid on Ott Kursil viia pealinn Tallinnast üle Kesk-Eestisse. Tema väitel peaks asuma pealinn riigi keskosas, mitte aga servas. Huvitava arutluskäiguga jõuab ta järelduseni, et sobivaks pealinnaks võiks olla Eestile Võhma, kuigi selle teostumisse ei usu ta loomulikult ka ise.

Populariseeriva ülevaate annab Kurs Venemaa Euroopa osa rahvastest, kirjeldades lisaks põlistele Volga ja Permi rahvastele ka XVIII sajandi teisest poolest sinna asunud volga-sakslaste saatust. Tänaseks on laiali pillutatud volgasakslaste enamik saksa keele kaotanud ja venestumine jätkub kiire hooga.

Vähem on eestlastele tuntud Musta mere regioon ja eeskätt Krimmi ajalugu. See võrdlemisi väikese pindalaga poolsaar on olnud koduks väga paljudele rahvakildudele nagu sküüdid, kreeklased, ida-goodid, krimmitatarlased, karaid, krimtšakid, bulgaarlased, sakslased, venelased, ukrainlased… Ja seda loetelu võiks veelgi jätkata. Nagu paljud teisedki Venemaa koosseisus olnud rahvad on ka Krimmi rahvad enamasti kaotanud oma rahvuskeele.

Teemasid on kogumikus veel palju nagu Turgi riigid ja rahvad, Afganistan, Lõuna-Hispaania, indiaanlased. Kuid siinkohal ongi ehk sobiv raamatu tutvustus lõpetada ja soovitada siiralt see pisut vähem kui 500-leheküljeline kogumik kätte võtta ja läbi lugeda.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming