Eesti ja Läti sõprus üle aja

?es kirjutanud Livia Viitol

Mats Traat ja Knuts Skujenieks: “Me kohtusime juba aastal 1959!”  

Knuts Skujenieks, Mats Traat ja Victoria Traat.

 

16. novembril tähistati Tallinnas Läti saatkonnas Läti Vabariigi 88. aastapäeva. Oma loomingut tutvustasid hiljuti 70aastaseks saanud läti luuletaja ja tõlkija Knuts Skujenieks ning helilooja Uldis Fridrihsons. Knuts Skujenieksi luule tõlkeid (ilmunud “Läti uuema luule valimikus”, Eesti Raamat, 1997) luges läinud nädalal 70. sünnipäeva tähistanud kirjanik Mats Traat. Sama õhtu jutuajamises osalesid Knuts Skujenieks, Mats Traat, Victoria Traat, Guntars Godiņš ja Livia Viitol.

 

L. V.: Mats Traat, kuidas te Knuts Skujenieksiga tuttavaks saite?

M. T.: “Olin just astunud Moskva M. Gorki nimelisse Kirjandusinstituuti, kus õppis mitmekümne rahvuse esindajaid. See oli väga loominguline seltskond, kes tegeles kirjanduse ja kirjutamisega. Knuts käis 1959. aastal juba neljandal kursusel. Tuttavaks saime me nii: seisin instituudi ühiselamu ees, kui minu juurde astus üks noormees, peas “Balticumi” tekkel. Ta naeratas ja küsis: “Vabandage, kas olete eestlane?” Paar päeva hiljem, 5. septembril, olin Knutsi sünnipäeval. Knuts oli alati väga rõõmsameelne. Arutasime igasuguseid asju. Meie sõprus on püsinud tänaseni.

K. S.: Teadsin, et tol aastal oli sisseastujate hulgas üks eestlane. Kui nägin ühiselamu ees pikka valgepäist noormeest, arvasin kohe, et see ta on. Me olime Matsiga ühevanused.

L. V.: Missugused olid teie suhted eesti keelega?

K. S.: Eesti keelest sain ma aru: mu ämm oli eestlane,Võrust pärit. Mind huvitas eesti kirjandus. Tõlkisin Anna Haavat, Juhan Liivi, Lydia Koidulat. Teadsin, et Oskar Kuningas tõlgib läti keelest. Kui ma 1950ndate keskpaigas Tartus käisin, sain tuttavaks ka tema tütre Merike Rõtovaga. 1955. aastal tõlkisin Ilmi Kolla “Nukrad hetked” läti keelde.

M. T.: Knuts on polüglott: ta on tõlkinud luulet kolmeteistkümnest või neljateistkümnest keelest.

K. S.: Mul oli võõrkeelte õppimiseks oma meetod: kõigepealt õppisin ära keele struktuuri, seejärel hakkasin töötama sõnaraamatuga. Luule kaudu on hea keelt õppida. Olin 1962 –1969 vangilaagris Mordvas. Sealgi õppisin ma keeli. Me tegime ka vangilaagris luuleõhtuid: ukraina, leedu, eesti jt rahvaste luulest.

L. V.: Septembrikuu Loomingus ilmunud artiklis “Minu läti kirjandus” kirjutab Juris Kronbergs, et teid arreteeriti 1962. aastal anekdootide rääkimise ja Encyclopaediae Britannica omamise eest.

M. T.: See entsüklopeedia oli sul olemas juba Moskva ühiselamutoas seinakapis.

K. S.: Instituudi lõpetasin 1961. aastal, aga arreteeriti mind järgmise aasta aprillis Riias. Minuga samal ajal vangistati terve grupp inimesi. Asi oli selles, et Lätis kestis stalinlik režiim 1950ndate aastate lõpuni. Olin julgeolekule ebamugav tegelane. Eks meid jälgiti.

M. T.: Sind arreteeriti aprillis, maikuu Loomingus ilmus aga minu tõlkes sinu luuletsükkel “Raskete saabaste jäljed”, mis käsitles Teise maailmasõja sündmusi.

K. S.: Ja julgeolek ei teadnudki.

M. T.: Moskvas tegutses tol ajal ülikooli ansambel Balticum. Tegeldi taidlusega, lauldi “Gaudeamus’t”, peeti koos pühi jne. Algselt kuulusid sinna leedulased ja lätlased, siis ühinesid sellega ka eestlased.

K. S.: Meil polnud alguses kohta, kus koos käia. Meie ansambel oli registreeritud ÜLKNÜ keskkomitees Moskvas. Lõpuks saime kanda kinnitada energeetikainstituudi kultuurimajas.

M. T.: Energeetikainstituudis oli 22 000 üliõpilast, seal, muide, on õppinud ka Tšou En-lai kasupoeg, kauaaegne Hiina peaminister Li Peng.

K. S.: Meie nii-öelda komsomolikatusega ansambel Balticum ühendas tegelikult rahvuslasi. 1956. aastal toimus Tartus esimene üliõpilaslaulupidu “Gaudeamus”, mille mõte oli sama, mis meie Balticumi ansamblilgi.

M. T.: Eestis olid olud kõige liberaalsemad. Lätis oli poliitiline surve palju tugevam kui teistes liiduvabariikides, veel hullem oli vaid Ukrainas. Kõik poliitilised sündmused ei toimunud Lätis ja Eestis sugugi ühel ja samal ajal. Kui meil oli kodanlikeks natsionalistideks tegemise pleenum 1950. aastal, siis Lätis oli see alles 1959. Knuts oli kaks aastat laagris olnud, kui saabus Riiast ülemnõukogu õiguskaitse grupp. See soovitas, et kirjutagu avaldus ja palugu armu: siis vabastame teid!

K. S.: Ütlesin, et seletagu mulle, mida ma pean kirjutama. Et ma ei tunne endal mingit süüd olevat. Nõukogude võim andis mulle seitse aastat nagu pahale inimesele, kes peab muutuma heaks. Ütlesin, et ma ei tohi olla targem kui nõukogude võim.

V. T.: Mis töid sa laagris tegema pidid?

K. S.: Ma pidasin seal umbes kolmekümmet ametit. Kategooriliselt olin humanitaarse töö vastu. Ütlesin, et kuna kõik, mida ma kätega teen, kuulub ainult teile, peaks töö, mida ma ajudega teen, olema ainult minu päralt. Ma jätkasin luuletamist. Laagris tegime me tihti nalja, see aitas edasi elada. Kui ma nüüd oma laagriaja plussid ja miinused kokku loen, siis plusse oli rohkem: seal ma sain aru, et Nõukogude süsteem rikub inimest ja parem oli olla sellest eemal.

V. T.: Kuidas sa laagris kirjutada said? Kas su kirjutisi ei konfiskeeritud?

K. S.: Stalini aja ja Hruštšovi aja olukord oli erinev. Paberiga oli laagris muidugi raske. Kuidagi saime hankida kladesid. Aga paberit oli ikkagi vähe. Luuletusi saatsin koos kirjadega, neli luuletust lehel. Kirju võis saata ainult kaks korda kuus. Panin alati 6-7 kirja ühte ümbrikusse.

M. T.: Alati oli minu jaoks ka üks kiri.

K. S.: Mu abikaasa toimetas need edasi. Ta andis ka kolleegidele mu luuletusi lugeda. Neist tehti koopiaid. Kord jagas üks naine neid Riias ühel pioneerilaagri kasvatajate seminaril kõigile seminarist osavõtjaile.

V. T.: Kui sa laagrist tulid, kas sul olid ka luuletused kaasas?

K. S.: Jah, neist tuli teha tõlked vene keelde. Siis tehti selle kohta protokoll ja löödi pitsat ka peale! Kui olin laagrist tagasi, tehti mulle ettepanek, et kirjutaksin kompromissluuletusi sellest, kui väga mulle Nõukogude Lätis elada meeldib. Küsisin: aga kas teile need luuletused meeldiksid? Siis oli vaikus.

V. T.: Pärast laagrit ei tohtinud sa mitte midagi avaldada.

K. S.: Esimene raamat, mille ma vabanemise järel tõlkisin, oli Lesja Ukrainka luuleraamat. Kirjutasin sellele eessõna.  Jälle oli skandaal… Ma ei tohtinud kirjandust kommenteerida ega ka raamatuid koostada. Leidsin siis fiktiivsed autorid. Kaks korda püüdsin avaldada luulekogu. Andsin käsikirja Läti kirjanike liidule läbi vaadata. Aga ei saanud – olin persona non grata. Lõpuks mõistsin, et mul ei ole vaja oma luuletustega mitte kuhugi kiirustada. Mu esimene laagri-järgne luulekogu “Lüürika ja hääled” ilmus 1978. aastal.

M. T.: Kui mõelda sellele, et Knutsi ema suri, kui ta väike oli, ja et ta kasvas ilma isata, kuna isa emigreeris 1944. aastal USAsse, ja teda kasvatas tädi, kellel oli hooldada ka Knutsi haige vend – , siis kõigile raskustele vaatamata ei ole Knuts oma elurõõmu kaotanud… Ma ei tea elurõõmsamat inimest kui tema! Ta on nagu paan! Ta on alati liider olnud – instituudis või ükskõik kus!

K. S.: Enda arvates olen ma väga ettevaatlik optimist. Ma mõtlen, et see optimism ei ole patoloogiline. Ma vajan huumorit.

Lõpetuseks üks niisugune episood: instituudi õu. Keset õue seisab Mats. Tema ümber ringis kolm või neli kursusekaaslast. Mats kõneleb Gorki tänaval müügil olnud raamatust, mille nimi oli “Mis on huumor?”… Kõik naeravad. Mina läksin kiiresti, kuigi mitte sellesse poodi, millest Mats kõneles, vaid sinna, kus olid müügil tšehhi raamatud. Riiulil olid Jaroslav Hašeki jutustused pealkirjaga “Huumori ABC”. Ostsin selle, tulin tagasi ja küsisin Matsilt, kas ta seda raamatut ei tahaks osta. Mats oli kohutavalt üllatunud: ta ei uskunud, et nalja on võimalik niimoodi materialiseerida!

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming