Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse tulemused

I koht Vahur Afanasjev käsikirjaga „Serafima ja Bogdan“

II koht Eva Kofi käsikiri „Sinine mägi“ ja Triinu Merese käsikiri „Lihtsad valikud“

Ära märgiti Liisi Õunapuu ja Ustav-Esko Mikelsaare käsikirjad, Postimehe eripreemia pälvis Taavi Kangur.

Žüriisse kuulusid Heidi Aadma, Tiit Aleksejev, Veiko Belials, Holger Kaints, Jan Kaus (esimees), Anne Lange, Märt Laur ja Karl-Martin Sinijärv.

Eva Koff, Vahur Afanasjev ja Triinu Meres.

Rait Tuulas

Jan Kaus, EKLi romaanivõistluse žürii esimees: Kuidas portreteerida head romaani? Milan Kundera on kirjutanud, et „kõikide aegade kõik romaanid uurivad „mina“ mõistatust“. Kuid samas pole raske väita, et luuletuski võib igati mõjusalt uurida „mina“ mõistatust. Või novell. Sellega seoses meenub lause Julio Cortázari romaanist „Keksumäng“: „Paljas fakt, et sa oled minust vasakul ja minu sinust paremal, teeb tegelikkusest vähemalt kaks tegelikkust.“ Just nimelt: romaan uurib küll „mina“ mõistatust, kuid teeb seda teatud kindlal viisil, kõrvutades üht „mina“ teiste „minadega“, astudes „mina“ seest välja, asudes ühtaegu „mina“ sees ja kõrval. Heas romaanis kõlavad reeglina paljude „minade“ hääled. Romaanid uurivad mitme „mina“ samaaegsuse mõistatust, häälte paljusust. Hääled ristuvad, põrkuvad, põimuvad ja lahknevad ning nende liikumiste keelelisest kirjeldusest moodustubki muster, mida me oleme harjunud tähistama mõistega „romaan“. Sestap eeldab romaanikirjaniku positsioon omamoodi positsioonitust, kindla positsiooni hülgamist; harjumatute, ootamatute, võõraste vaatenurkade omandamist. Kui vaadata lähemalt 2017. aasta romaanivõistlust, siis auhinnatud käsikirjad paistsid just silma tahtega – ja võimega – vaadata „mina“ mõistatust erinevate, sageli vastandlike häälte kogumina, mitte vaid ühe „mina“ seest.

Romaanivõistlus pole lihtsalt põnev kirjanduslik mäng, vaid eesti kirjandust sisuliselt mõjutav ettevõtmine. Seekordnegi võistlus kinnitab seda. Võib kindlalt öelda, et tunnustatud käsikirjadest kuuleme lähitulevikus korduvalt. Auhinnatud töödest kaks heidavad valgust Eesti lähiajaloole, ent mõlemas suudetakse vältida tavapärasust nii ajalises plaanis kui tegevuskohtade valikus. Vahur Afanasjevi võidutöös „Serafima ja Bogdan“ kääritab inimesi aeglane, ent vääramatu kättemaks, mis ühel hetkel hävitavalt plahvatab. Eva Kofi „Sinises mäes“ saame elada kaasa sellele, kuidas armastus ei jaotu inimeste vahel kunagi ühtlaselt ja üheselt ning et hing on sama kõver ruum kui maailm. Kolmandas auhinnatöös, Triinu Merese „Lihtsates valikutes“ võlus žüriid peaaegu hooletu julgus fantaseerida ning sundida lugejat oma fantaasiamaailm ilma pikemate selgitusteta omaks võtma. Kaks äramärgitud tööd on haardelt ehk mõnevõrra kitsamad, kuid armastus on intensiivselt esitatuna alati kõnekas, leidku ta siis aset moodsas, kaneelilõhna ja positiivset ellusuhtumist tulvil kohvikus nagu Liisi Õunapuu käsikirjas „Le Rhino“ või ääretult intensiivse stiiliga jutustatud ehttartulikus armastuse kolmnurgas nagu Ustav Mikelsaare käsikirjas „Tuulis­pask“.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming