EESTI KIRJANIKUD EESTI RAAMATUKOGUDES

J?n Rooste

Kirjandustuur II, 24. – 29. X 2005

 

Eesti Kirjanike Liit on muutumises. On juba muutunud. Kui 1990ndail oli põhiliseks tööks enese teadvustamine Euroopa ja maailma samalaadsete organisatsioonide seas, sidemete sõlmimine ja ka oma ainelise ning institutsionaalse (nt Eesti Kirjanduse Teabekeskuse ülesehitamine) baasi loomine, siis viimastel aastatel on rohkem ära tehtud sisepoliitika vallas. Mati Sirkli juhtimisel tehti tublisti tööd seadusandluse osas ning sekkuti kultuuripoliitiliste krahhide ajal. Jan Kaus on seda suunda jätkanud, ent viinud päris palju tegevust rohujuure tasandile, katsunud luua kirjanikule ja lugejale võimalusi silmast silma vaadata.

On vahetunud ka inimesed: lisaks noorele esimehele Kausile on Tartu osakonna juhatajaks valitud Berk Vaher.  Kriitiline kirjamees, kes juba Eesti Kirjanduse Seltsis alternatiivsema mekiga häälekandja Vihik käivitanud, lükkas hiljuti käima regulaarse kirjandusürituse – kirjandusliku teisipäeva, millel juba mitu põnevat õhtut aset leidnud. Sel nädalal käivitus taas ka kirjanduslike kolmapäevade sari, kohe EKSi uue noortele suunatud kirjandusväljaande Värske Rõhk tutvustusõhtuga. Muutusi aga on mujalgi, võiks ju mainida siin sedagi, et paari nädala pärast asub Loomingut toimetama Mihkel Mutt.

Üks suuremaid ettevõtmisi, mis läinud aastal sai EKLi, Eesti Raamatukoguhoidjate Ühingu ja Eesti Rahvusraamatukogu koostöös käima lükatud, on teist aastat jõus kirjandustuur, mis tähendab, et  kirjanikud siirduvad ekipaažiti maakohtade, väikelinnade ja maakonnakeskuste raamatukogudesse. Mängul on jumet, sest see teenib koguni kaht, kui mitte veel mõnd eesmärki. Esiteks loob see kirjanikkonna ja raamatukogutöötajate vahel isiklikumad suhted. Väikest nagistamist siin on olnud: kirjanikud on pahandanud, et kui eesti oma autorite teoste tellimisteks ei jätku sageli raha, jõuavad raamatukogudesse kohale seebikasarjad ning seltskonnaajakirjandus. Seda mõnikord üsna suures koguses. Raamatukogutöötajad jällegi on tunnistanud, et eks tellida tule seda, mida massiliselt nõutakse, ning leidnud, et ehk kirjutavad eesti kirjanikud praegu liiga vähe üldhuvitavatel teemadel või rahvale laiemalt vastuvõetavas laadis. Mõiste “rahvas” on muidugi kahtlane, sest eks ole see üks vastuoluline kooslus. Aga nõnda, isiklikult kokku puutudes, saavad raamatukogutöötajad esiteks pisikese ülevaate me kirjanduses toimuvast, leiavad ehk mõne põneva autori, keda lugejailegi soovitada. Kirjanikud aga saavad kohapeal vastukaja, nii lugejailt kui lugejaile vahendajailt.

Olulisim on muidugi vahest see, et nood lugejad, kes Tartu Kirjanduse Maja saali või krüpti või Tallinnas musta laega saali ei satu, saavad ka osa kirjandusüritusest, kuulevad autoreid oma tekste lugemas. Kuna seekord on teel seitse ekipaaži, siis jõutakse enamikku Eesti maakondadest. Lüngad saavad kindlasti järgmisel aastal täidetud. Seltskond, kes teele asub, on põnev, kirju, kohati lausa ootamatu. Nii saab näha näiteks ajakirja Looming toimetust, üle hulga aja Jaapanist naasnud poeet Kalju Kruusat, liidu üht vastsemat liiget Sass Hennot, ekspressiivseid ja naturalistlikke prosaiste nagu Tarmo Teder ja Peeter Sauter, menuautor Kerttu Rakket jpt. Võiks öelda, et see on selline sügisene kirjanduslõikuspidu, minibussi ratastel mööda Eestimaad vurav elav kirjandusseminar, luulelugemine ja jutuõhtu (või -hommik).

 

 

 

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming