Eesti lugu Ille R. Liscinski luules

JÜRI TALVET

Ille R. Liscinski, Sädemed tuules. Toimetanud Anne Velliste. Kujundanud Rein Seppius. Aade, 2014. 136 lk. Lisaks Rahva Raamatule on Pärnu südalinnas taas avatud Eesti suurima raamatukaupluste keti pood – Apollo. See paikneb kevadel valminud Pärnu Keskuses, sealsamas asub ka Apollo kino. Ille R. Liscinski (sündinud 1919. aastal) kunagise kodulinna raamatupoodides köidab silma terve toaseina laiune või mahukamgi sektsioon sildiga „Eesti elulood”. Nii on see üle terve Eesti, kus tänapäeval muid raamatukauplusi peale Rahva Raamatu ja Apollo enam õigupoolest alles jäänud ei olegi. Need kauplused on moodsad, käivad ajaga ühte sammu. Kõikjal tervitavad külastajat rõõmsasti seinatäite viisi Eesti elulood. Kes vähegi kirjaoskaja on ja meedias märgatud – staaridest rääkimata – võtab end kas või haua äärel kokku, et oma elunatukest „raamatusse raiuda”. Publik neelab neid ahnelt: mida julgemini autor eraelulis-intiimsetelt seikadelt katet kergitab, seda suurem on menu.

See on massikultuuri tuntud skeem ja äri-ideoloogide peaõigustus: rahvas ju muud ei tahtvatki kui sedasama ajalikku, käegakatsutavat, äratuntavat, mille aeg neelab, nii et sellest õieti midagi järele ei jää. Mis kasu on üldse vaimsetest aadetest või hingepürgimustest?
Ille R. Liscinski luulekogu „Sädemed tuules” sisaldab samuti eesti elulugusid ja ka iseenda loo, kuid seda kannab massikultuurile risti vastupidine vaim –
läkitus, mida üritas tuimavõitu maarahvale nii kirglikult sisendada juba meie luule-ema ja XIX sajandi ääre-Euroopa ärksamaid isiksusi naiste seas Lydia Koidula. Taustki on kahel luuletajal ühine. Koidula sündis Pärnumaa põhjaservas Vändras, Liscinski sama maakonna kagukandis Saardes, loomingulisele elule ärkamise paigaks oli varajases neiupõlves aga mõlemale Pärnu linn. Ille, kelle sünnijärgne eesnimi oli Ilse ja perekonnanimi Leesment, mängis Tiina rolli Kitzbergi „Libahundis” juba koolitüdrukuna Kilingi-Nõmmes. Näitemängukursuse läbimise järel sai ta mõned rollid Pärnu Endla teatris, ent sõda katkestas noored loomingulised püüdlused julmalt.
Lugedes autori lühikest enesetutvustust, ei saanud mul jääda märkamata Ille R. Liscinski Saarde päritolu. Mitte ainult sellepärast, et sealsamas on mu endagi isapoolse suguvõsa juured ja et Saarde kalmistul puhkavad mu isa-ema. Pärnu Koidula koolis pani mu luulehuvi õige varakult tähele emakeeleõpetaja Ilse Nõmm, kellele olen tagantjärele lõpmatult tänulik, et ta mind toona aina julgustas luuletusi kirjutama. Tänavu, pool sajandit pärast Koidula kooli lõpetamist, avastasin internetist, et ka (mõne aasta eest elust kahjuks lahkunud) Ilse Nõmm oli sündinud Saardes …
Raamat kätkeb kolme luuletustsüklit: Pärnu, Geislingen, Brisbane. Nendes peegeldab autor oma elukäiku, eeskätt seda, mis teda nende paikadega seoses (või neist lähtudes) on kõige sügavamalt puudutanud. Avatsükli esimene luuletus on „Vabandus”, kus luuletaja ehk küll liigse tagasihoidlikkusega määratleb oma luulekatsetusi kõrgkultuuri kuuluvatele poeetidele kauge „proosana” ja „talupojaluulena”. Sellele vahetult järgnev „Hommik” tunnistab, et Ille R. Liscinskile pole luulekunst tegelikult kaugeltki võõras. Helgetes, valgusest tulvil toonides, mõnegi sellise kujundi jõul, mis eesti luule parimale osale au teeks, annab see edasi elule ja loovusele ärkamise ilu mereäärses linnas: „Tuhatkordset tukset kuulen / mere südames, / lugematuid paate märkan / hõbelainetes. [—] Läänemeri, kaunis oled / oma vetega, / kus su laubal Eesti kallas / lebab ehtena.” Järgmise lehekülje luuletusele „Täna meri magas” annab heale luulele omase puhta väljendusliku joone mere isikustamine ja täpne metafoor (nagu „[m]uuli mustav kivinuga / pinnast välja pöördund”) ning kõigi kolme stroofi muljepilti kokku võttev lõpukordus „Tasa, tasa / meri täna magas”. Juhan Liivi talveteemaliste luuletuste õnnestunud jätk on „Esimene lumi”. Luuletus „Armastus” oleks väärt kuuluma eesti lembeluule mis tahes antoloogiasse.
Pärnu tsükli lõpetavad kolm pikemat jutustavat riimluuletust, mis juhatavad sisse raamatu „Eesti elulugude” osa: „Roosi-moor”, „Kanaküla tark” ja „Vagunivanad”. Need on palad kodukandi lihtsate inimeste elusaatustest. „Roosi-moori” juures on selle kirjutamise aasta –
1944. Tol sügisel põgenes Ilse Leesment Eestist. Sestpeale hakkab noore luuletaja loomingusse sugenema elu tumedama poole aimust, sealhulgas teadmist oma sookaaslaste tihtigi troostitust käekäigust Eestis. Meeste moraalne armetus kisub alla ka naisi. Nii annab Roosi-moori lugu kokku võtta värsiridadega: „Jah, see imeilus naine, / kes tal näis kord ebamaine, / täna on vaid tige nõid. [—] Saatjaks poiste naerukaja, / üle eide sõimulaja / urisemas koerte koor.” „Kanaküla tark” pajatab seevastu targast ja tugevast mehest, kelle ravijavõimed on saadud looduse ürglätteist ja kuulsus ulatub Läti piirini.
Eesti sõjapõgenike laagris Geislingenis käis Ilse gümnaasiumis. Saksa ümbrus tundus talle võõras ja peletav. Nelikvärssides luuletusse „Lindprii hulgus” toob sobivat rütmivaheldust iga salmi lühike lõpuvärss. Lindprii hulgusena vastandab mina-kõneleja end (saksa) hulgale, kelle elu ainus mõte näib olevat selles, et „[e]lada, surra isamaale, koguda veeringuid, / orjata kõhtu ja tammuda ringis”. Osaliselt riimitud vabavärsilises luuletuses „Sinu õhtu on minu hommik” pöördub mina-kõneleja oma üksindusest ja ahastusest väljapääsu lootes kõrgeima looja poole, kuid paraku peab järeldama: „Ent mu südame valutav tukse / iial ei küüni üle su ukse, / üle su kumera lauba need lilled / eales ei kaardu, ei nõtku.”  „Narride Jumalannas” leidub kajasid Rotterdami Erasmuse kuulsast raamatukesest „Narruse kiitus” (1511; e.k Ülo Torpatsi tõlkes 1967). Kuigi lootus on selge narrus, tänu narrusele elu maa peal just kestabki: „Lootus, sina narride Jumalanna, / oled nagu kesköine päike, / kes kunagi looja ei lähe. Sina üksi / aitad maailma raskusi kanda”.
Elulugude luuletused Gieslingeni tsüklis on lühemad kui Pärnu tsüklis. Selle tõttu meenutavad need mõneti Mats Traadi „Harala elulugusid” ja viimasele eeskujuks olnud E. L. Mastersi „Spoon Riveri koolnuid”. Vahe on vaid selles, et Ille R. Liscinski ei pane oma tegelasi pidama lühimonolooge ilmtingimata haua varjust. Lihtsa, kuid täpse sõnastuse abil loob ta värssides minibiograafiad ehk eluportreed. Jäädvustatud on siin luuletaja omakseid ja sugulasi: vanaema, tädipoega, onu, vanaonu, vanatädi, vaarvanaisa. Pole vaja lisada, et need pisipildid peegeldavad üheskoos eestlaste ränka saatust Teise ilmasõja keerises ja hiljemgi.
Nagu autor oma lühieluloos tunnistab, paranes tema elujärg Austraalias ajapikku. 1975. aastal lõpetas ta Queenslandi ülikooli. Brisbane’i tsükli avab väike sari reisipilte, mis suhestavad luuletajat muutunud laiema maailmaga. Ta imetleb Hellase ilu, Parthenoni aluse marmorit, mis on „läbipaistev kui kevadine mesi” (tsükli avaluuletus „Monument surematule vaimule”), ütleb Euroopa metropoli kohta, et
„[t]änapäeva suurlinn näib vaene, / justnagu mahajäetud naine” („Pariis”), peab kummastavaks, „…[k]uidas need vaesed hinged / päevast päeva taluvad seda põrgut? / Aga dollarijahi kõrgpingest / miljonid meeled ära on võrgut’” („New Yorgi allmaaraudteel”), taunib luuletuses „Hongkong” sotsiaalseid kontraste ja tunneb kaasa vaeste inimeste kannatusele: „Kes aga kustutaks nälja / vaeste kerjuslaste kõhus?”.
Üle kõige valutab luuletaja aga südant sünnimaa saatuse pärast. Ta elustab pilte minevikust ja olevikust, jagab oma tähelepanekuid ja arvamusi: ootab aja karmusest hoolimata armastuse uut kehastumist („Tule veel kord”), otsib oma usule jõudu „vanade ausate eestlaste verest”, mida tunneb keemas iseenda soontes („Selle pärandust otsani hoian”), ja müütidest, mis pajatavad eesti meeste muistsetest vägitegudest („Sest nad ei tea”, „Valitud kuningad”).
Raamatu lõpetab luuletus „Eestimaa eleegia”, mille viimases värsireas luuletaja küsib: „Quo vadis, Eestimaa?”
Pole tarku, kes teaks vastust. Kindel on aga see, et kuni meil leidub kas või väike hulk rahvast, kes olgu kodumaal või võõrsil omakasu, aukuulsust ja kohe-kohe vastutasu püüdmata sünnimaad armastavad, nii nagu seda on teinud oma vaimus ja luules Ille R. Liscinski, pole miski veel kadunud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming