Eesti kirjandus anno Domini MMXIV ehk Suur seletamatu

PEETER HELME

Kui Sirbi kirjandustoimetaja pöördus minu poole palvega kirjutada mõtteline järg mu 2007. aastal ilmunud artiklile „Katkestus kirjanduses”,1 olin esimese hooga üsna nõutu. Alustuseks polnud mul õrna aimugi, millest jutt käib, ning pidin oma ammuse loo meenutuseks läbi lugema. Pärast nentisin, et mul pole midagi lisada: jah, olen siiamaani nõus toona öelduga, et kultuur pole suvaline lapitekk, vaid tegu on evolutsiooniliselt arenenud orgaanilise nähtusega. Vahest ei väljendaks ma end nüüd, peaaegu seitse aastat hiljem, nii plakatlikult.

Kuigi esimese hooga tundus, et rohkem ma selle teema kohta midagi öelda ei oska, hakkasin siiski järele mõtlema. Küsisin endalt, kas tänapäeva eesti kirjandust iseloomustab tõesti tugev katkestus, nagu toona pakkusin. Katkestus nii institutsioonilises, põlv- või kildkondlikus mõttes kui ka katkestus kui esteetiline programm. Jah, muidugi teevad (proosa)debütandid jätkuvalt seda, mida debütandid ikka teevad (enda nahal empiiriliselt tõestatud): laenavad siit ja laenavad sealt ning püüavad olla omanäolised, leida oma iseloomulik keel ja stiil. Kuid tervikuna võttes ja üksikuid erandeid liialt rõhutamata tundub mulle siiski, et katkestust eraldi joonena liiga palju esile tõsta pole põhjust.
Esmalt esteetikast: julgen väita, et teadlikku katkestust, killustatust, kunstlikkust selle sõna kõige üldisemas mõttes rõhutavate tekstide roll on eesti kirjanduses nullindatega võrreldes vähenenud. Toon ühe suvalise näite. 2008. aastal ilmunud Barthol Lo Mejori „Popdada 2007–2008” pani kriitik Berk Vaheri sama aasta lõpus Sirbile oma lemmikuid loetledes vaimustusest õhkama: „Kõik need aastad olen elanud … mitte nüüd Alice’i, aga avangardisti naabruses, ilma et oleksin aimanud.”2 Kuid tänavu augustis Y-generatsioonist rääkides nendib Maia Tammjärv sama teost mitme teise kõrval nimetades üsna neutraalselt, ei teost heaks kiites ega maha tehes, et „raamatust „Popdada 2007–2008” (2008) aimub seda igavlemist ja tühjapassimist rohkem, seal nähtub aga selgelt eksp-kirjanduse taotlusi, mis genereerivad teatava katkendlikkuse – see on seisundi(te) kirjandus.”3
Jah, need põlvkonnad ja nende seisundid. Sinna ma jõuda tahtsingi. Nimelt, rääkides esmalt esteetikast, tahangi teiseks, ja peamiselt, rääkida põlv- ja kildkondlikkusest. Täpsemalt sellest, et minu meelest ei ole eesti kirjanduses teravat põlvkondlikku vastuseisu. Pigem on praeguseks jõutud olukorda, kus autorid jätkavad mingeid teemasid ja stiile, mida on harrastatud juba varemgi. Muidugi võetakse eeskujusid kõikjalt ja üha enam ka välismaalt, kuid siiski ei jää märkamata haakumine mingite teemade või jutustamisviisidega. Kui Lauri Pilteri tihedalt seotud novellikogus (või lõdvalt seotud peatükkidega romaanis) võib näha viiteid kas või August Kitzbergi „Külajuttudele”, siis isegi end meeleheitlikult kõigega vastandav Mikk Pärnits kirjutab oma „Symboolses eesti pimeduses” tekste, mis jäävad kuskile noore (:)kivisildniku või oma assotsiatiivsuses isegi Lauri Sommeri mõningate tekstide vahele. On järjepidevust, on!
Muidugi oleks naiivne väita, nagu oleks tänapäeva eesti kirjandus mingi suur ja jagamatu tervik. Sellest on asi väga kaugel! Killunemine kestab juba viimased paarkümmend aastat ning on nüüdseks nii iseenesestmõistetav, et võimegi lausa rääkida killunemisest kui seisundist: pole põhjust arvata, miks üha paremini võõrkeeltes lugevad ja üha teadlikumalt kaugeid, vaid neile endale teada eeskujusid otsivad noored autorid peaksid tulema kirjandusse millegi muu kui üha individuaalsema mõjupagasiga. Kuid on paratamatu, et ühes väikeses keeleruumis on kontaktid tihedad ka siis, kui ühtede lemmikraamatuteks on mangad ja teistele meeldivad näiteks vene (või miks mitte rooma) klassikud.
Kui mingi katkestus on olemas, siis on see pigem institutsiooniline, joostes eri avaldamis-, reklaami- ja laiemalt üldse publikuga suhtlemise kanalite ja meetodite vahel. Teinekord püüab mõni säärane institutsioon end põlvkondlikult defineerida stiilis, et Looming on vanakeste, Värske Rõhk aga noorte väljaanne või et poetry slam on noorte üritus, millel pole midagi pistmist ajast ja arust luuleõhtuga. Probleemseks teeb selle väite tõsiasi, et bioloogiline vanus ei kipu siiski määrama ei esinemisstiili ega meediumi: Luulur on 53 ja slämmib täiesti edukalt, mõni teine ei soostu sellises formaadis osalema ka teismelisena mitte.
Ka kirjutatavas, näiteks proosas, ei tule põlvkondlik vahe kuigivõrd esile, sest rõhutatult eksperimentaalse teksti aeg näib vähemalt selleks korraks möödas olevat, autorid otsivad kontakti lugejaga ning aukohal on vana hea lugude jutustamine. Isegi sedavõrd eksperimenteeriv autor nagu Paavo Matsin tunnistas „Sinise kaardiväe” ilmudes, et pärast kogemust üsnagi esoteerilise lühiromaani „Doktor Schwartz. Alkeemia 12 võtit” retseptsiooniga, mille käigus selgus, et nii mõnigi (kaasa arvatud mina) ei saanud teosest suurt midagi aru, tuleb kirjutada lihtsamalt. Matsin lausubki ühes intervjuus: „… olen püüdnud teha läve nii madalaks kui võimalik. Raamatus asetleidvad seiklused, sõnamängud ja ka muud klišeelikud võtted on mõeldud ikka lugejat toetama.”4
Nõnda jääb tingimustes, kus üldine on soov vastata lugeja ootustele, mistõttu kirjutatakse võrdlemisi traditsiooniliselt, ning kus tekstid jõuavad lugejani ka suhteliselt ühtses insti­tutsioonilises raamistikus, võimaluseks vastandada end kõigele olemasolevale. Ka siin on mitmeid võimalusi.
Üks on vana hea modernism, püüe seletada, luua struktuure ja hierarhiaid ning panna maailm nõnda paika. Selline on näiteks mõneti hägusaks jääv püüe defineerida Y-generatsiooni, visates ühte patta Stephenie Meyeri, Chuck Palah­niuki, Bret Easton Ellise inspireerijatena ühelt poolt ning Sass Henno, Jim Ashilevi ja Robert Kurvitza kodumaise lõppsaadusena teiselt poolt.5 Võiks öelda, et säärane klassikaline lähenemine asub skaala ühes otsas. See moodustab konstruktiivse programmi, kuidas luua erisusi ajastul, kus neid mõjude paljususe kiuste üha vähem kipub olema. Kõnealuse programmi alus on põlvkondlik ning kuigi mind päriselt ei veena selline piiritõmbamine „meie” ja „teiste” vahele, on tegu igati ausa katsega tänapäeva kirjanduspilti ja siin tegutsevaid (noorema) põlvkonna autoreid kuidagi kollektiivselt iseloomustada.
Skaala teises otsas on soov näha brežnevistlikuna praegust ilmselgelt rahuliku arengu perioodi, mil mõned suured moed – transgressiivne kirjandus, ulmekirjanduse kapist väljamurdmine ja piiri hägustumine laste-noorte-täiskasvanute kirjanduse vahel – on kas ära olnud või sedavõrd etableerunud, et ei võimalda suurt muud mänguruumi peale vastavas žanris kirjutamise üha lugeja- ja turusõbralikuks timmimise. (Täiesti siiralt: parim näide sellisest loomingust on tasapisi ka rahvusvahelist edu nautima hakkav Indrek Hargla oma ajalooliste krimkadega, mis samuti ju praegu moekaup.) Selle soovi taga on püüd luua totaalset vastandust – tänapäeva maailmas levinud, ülekasutatud ja seetõttu tegelikult haigutama ajav reklaamitrikk. Kuna see ei seleta ega defineeri ka midagi, jääb ta kasutuks.
Kuid kus siis oleme, kui näib, et põlvkondlikke piire tegelikult pole  ja kildkondlikud mängivad rolli vaid nende kildkondade endi jaoks? Tundub, et katkendlikkust ja katkestuslikku võib leida ühe või teise teose seest, kuid kuidagi haagivad kõik need pisikatkestusi täis teosed end kenasti üksteise sappa, moodustades kildkonna-, põlvkonna- ning isegi žanri- ja stiiliüleseid kette.
Soov teha nägu, nagu see poleks nii või oleks kogu praegune eesti kirjandus üks suur etableerunud mäng eesmärgiga helpida ühisest kulka katlast rammusat rokka ja mitte üksteisele saba peale astuda, ei näi samas siiski paika pidavat, sest see kirjanduse jutustajalikkus ja traditsioonilisus, millele enne sai viidatud, on ju ühisnimetaja millelegi veelgi lihtsamale. Ja selleks on lihtne tõdemus, et autorid on üha selgemalt väljas lugeja võitmise peal.
Kas seega on tegemist lihtsalt kirjanduse kaubastumisega? Arvan, et mitte. Ühel lihtsal põhjusel – kirjandus on kaubastunud juba ammu. Lihtsalt praegu on autorid sellest aru saanud ning, soovides üha enam lihtsalt rahuldada turgu, mitte mässata selle kapriiside vastu, sekkuvad aktiivselt mängu. Olgu selleks siis ise kirjastajaks hakates (kõige markantsem näide siinkohal on muidugi (:)kivisildnik oma Jumalike Ilmutustega) või siis suunates lugeja maitset kirjutades, lugeja maitsega rohkem arvestades. Muidugi eeldab viimane ka lugeja maitsega kohanemist, aga – it takes two to tango.

1 Peeter Helme, Katkestus kirjanduses. – Sirp 2. XI 2007.
2 Berk Vaher jt, Eesti kirjandus 2008. – Sirp 19. XII 2008.
3 Maia Tammjärv, Minu Y-generatsioon ja meie proosakirjandus. – Sirp 22. VIII 2014 .
4 Peeter Helme, Paavo Matsin: „Oluline on jätta suured küsimused õhku”. – Eesti Ekspress, Areen 13. IX 2012.
5 Maia Tammjärv, op. cit.

Peeter Helme:
„Pole saladus, et Eesti kirjanduses on suur rõhk nähtusel nimega katkestus. […] Seejuures pole enamasti tegu Hasso Krulli poolt 1996. aasta teoses „Katkestuse kultuur” defineeritud nähtusega. Räägib ju Krull enamasti katkestusest kui ajalise järgnevuse ja kultuuritraditsiooni katkestamisest.
Kaasaegses eesti proosas ja luules on katkestus aga kirjandusesisene võte või võttestik, mis peegeldab autorite ja mingil määral ka neid ümbritseva ühiskonna tajumist. Kultuuritraditsiooni katkestusena võib seda näha vaid laiemas mõttes: püütakse rabeleda välja kirjandusele kui kunstiliigile omastest võtetest. […]
Kunsti, seega ka kirjanduse eesmärgiks peab ikkagi olema võime tõlkida kaasaegsesse keelde inimühiskonna ja -indiviidi ees seisvaid igavesi, kuid alati korduvaid, pidevalt meie poole uusi tahke pööravaid tõdesid. Ühelt poolt ei ole vorm oluline, oluline on tabavus. Teiselt poolt on vorme, mis aheldavad ideed ja parimad kavatsused endasse nagu kalapüügivõrgud ning takistavad nõnda sisu avaldumist…
Selliselt on loomingu tekkeprotsessi üheks keskseks komponendiks järjepidevus – uue rajamine olemasolevale. Järjepidevus on vaat et ainuke reaalne kirjanduse loomise ja arusaadavaks tegemise vahend.”
Peeter Helme, Katkestus kirjanduses. – Sirp 2. XI 2007.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming