Eesti kultuuri saadik Soomes

Doris Kareva

Kõnelus Juhani Salokandlega Palju õnne Soome riikliku kirjandusauhinna puhul! Sinu roll eesti kirjanduse vahendajana soome keelde ületab muidugi suuresti tõlkija oma, Soomes nähaksegi sind eesti kultuuri saadikuna. Ligi neljakümne aasta jooksul oled jõudsasti aidanud ehitada silda, mil tuleb vastu pidada üha kasvavale kahesuunalisele liiklusele. Aga su enda loomingust on eesti keelde tõlgitud vaid „Päästja”, mis ilmus 1994. aastal sarjas LR. Praegu tõlgid „Tõde ja õigust”. Kas nii mahuka tõlketegevuse juures jääb aega ka omaenda loomingu jaoks? Ongi nii, et minu ilukirjanduslik looming piirdub ainult poole tosina proosaraamatuga. Kuna igasuguseid plaane ja unistusi sellel alal ikkagi alati on, oleks muidugi hea, kui oleks aega ja mahti neid plaane teostada. Ainult tõlketegevust ei saa selles küsimuses süüdistada, olen ju kirjutanud viimastel aastatel non-fiction’i, mis on energiat ja aega röövinud. Ja mis veel: see „kasvav kahesuunaline liiklus” Soome sillal on tõepoolest fakt ja tunda minu igapäevases töös Tuglase seltsi juhataja ametikohal. Seda ei pea ma aga oma loova töö antiteesiks või takistuseks, see on elu teine külg, sama tähtis kui too esimene. „Tõe ja õiguse” neli köidet on ilmunud ükshaaval, igaüks varustatud põhjaliku järelsõnaga. Mismoodi oled need ja viienda, mida praegu lõpetamas oled, enda jaoks mõtestanud? Järelsõnades olen pidanud meeles soome lugejat, seda haritud ja ilukirjandust tundvat isikut, kellele eesti kirjandus ja eesti elu on ikkagi kaunis tundmatud. Niisiis olen püüdnud leida Tammsaarele ja tema teose osadele vastandeid või vaimseid sugulasi Soome kirjandusest, ja elu ja ajaloo suhtes olen püüdnud tõsta esile nii sarnasusi kui arusaamist takistavaid erinevusi kahe naaberrahva elus-olus. Mulle endale on iga Tammsaare osa olnud uute avastuste allikas, põhjus mõtiskleda kirjanduse ja kunsti põhiküsimuste üle. Ja mitte ainult: neljanda osa järelsõnas tõi Tammsaare nägemus Karinist minus endas esile – pean ütlema – lausa feministi.

Kas sinu meelest kõneleb Tammsaare rohkem tõest ja õigusest või elust ja armastusest?

Selle kaudu, et vana Andrese tõde ja õigus romaanis nii rõhutatult esiplaanile tõstetakse, on lugeja lausa sunnitud otsima sellele vastukaalu – ja just nii ilmubki elu ja armastuse väärtus nähtavale efektiivsemal viisil, kui et seda algusest peale hakatakse kuulutama. Nende kahe põhimõtte suhe ongi vist romaani alustala ja seda edasi viiv ja juhtiv mootor, ja seda suhet peaks vist kutsuma vana hea sõnaga „dialektiliseks”. Või kas praeguses vabas Eestis tohib üldse seda d-tähega algavat sõna kasutada?

Kuivõrd on erinenud „Tõe ja õiguse” köidete retseptsioon Soomes?

On küll erinenud. Kvantitatiivselt nii, et viimaste osade arvustusi lausa napib, vist meie kriitika ja üldse paberkandjal avaldatava meedia kriisi tõttu. Kvalitatiivselt on suund teine: Tammsaare on juurde saanud veendunud, pühendunud lugejaid, kes ootavad innukalt uusi osi.

Mis pakub soomlastele eesti kirjanduses enim huvi?

Ikkagi meie ajaloo ja ühiskonna erinevused, aga eks too uus aeg ja uus põlvkond uusi aspekte ja asju.

Valdad eesti keele eri registreid hiilgavalt ja vahetad neid sundimatu elegantsiga. Kas oled kokku puutunud ka mõne mõiste või vormiga, millele soomekeelse vaste leidmine on raskusi valmistanud?

Neid on musttuhat. Osa nendest seostub ajaloo ja ühiskonnaga: kas kihelkond on soome keeli „pitäjä” või „kirkkopitäjä? – igatahes „kihlakunta” see ei ole. Siis on murdesõnad. Ja Tammsaare puhul veel üks eriline raskus. Vaatan sõnaraamatuid, neid teie kõige autoriteetsemaid, näiteks Saareste EKMSi. Leian sõna, aga lause, mis on esitatud sõna tähenduse valgustamiseks, on täpselt seesama, mis on minul laual ees!

Mismoodi on tõlketegevus mõjutanud su enda maailmapilti ja kirjutamise stiili?

Silmaringi on see laiendanud muidugi, sest minu enda soome kirjanduslikule taustale mõeldes oli Jaan Krossi stiil täiesti vastupidine, ja Tammsaare stiil veel vastupidisem. Nende kahe sõnakunsti süüvides olen õppinud, kui lai valdkond on kirjandus, palju laiem, kui vanasti teadsin. Teiselt poolt on sellised minule omased autorid nagu Viivi Luik, Jaan Kaplinski ja Tõnu Õnnepalu vaimsed sugulased nii keelekasutamise kui maailmatunnetamise poolest. Hingame sama õhku, ei teagi, kas küsimus on põlvkonnas, ajastus või milleski muus. See jälle näitab, et esteetiline omavaheline arusaamine on midagi väga olulist.

Oled tõlkinud soome keelde väga palju eesti kirjanduse alustekste. Milline on sinu kujutluses teos, mis eestlase olemuse kõige paremini kokku võtab või võtaks?

Hetkel see teos on muidugi mingi XXI sajandi Tammsaare, vana Andres ja tema poeg Indrek Tallinnas Maakri tänaval, kus on vanad majad veel alles, aga kaupluste akendes juba moodne disain ja lähedal klaasi ja terast läikivad pilvelõhkujad.

Millele tahaksid pühenduda pärast „Tõde ja õiguse” viimase köite ilmumist?

Tean juba, et hakkan kirjutama laiahaardelist tellimustööd Soome kultuuriajaloo alalt, aga selle kõrval tahaks küll eesti novelliklassikat tõlkida.

Tänan väga ja jõudu tööle!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming