Eesti kirjanduse imet otsimas

Janika Kronberg

Mall Jõgi on asjalik ja tolerantne, pöörates võrdväärselt tähelepanu nii kodu- kui ulgueesti kirjandusele ja tõendades mõlema vaatlemisel pädevate liistude olemasolu. Mall Jõgi, Ajaloo ja argipäeva ees. Artikleid ja mälestusi. Eesti Keele Sihtasutus, 2008. 328 lk.

Mall Jõe eelmine, mullu Tänapäeva kirjastuses välja antud raamat „Kõnelesid” oli peale kolme erandi aastail 1979–2006 ajakirjanduses ilmunud usutluste kogu. Sellisena justkui käesoleva artiklikogu eeltöö, kuivõrd puudutas osalt ka neid autoreid, kellest siin juttu. Ja kui mitte otse, siis kaudselt, iseeneslikult valitud või „tulnud” käsitlusmeetodi osas ikka, sest meie väikses kultuuriruumis on teose autori tundmine tundliku lähenemise korral pigem voorus kui tekstist eemale tiriv puudus. Nii isik kui aegruumiline kontekst on kui mitte kogetud, siis läbi tunnetatud, kultuurilooline taust seega usaldusväärselt vahendatud, sageli tuginetakse küll autori seletustele, kuid ikka vajaliku kriitikameelega, sest alati ei saa usutlustesse poetatud autoripoolseid kommentaare puhta kullana võtta. 

„Ajaloo ja argipäeva ees” sisaldab 22 ligemale 30 aasta jooksul valminud kirjatööd, millest kaks viimast, isiklike mälestustega suurema osakaaluga, on esmatrükid. „Vene tänavalt ja mujaltki” on eelkõige isast ja perekonnast, „Kaks perekonda (pluss üks) Karja kihelkonnast” aga avaram ja sisaldab huvitavaid sissevaateid tuntud saarlaste mentaliteeti ja põlvnemisse Oskar Kallasest Viktor Kingissepani. Ent mälestused ja isiklik suhe autorisse või teosesse on tajutavalt kohal suuremas osas artikleist. Raamatule annab see juurde retseptsiooniajaloolise lisaväärtuse, eriti kui juttu tuleb unustatud kirjanikest või pagulaskirjandusest, mille avastamise suurem laine algas Eestis ikka alles 20 aastat tagasi. Ent varasemat mäletati ja pagulaskirjandust loeti kättesaadavuse piires ka varem! Kirjanduslik kodu on Mall Jõele andnud vaimse põhja ning järjepidevuse tagasid üliõpilaspõlves kätte saadud ja salaja loetud Bernard Kangro Tartu-romaanid ja kriitikast eelkõige Ivar Grünthali Manas ilmunud arvustused ja ülevaated, kui mainida kriitiku silmatorkavamaid paleusi. Sellise tausta ja eneseharimise tõttu pole liig iseloomustada autorit kui vaimuaristokraati selle sõna kõige paremas tähenduses, mis kätkeb nii kultuuriloolist eruditsiooni ja suuremeelsust vastaste suhtes kui ka suveräänset üleolekut igasugusest mustvalgest lahterdamisest ja vanade arvete väiklasest klaarimisest. Selline sundimatu autoripositsioon lubab ühtviisi tegelda nii argise kui imelisega ning sõkaldest teri välja sõeluda. 

Eelnenust tulenevalt on üsna loomulik, et olulisema koha Mall Jõe käsitlustes pälvivad need loojad, kes hindavad ajalugu ja järjepidevust, Jaan Kross ja Mats Traat kogumiku avaartiklite „objektidena” ja varasematest klassikutest Eduard Vilde. Vahest on see juhus, et 1977. aasta proosa ülevaates on erilist tähelepanu pööratud juurtele, põlvnemisele, kuid et seesama temaatika kulmineerub autorite puhul, kes on ise seotud Saaremaaga, kust ka Mall Jõgi ise pärit, tundub juba paratamatu. Kirjandusloolase suveräänsust rõhutavad siinjuures aga kogumikku kaasa võetud käsitlused Aadu Hindist – kes XXI sajandil peale Cornelius Hasselblatti veel söandaks Hindi loomingu osatähtsust eesti kirjanduses nii õigustatult rõhutada! Ning kui Hindi mõni mööndus nõukogude võimule, Egon Rannetist rääkimata, kriitikat väärib, on seda tehtud kainelt ja põhjendatult ning mitte trenditeadliku lajatamisega. Muuseas, lugesingi kogumikust võrdse huviga üle artikli Egon Ranneti alustatud ja tema lese Vaike Ranneti jätkatud pretsedenditu (M. Jõe sõnastus) suurromaani „Kivid ja leib” kohta ning Bernard Kangro Tartu-sarjast inspireeritud kirjad fiktiivsele romaanitegelasele Justus Pernambukile. Tegemist on ideoloogiliselt täiesti vastandlike teostega ning vastavalt on neid ka käsitletud. Tänases päevas on ju eriti kummastav lugeda tsitaate partei juhiseid täht-tähelt jälginud Ranneti reisimuljetest eesti pagulaste juurde USAsse, Rootsi ja mujale, kellest mõndagi anonüümselt on nimetatud hitlerlaseks ja isegi „meie kohtute poolt tagaselja surma mõistetud massimõrvariks”. Mall Jõe artikkel „„Kivid ja leib”. Plaanid ja teos” on esmakordselt avaldatud 1986. aasta Keeles ja Kirjanduses, kuid uustrükki lisatud joonealune avab suhtumise, mis toona, olgugi perestroika algajal, sai jääda ainult ridade vahele. Artikli väärtust see tagantjärele sõnastatud hinnang Rannetile kummatigi ei kahanda. Veel enam, arvestades asjaolu, et Vaike Rannet jõudis kaante vahele suruda „Kivide ja leiva” kolmanda (1992) ja neljandagi (1996) köite, võinuks ka artikli uuesti väljaandmise puhul üle kirjutada. Või kui selleks ka mõistetavalt igasugune tahtmine puudus, lisada veel ühe joonealuse märkuse. Samas arvan ma siiralt, et Ranneti fenomeni, sealhulgas ka „Kivide ja leiva” valmimise saaga läbikirjutamine oma ajastu kultuurikonteksti arvestades oleks tänuväärselt harivam magistri- või isegi doktoritöö teema kui mõne noorpoeedi killupanemise uurimine. 

Ajavahe 30 aastat, mis lahutab raamatu esimest artiklit tänasest päevast, ning sellest johtuv tõdemus, et Mall Jõe kirjutatu ajendab pigem kaasa arutlema kui polemiseerima, kinnitab tema käsitluste püsiväärtust. Raamatupidamisliku hoolega kunagi aastaülevaates arvele võetud teostest on loomulikult terve rida aktiivsest mälust kadunud, kuid kusagil on need riiulitel koltuvate teostena alles ja vahest leiavad veel mõne lugejagi. Vastu vaidlema ärgitab väide ajaviitekirjanduse kohta, mille tunnusteks on loetavus, selgus ja köitvus. Need on liiga subjektiivsed kriteeriumid ja mis võiks olla selle vastu, et üks hea teos vastab neile nõuetele ja on lisaks ka sügav ja tõsine? Meenub ka üks ammune lugemiselamus Herta Laipaiga raamatust „Kummitus muusikatoas”, mis Mall Jõe käsitluses saab üsna hävitava hinnangu. Tänapäeval muidugi tuleks küsida, kas 1977. aasta proosaülevaates esile toodud inimliku rahulolematuse probleem kirjanduses ei tähenda ka poliitilist rahulolematust, intellektuaalset vastuhakku tasalülitavale ideoloogiale, trotsi ja jonni, pusklemist nõukogude võimu vastu? Küllap sedagi, ja mõnel juhul mitte vähe. Seetõttu võiks vähemalt osa tollaste teoste puhul, kus rahulolematust nähti tekkivat olmelistest pisiasjadest, tuletada julgema järelduse. Frustratsioone tekitas ühiskond, kuid kuna sellistest vastuoludest polnud võimalik selgelt kirjutada, kanaliseeriti see olmemurede kirjeldustesse ja eks nigel olmegi oli tingitud stagnatsioonist ühiskonnas. Vahest selles suunas sihivad ka Pärt Liaselt laenatud sõnad „inimväärse elu igatsemine” Aimée Beekmani loomingu probleemina. Iseasi, kas see just loomingu ajaviitelisusest või, nagu 1970. aastatel öeldi, olmekirjandusest kõrgemale ja püsiväärtuslikumaks tõstab.

Suisa tänapäevase probleemi, millele läheneksin aga vastassuunast, toob Mall Jõgi esile 1977. aasta proosa puudustele vastukaaluks samal aastal ilmunud ja „puhta” ilukirjandusega üksnes piirnevaid Endel Nirgi Laikmaa monograafiat „Kaanekukk” ja Lennart Mere reisikirja „Lähenevad rannad” kiites. Kriitiku latt on kõrgele seatud ning „puhta” ilukirjanduse vallas ületavad selle vaid Jaan Krossi „Kolme katku vahel” kolmas köide ning Asta Põldmäe lühiproosa kogu „Me”. Tänapäeval ei tundu eesti kirevas kirjanduspildis asi nii hull olevat, siin on igasugust, nii teri kui sõklaid, ja leiduks väärikaile vaid lugejaid. Ent kuidas on olukord praegu kriitikas ja kirjandusteaduses? 

Vastan sellele küsimusele paari näitega Mall Jõe raamatust. Oma ülikooliaastate lemmikkriitikuks peab ta Ivar Grünthalit, pühendades talle kogumiku vahest sisukaima essee „Taevaste ja vaevaste ratsanike mail” ning kinnitades vana armu jätkumist ka „Eesti mõtteloo” sarjas ilmunud Grünthali raamatu „Müütide maagia” koostajana. Mana toimetajale omased keelelis-kujundlikud uperpallitamised jätab ta sooritamata ning enesestmõistetavalt ei tee katsetki matkida Grünthali mõnikord suisa maniakaalset väljendumistarvet. Selle asemel jääb ta asjalikuks ja tolerantseks, pöörates võrdväärselt tähelepanu nii kodu- kui ulgueesti kirjandusele ja tõendades mõlema vaatlemisel pädevate liistude olemasolu. Teiselt poolt tunnistab autor Kangro Tartu-sarjast inspireeritud „Tundelises teekonnas viie aastakümne taha”, et teema on liiga isiklik traditsioonilise artikli kirjutamise jaoks, ning jätkab samas laadis ka „Kui saatan oli Tartust lahkunud”, mis mõlemad on vormistatud kirjadena romaanitegelasele Justus Pernambukile.

Oleks meil vaid rohkem kirjandusteadlasi, kes võtaksid kirjandust nii loovalt käsitleda, kirjanduse massi ja kirjanduselu argipäevast ka metakeelde imet edasi andes. 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht