Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhindade nominendid

Sirp küsis toimetajatelt, kriitikutelt:1) Milline tundub olevat tänavuse žürii pilk kirjandusele:on siin mingeid üllatusi ja julgust või selgelt nähtavat joont või täpselt mõõdetud konservatiivsust?2) Kas ja kuidas saaks eesti kirjanduse auhindamise süsteemi veel muuta nii, et tulemus oleks võimsam,väärikam, mõjukam, asjatundlikum vms? Tänavu lisandus paar žüriid.

Berk Vaher

1. Vapustavaid üllatusi ei ole, ei paista ka selgelt nähtavat joont ega isegi täpselt mõõdetud konservatiivsust. On läbilõige eesti kirjanduse paremikust aastal 2008, see võimaldab näha end tõendusena nii sellesinase kirjanduse mitmekülgsusest kui ka piiratusest – kuidas keegi soovib. Muidugi olen ma imestunud, et luulenominentide seas ei leidu Asko Künnapi kogu „Su ööd on loetud” ega proosanominentide  seas Rein Raua romaani „Vend” (mis minu arvates on terviklikum ja stiilipuhtam kui nelja aasta eest proosapreemia pälvinud „Hector ja Bernard”), aga samas võin jälle rõõmu tunda, et siiani suurtest preemiatest täiesti ebaõiglaselt kõrvale jäänud Valdur Mikita on oma „Metsiku lingvistikaga” esitatud esseistikapreemiale. Üldiselt tunduvad nominentide nimekirjad ikkagi olevat õiglasemad kui mitme varasema aasta omad – või on tänavuse  žürii maitse kattuvus mu isikliku maitsega lihtsalt suurem kui varem? Või hoopis on mu maitse ajapikku muutunud kuidagi „konjunktuursemaks”? Mine võta kinni.

2. Ei saagi. Mis ei tähenda, et ideaal oleks käes – vastupidi, seda ideaali ega isegi täiesti rahuldavat tulemust nähtavasti ei tulegi (väidan ma teatava kõhklusega, olles äsja kogenud Tartu kultuuriauhindade ülisümpaatset jagunemist). Muidugi tasub loota, et kui igal auhinnal  oleks omaette spetsialistidest koosnev žürii, oleks tulemus kuidagi veenvam – aga see pole sugugi alati nii. Ka näiteks väga selgelt piiritletud sihiga Tuglase novellipreemiat annab ju välja ekspertžürii, ent päris mitu korda on olnud nii, et aasta jooksul mõnd novelli lugedes jahmun: kuidas üldse on võimalik midagi nii halba kirjutada, saati siis avaldada? Ja järgmise aasta märtsis saab see novell Tuglase preemia. Aga samamoodi on Betti Alveri  debüüdipreemia võitnud kaks aastat järjest luulekogu, mis kultuurkapitalilt kirjastamistoetust ei saanudki (ehkki kõikides asjaomastes komisjonides tegutsesid samuti eksperdid). Nii et see ei ole ainult minu probleem ja võib-olla pole see üldse mingi probleem. Samasugused šansid meeldida või mitte meeldida on otsusel siis, kui selle langetaks vaid üks inimene (nagu Finlandia puhul) või visataks täringut. Pigem on selliste žüriide  moodustamine hea võimalus kirjandusinimestele veidi kutsumuskohast teenistust pakkuda – kuigi tänavuse žürii kokkukutsujad on seda „kirjandusinimese” mõistet üsna vabalt tõlgendanud. Ei rutta seda hukka mõistma: pigem on mul jäänud mulje, et paljud mu lähemad kolleegid mitte ainult ei teeni häbematult vähe, vaid ka loevad häbematult vähe (kuni selleni, et mulle on ühe teise žürii koosolekult helistatud palvega  nimetada mõni teos, mida tasuks lugeda, et preemia määramise arutelus osaleda). Võib-olla on haritud kõrvaltpilk kasuks. Küll oleksin ma tänulik, kui avalikustataks žürii toimimise põhimõtted (ehkki on teada, et mis tahes juhul iga uus žürii muudab töökorraldust veidi oma paremat äranägemist ja ka mugavust mööda). Kuidas nominendid üldse määratakse? Kas iga liige pakub ühe või koostab edetabeli, millest siis enim punkte saanud  välja valitakse, või selguvad need vabas keskustelus, või laulab iga liige oma nokka mööda? Ma oleksin tänulik, kui auhindade määramist ennast viitsitaks veidi konkreetsemalt ja just tekstianalüütiliste argumentidega põhjendada. Mitte retooriliste ilumullikestega „kargest stiilist”, „sotsiaalsest närvist” ja „keeletundlikust irooniast”. Ja loomulikult soovin, et tänavusel žüriil jätkuks  mõistust anda välja kõik auhinnad. Paaril varasemal aastal on mõnes kategoorias auhind välja andmata jäetud ning seda väga ränka otsust on kommenteeritud mingi segase möginaga, mis annab tunnistust vaid sellest, et žürii ei saanud oma tööga nõuetekohaselt hakkama. Kui auhind kellelegi määratakse, siis solvab see vaid neid, kellele see autor või teos ei meeldi. Kui auhinda ei määrata kellelegi, solvab see kõiki, kellele see kategooria kirjanduses  oluline on. Ent ennekõike devalveerib see mitte vastavas kategoorias kirjutatut, vaid auhinda ennast ja selle määrajaid.

Märt Väljataga

1. Ei meenu nagu ühtki teost, mille puudumist nimekirjast kahetseda tahaks. (Erand on M ari Tarandi kiidetud Viidingu-raamat – ilmselt sellepärast, et on juba ohtralt pärjatud). Ka ei paista nominentide hulgas midagi alaväärtuslikku. Esimene voor äratab usaldust. 

2. Kõige tähtsam oleks auhindamissüsteemi muuta nii, et tulemusel oleks ka kommertsmõju – et raamatu läbimüük tänu auhinnale või nominatsioonile hüppeliselt kasvaks. See nõuaks kulka ja kirjanike liidu koostööd kirjastuste, poodide ja ajakirjandusega. Oleks kena, kui kulka auhindade kõrval oleks teisigi võrreldava autoriteediga auhindu. Suured riigipreemiad on ju suhteliselt tühi paraaditsemine, nn päästerõngad kaldale ujunutele.  Ülejäänud auhinnad – küll väga sümpaatsed – on väga väikesed, kohaliku tähtsusega ja põhinevad sageli samuti kulka rahal. Omal ajal kaalusime kulkas varianti, et igas žanris valib laureaadi üks kohtunik talle ette söödetud raamatunimekirjast. Aga see nõudnuks veelgi suuremat korraldamisvaeva. Tõlkeauhinnale omaette žürii loomise mõttekuses kahtlen tõsiselt. Seda on kogu aeg antud eelkõige tõlkija teenekust ja tõlgitava teose tähtsust silmas pidades (mitte konkreetseid tõlkeid sõna-sõnalt analüüsides) ning ma ei usu, et nüüdki need kolm kohtunikku hakkaksid eritlema mäemarikeelse tõlke stiilinüansse. Viieliikmeline suur žürii saaks selle auhinna määramisega kindlasti sama hästi hakkama. Lastekirjandus on aga tõesti päris omaette maailm, kus võiks anda sõnaõigust lastele enestelegi. Žüriidesse tasuks kaasata ka mõni kirjaoskajast seksikas meelelahutaja väljastpoolt  kirjandusringkondi. (Vabandust, Anu Lamp on ju ikkagi kogenud tõlkija ja dramaturg.) Risk poleks suur, ühena viiest kohtunikust ei saaks ta otsust päris vussi keerata, aga õnne korral võiks ta meelitada ilukirjanduse lugejate hulka neid, kes muidu ilukirjandust ei loe.

Peeter Helme

1.–2. Eesti Kultuurkapitali kirjandusauhinnad on alati olnud üllatustevaesed. Selleks  on lihtne põhjus: nominentide seas on pea kõik arvestatavad teosed ja tegijad ära nimetatud. Paratamatult lisandub kultuurkapitali kui rahajaotaja ja eesti kirjanduse põhilise tugisamba mainega auhinnale paratamatult etatistlik maik. Võib-olla olen ülitundlik, aga auhinna määramise protsessi väärikus, mis endale suuri üllatus ei luba, tundub mulle tehtult väärika vaikiva ajastu ja nõukogude aja üle elanud Eesti Vabariigis asjatu.  Kirjandusauhinna nominentide nimekiri, sisaldab enam-vähem täielikku ülevaadet möödunudaastase eesti kirjanduse paremikust. Jah, muidugi – mida ta siis ikka sisaldama peakski? Kindlasti mitte viletsate autorite kehvakesi teoseid. Kuid küsimus on hoopis selles, kas siis sellisel, registreerivat ülevaadet andval kujul on kirjandusauhinda vaja. Nüüd veel lisati kaks žüriid senisele ühele. Töö korralduslikus mõttes on see kahtlemata  hädavajalik. Kuid – kui üllatusi pole nominentide seas, ei saa üllatusi olla ka auhinna saajate seas. Ning, mis peamine: nominendid on ju kõik juba suure tunnustuse osaliseks saanud ja ilmselt on seega kirjandusest huvituvad inimesed nende teoseid ka lugenud. Või ei ole? Lühidalt näib mulle kultuurkapitali kirjandusauhind sellisel kujul üleliigsena. Muidugi on vaja eesti autoreid tutvustada ka laiemale üldsusele ja tänada neid korralike auhindadega  hea töö eest. Kuid kas seda ei saaks teha veidi loomulikumal, kammerlikumal ja selles mõttes eestilikumal moel, kui seda on praegune, üha bombastsemaid mõõtmeid võttev vorm?

Mari Peegel

1. Kulka kirjanduse žanripreemiate nominendid on seegi kord nimetatud soovist mitte olla vastu üldsuse arvamusele „heast kirjandusest” – kõik on väga maitsekas ja tasakaalus. Mingit  draamat seal tõesti pole: lugev üldsus ei saa karjatada, et nii hea raamat, me kõik ostsime ja lugesime, aga näe nimekirja ei pandud! Isegi Mihkel Raua raamatule leiti nišikene. Betti Alveri debüüdipreemia või Liivi luulepreemia žürii valik on mulle isiklikult alati huvitavam tundunud.

2. Jäi silma, et tänavuses žüriis olid kõik üsna ühe põlvkonna inimesed. (Vaapo Vaher on tibake vanem kui teised). Aga mõnele päris  vanale või verinoorele võib-olla ei usaldata žüriiliikme tööd ette anda, mõeldakse, et ei viitsi asja korralikult teha vms – ikkagi riiklikult oluline ülesanne. Loomulikult polegi subjektiivsuse määra kirjanduse (või mis tahes kunsti) hindamisel võimalik kahandada, ainult subjektiivsus ise oleks teiste hindajate korral teistsugune. Seda arvesse võttes võikski žürii lajatada oma maailmavaatega ja mitte püüdagi õiglast kohust mängida. 

Krista Kaer

1. Ei ütleks, et otse üllatusi. Küll aga on kõik valitud nominendid omal moel meeldejäävad – seega on valik mitmekesine. Iga kirjandusauhinna valiknimekiri on paratamatult konkreetse žürii nägu ja seega mingis mõttes subjektiivne. Tundub, et valitud on igati tugevad teosed ja otsustamine pole ilmselt kerge.

2. Žüriide lisandumine on väga teretulnud. Rohkem on kindlasti võimalik ära teha nominentide  tutvustamise osas. Mõnda neist on tõesti juba põhjalikult tutvustatud, aga mitte kõiki. Siin ei piisa muidugi ainult Sirbist, hea oleks, kui ilmuksid artiklid ja ülevaated päevalehtedes ning võiks ju näiteks ka ühe „OPi!” kirjandusauhindadele pühendada. Kirjandust peaks kas või auhindadega seoses võimalikult palju näha ja kuulda olema.

Asta Põldmäe

1. Pilk kirjandusele on väga tähelepanelik.  Üllatusest räägib juba üllatusauhind, puudutagu see pealegi vaid vene autoreid. Nii et eesti kirjanik, üllata palju tahad, sina seda juba ei saa! See oli nüüd niisama nali muidugi. Julgus on ka see, kui nimetatakse juba tuttavaid nimesid, sest ajastutel on oma põhitähtkujud, mis ülejäänud mustrit otsekui naelad seal ülal taevatelgil paigas peavad. Noh, näiteks, et ütled Tammsaare ja kerkib silme ette pruunvalge eestiaegne postkaart Narva-Jõesuu  kuursaalist koos valgete suvitusülikondadega nagu A. H. T. hiljutises ilusas raamatus „Kirjad tütrele”, või ütled „Kaheksa jaapanlannat” ja see on Valton ja seitsmekümnendad. Las olla meie ajastul oma naelad, ärgem võõrastagem neid, siis püsib telk oma koha peal ega lange meile kaela nii et enam ei saa kätte aru ega otsa. Selgelt nähtav joon on kindlasti mitte mugavuse, vaid selge mõtlemise tunnistus. Konservatiivsust – ei tea, ei märka. Elu libiseb  ju kogu aeg eest, ei jäta kohtagi selleks. Ja kui selle all mõelda mõne eakama kirjaniku esiletõusu vastse teosega või esil püsimist, siis ei võimalda selle tunnustamine tardumust juba selle pärast, et ilmumissagedus pole ju üldjuhul noortega võrreldav. Lugeda maksaks neid aga hoolikalt küll, sest suhtumises loomingulisse töösse ja tulemusse võib ette tulla valitsevaist (teinekord üsna arvutigraafika moodi) mustritest päris suuri erinevusi. 

2. Kaks uut žüriid – see on küll hea! Olen kaasa töötanud selles žüriis kahel korral ja lugemismaht on tõesti üleliia suur. Kõik õnnestunud teosed ju on võrdselt tähelepanu väärt, ärgu olgu sel vaatlusalal ääremaad. Seda võimaldavad erižüriid vältida. Et need on autoriteetsed – pole põhjust kahelda. Võimendada saab žürii töö tulemust vaid võimsate teoste arvel ja on’s neist siis puudu seegi kord? Soovida võib vaid, et hindajatel  jätkuks aega seda olemasolevat lugeda täie meelevärskuse, süvenemise, rõõmuga.

Karl Martin Sinijärv

1. Kui tänavuse žürii koosseisu esmakordselt silmasin, kergitasin tunnustavalt kulmu ning jäin ootama intrigeerivat subjektiivsust valikus. Valik osutus üllatuslikult, aga tegelikult ikkagi ootuspäraselt objektiivseks. Sest hindajad ei kirjuta töö käigus eesti kirjandust juurde, vaid vaatavad mõtlikul pilgul ilmunu peale. Ja ilmusid need, mis ilmusid.

2. Asjade puhul, mis juba toimivad, ei tasu tootearendusega liiale minna. Nende toimivate asjade hulka võib kultuurkapitali auhinnasüsteemi julgesti arvata. Iseasi, et igal aastal järjest aasta parima raamatu auhinda noppides võiks esimese miljoni teenimiseks kuluda vähem kui kakskümmend aastat – ehk auhinnad võiksid veel veidike suuremad olla. Ja neid võiks rohkem olla. Siin on meeldivalt üllatanud firma  GoTravel, kes nägi, et reisikirjanduse žanri ei auhinnata kusagil, ning alustas uue auhinnaga, mis antakse aasta parimale reisiraamatule. Väärt algatus, loodan, et sellesarnaseid tuleb erafirmadelt lisaks. Head nišikirjandust, mis kulka kategooriate alla hästi ei lahterdu, aga ometigi vahel kirjandusliku kvaliteedi küll ja veel välja annab, ilmub päris tihti. On suurepärase sulega kirja pandud kokaraamatuid, mis palju enamat kui lihtlabased retseptikogud,  ja nii edasi ja nii edasi. Postimehes tegutseb näiteks autoajakirjanik Margus Mihkels, kelle tekstide poeesia rabab teinekord isegi luulerindel rohkelt arme ja ordeneid kogunud värsikindraleid. Nii et antagu au ja olgu sel ka väärikas hind.

(:)kivisildnik

1. Head inimesed, valige endale kirjandusega tegelemise asemel mingi jõukohane ülesanne. Pilt on lohutu nagu ikka, kui eesti keelest pole  tõlkida enam muud kui Eeva Parki, siis tekib õigustatult küsimus, kas on üldse vaja tõlkida, auhinnata kindlasti ei tohi? Uute sektantlike žüriide juurutamise asemel on vaja mitmed laiali peksta. Eestis kirjutatava vene kirjanduse suurus on jäänud mulle emmateldamatuks, loodetavasti tõlgete kvantumi ja kvaliteedi tõttu. Ja mida on eestis kirjutatud eestikeelsetes romaanides hinnata? No mida? Näidake üks töötav eesti  novellikogu ette ja siis hakake eesti romaanist jahuma. Või milleks pidada raskel ajal üleval draama žüriid, kui Urmas Vadi jääb kahe silma vahele? Oli ju piltidega raamat, aga näed, info ei jõudnud kohale. Ka üllatusi oli – enam-vähem adekvaatne luulepilt, ehkki Andres Ehini esiletõstmine ja Andrus Kasemaa puudumine näitab, et žüriil on jäänud raamatud lugemata, kuid et ka sel lodeval ja vastutustundetul lähenemisel võib olla talutav tagajärg. Konservatiivsus? Ma ei luba käesolevas haiges kontekstis kasutada püha sõna „konservatiivsus”. Puudes pole mitte midagi tagurlikku.

2. Teiseks, pole vaja asju keeruliseks ajada, luulepreemia ja eripreemia katavad kogu käibel kirjandusspektri. Lastekirjandus! Tule till taevast alla, meil on ju ainult üks loetav lastekirjanik, tema nimi on Ilmar Trull. Kas selle ilmselge tõsiasja eitamiseks on vaja püsti panna mingi  uus haige institutsioon? Ei ole vaja. Lahendus on ikkagi ja ainult üks, hämarate ekspertkogumite asendamine ühe eksperdiga, muide, Eestist pole võimalik leida kümneid kirjanduseksperte. Kolmandaks, ma tahaks lugeda mõne austatud üksikeksperdi hala kirjanike listis, et kuidas ta saab sellises seltskonnas midagi ära teha, ja samal ajal nädalalehes, et kõik on hästi ja otsus oli õige ning üksmeelne. Ehk aitaks lugemiskontroll või see, kui žüriidesse  ei pääseks nõmedaid otsuseid teinud tüübid enam teist korda, selleks vaadatagu viimase viieteistkümne aasta auhinnad üle. Huumor, mitte eksperthinnangute ajalugu. Üks inimene ehk vastutab oma sõnade ja tegude eest, mingi ümmargust nulli markeeriv ümarlaud pole seda kunagi suutnud. Ja üldse, keegi võiks ära seletada, miks eesti kirjanduses ei hinnata üllatusvõimet, kas üllatust eesti kirjanduselt ei oodata või peetakse iga uut Piret  Raua ja Elo Viidingu raamatut lõputute üllatuste allikaks?

Jaak Urmet

1. Esimese ja teisegi pilguga üle vaadates ei märka küll midagi eriti vastuhakkavat. Ma ei oma küll täielikku pilti möödunud aastal ilmunust, ootaks selleks hea meelega ära Vikergallupi nimekirja, aga mulle tundub, et luule nominentide loetelu peegeldab praegust eesti luule tippu päris adekvaatselt. Kindlasti  ei ole Roostel, Kruusal, fs-il ega Maarja Kangrol põhjust sealt eemale jääda. Ehin on Ehin. Respekteerigem klassikuid, aga andkem eluõigust ikka rohkem noorematele. Neile on seda auhinnaraha ka rohkem tarvis, vanadel juba ammu kodud kinni makstud ja lapsed suureks kasvatatud. Sama adekvaatne on minu meelest ka lastekirjanduse nominentide loetelu. Ja olukord täiskasvanute proosas ongi nii väheütlev, nagu see nominentide pealt paistab. (Miks korralikke ja kopsakaid romaane ei kirjutata, sellest on juba küll räägitud.) Siiski, minu meelest kirjutas näiteks Vahur Afanasjev väga vinge romaani „Kosmos”, mis võinuks küll siinses loetelus nii mõnegi teose asendada. Võib-olla siis täiskasvanute proosa valikus kahtlustaksin küll mõningat liigset elitarismi.

2. Kulka iga-aastased žanripreemiad on juba niikuinii eesti kirjanduselu ühed kõige olulisemad,  seetõttu maine tõstmisel veel ülespoole ma erilist mängumaad ei näe. Muidugi, mõndagi võib saavutada veel preemiafondi suurendamisega. Samuti võiks luua spetsiaalse teada- ja kätteandmise gaala, näiteks Estonias või Kumus – kirjanike maja saal on selleks otstarbeks liiga argine. Teine viis preemia mõjukust tõsta võiks olla rahvusvahelise mõõtme lisamine: iga laureaadiks valitud teos võiks saada tõlgitud  automaatselt inglise või mõnesse muusse suuremasse keelde, kas või soome keeldegi. Eesti kirjandust tõlgitakse praegu välismaale naeruväärselt vähe, ja loomulikult ei ole see kinni mitte kirjanike soovides ja püüdlustes, vaid ametnike armee ignorantsuses. Jutt siis seni kulka preemiatest. Aga – mida rohkem ja mida suurema preemiafondiga tunnustusi leidub ja rajatakse, seda parem.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming