Eesti kirjanduse laid Ungari raamatumeres

Krisztina Lengyel TÓTH

Kui mõtlen eesti kirjandusele Ungaris, tuleb mulle silme ette pilt ungari kirjandusmaastikust.

Maastikule annavad näo meri ja kuivad alad. Kuiv maapind on kirjandusliku väärtusega kirjandus ungari keeles: ungari ilukirjanduse manner ja tõlkekirjanduse saarestik. Inglise keelest lähtuval kirjandusel on suur saar, saksa, prantsuse, hispaania, vene keelel parajad saared, ülejäänud keeltel on igaühel oma saareke. Eesti kirjandusel on sel maastikul laid (pigem rahu, aga olgem suuremeelsed – kas või lootuses, et see rahu aina kasvab). Mere pimedas sügavuses mõnulevad kalad, meremaod, näkilised ja muud olendid, kes ei oska kuival maal vabalt hingata. Need on aga eesti kirjanduse laiul ainult biobutafooria. Meid huvitab maismaarahvas ehk lugejad, kes käivad küll kuumal ajal meres ujumas, aga muidu satuvad sinna ainult laevatsi.

Eesti kirjanduse laid on mõnus koht, väidavad need, kes on seal käinud. Laiul on omapärane loodus: kadakad, loomad, linnud, putukad, rändrahn, randrähn ehk igasugused kirjandustekstid. Elanikud vahetevahel isegi kõnetavad üksteist. Aeg-ajalt ilmub laiule uusi loodusobjekte ja iga kord kasvab laid natuke suuremaks. Kuidas jõuavad laiule uued asjad? Kahjuks jalgsi ei saa, eriti on rändrahnudel kolida vaevaline, ja mitte ainult tõusuvee ajal. Siin tulevad mängu paadimehed ehk tõlkijad.

Paadimees on suur entusiast! Kui ainult temast sõltuks, sõidutaks ta suure vaevaga ja eluga riskides laiule kõik talle meelepärased – hiidrahnu, põdra, üraski ja ümaralehise huulheina. Probleem on selles, et paadimees sõuab paadiga, mis ei ole tema oma. Paadiomanik ehk kirjastaja kiidab heaks, mida tohib laiule viia, eelistades asju, mille kohaletoimetamise elab paat, sellega ka tema firmake üle – ei vaju põhja, ei lähe ümber ega pista paati nahka. (Loomulikult ei lase ta laiule rumalusi nagu huulhein.) Paadiomaniku peaeesmärk on peibutada laiule inimesi, kes maksavad looduse nautimise eest. Äri on äri. Kahjuks peab mainima, et laiule sõidutavad ainult väga haprakesed paadid. Lõbusõidulaevad ju laidudel ei peatu, suurte laevade omanikele ei ole eesti kirjanduse laidu olemaski, nad sõidavad laidudest mööda hiigeltiiruga, et sinna kinni ei jääks ...

Jätan allegooria sel kohal pooleli, igaüks võib kujutluspildil peituvad võimalused ise läbi mõelda. Mina räägin edasi põhjustest, miks eesti kirjandus on Ungaris nii vähesel määral – ehkki natuke siiski, vähemalt teatud lugejarühmale – nähtav.

Neid, kes loevad Ungaris eesti keeles, on vähe, peamiselt ainult tõlkijad (kui nemadki üldse). Nad ei ole professionaalid – igapäevase leivatöö kõrvalt ei saa nad eesti kirjandusega süvitsi kursis olla. Tänapäeva eestikeelne kirjandus pole raamatukogudes üldse kättesaadavgi. Budapesti Eesti instituudi raamatukogu ilukirjanduse osa tähendab vaid kaht-kolme riiulit. Jääb üle sirvida omaenda raamatukogu, aga see ei võimalda süsteemset lugemist. Eesti kirjanduse teabekeskus annab endast parima, et tõlkijaid ilmunud teostega kursis hoida, soovitab lugemisvara, korraldab seminare ja saadab järjepidevalt raamatututvustusi, toetab isegi tõlkimist ja kohapeal lugemist residentuuri vormis, aga see kahjuks ei lahenda probleemi, et tõlkijatel ei ole seljataga laialdast lugemust. Heal aastal ilmunud neli-viis raamatut ei esinda eesti kirjandust, pigem tõlkijate maitset.

Kirjastajad oma algatusel tõlketööd ei telli, võib-olla ainult siis, kui kuskil raamatumessil torkab neile silma midagi eesti kirjanduse letilt või Euroopa Liidu kirjandusauhinda saanud teos tõmbab toimetaja tähelepanu. Tavaliselt käib tõlkija kirjastuse kallal visalt virisemas, et tahab just seda raamatut tõlkida, ja üritab äratada kirjastuses usku, et sellest tõesti ei tule läbikukkumist. Vahel õnnestub, vahel mitte. Asjatult ihaldab tõlkija tõlkida näidendeid või Bernard Kangro ja Nikolai Baturini romaane, kui see jätab kirjastuse külmaks.

Vahetevahel ilmub ka kirjandusajakirjades mõni novell, paar luuletust, aga see käib pigem isiklike tutvuste kaudu.

Viimastel aastatel on Budapesti Eesti instituut üha kirjandusesõbralikum: Eesti nädala programmist on leida kirjandusüritusi, mis aitavad raamatute tutvustamisele tõhusalt kaasa. Ise annab instituut välja populaarset sarja „Breviárium“ – taskuraamatu formaadis lühiproosakogumikke, mille eesmärk on tutvustada eesti autoreid ungari lihtlugejatele.

Kirjastused, kus võetakse ette eesti ilukirjanduse väljaandmist, on väikesed, piiratud rahaliste võimalustega. Neile on oluline, et raamat (või tõlkija) saaks toetust. Eesti kultuurkapitali „Traducta“ programm on peaaegu ainus võimalus eesti kirjanduse ilmumiseks Ungaris. Raamatud ilmuvad väikeses tiraažis ja sedagi on peaaegu võimatu maha müüa: reklaamiraha ei ole. Ilma reklaamita aga raamatut samahästi kui ei ole. Tänapäeva Ungaris on isegi raamatuarvustus reklaami liik – väljaanded küsivad selle eest tasu. Meediakaja võib saavutada isiklike tutvuste kaudu. Raamat, mis ei kao ülejäänud 13 000–14 000 aastas ilmuva raamatu vahel jäljetult, on õnneseen. Isikliku kogemuse järgi on siinkandis eesti kirjanduse müügi kõige suurem sõber põrandaalune kampaania, näiteks ühismeedia kaudu.

Ilmunud raamatud jäävad reklaami puudumise tõttu nähtamatuks, väikekirjastustel ei ole ka oma poodi. Veel on jalul mõni sõltumatu raamatupoeke, kus müüakse nende raamatuid, aga rahvas käib millegipärast ikka suurtes poodides, kus väikekirjastuste kaupa ei panda isegi riiulile, vaid hoitakse seda parimal juhul laos. Eelis on suurematel kirjastustel, kellel on oma pood, ja neil, kes on võimelised maksma riiulihinda. Niisiis juhuslikult lugeja eesti raamatutega nendes poodides ei kohtu.

Väärtkirjanduse lugejaid jääb üha vähemaks. Ungari lihtlugejal on seejuures kaks peamist eelarvamust, mis takistavad teda eesti kirjanduse juurde pääsemisel. Esiteks, et tänapäeva ilukirjandus on elitaarne, kirjanikud kirjutavad üksnes kirjanikele, ülejäänutele ei paku see huvi. Teiseks: kui juba välismaa ja väärtkirjandus, siis kindla peale minek on ingliskeelsete autorite raamatud. Mida väiksem riik, seda kahtlasem on tema kirjandus.

Õnneks on meil ikkagi paarsada inimest, kes näeb eesti kirjandust, ostab, loeb ja naudib seda. Isegi nõuab kannatamatult järgmise raamatu ilmumist. Need on ungari estofiilid, omaette subkultuur. Nad on nakatunud isiklike tutvuste kaudu Eesti-armastuse viirusega ja/või on seotud Budapesti Eesti instituudiga. Arvan, et niikaua, kuni leidub selliseid inimesi, kes tarbivad eesti kirjanduse nimelist luksus- või salakaupa, pole mõttetu pingutus eesti kirjandust ungari keeleruumis tõlkida ja ilmutada. Maapind tõuseb ja iga laid kasvab ükskord saareks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar