Dublinile ei tule iial lõppu

MARTIN GARBUZ

Kuni eelmise aastani oli Hispaania üks originaalsemaid ja nimekamaid kirjanikke Enrique Vila-Matas siin peaaegu tundmatu. Viimasel aastal on aga temalt eesti keeles avaldatud koguni kaks teost: 2014. aastal „Pariisile ei tule iial lõppu“ ja 2015. aastal „Dublinesk“, mida peetakse üheks tema peateoseks. Kui esimeses oli tähelepanu keskmes Pariis, siis teises Dublin.

„Dublineski“ puhul on tegemist äärmiselt mitmekihilise teosega, mida lugeja võib nautida eri nurkade alt. Raamatu põhiteemaks on trükiajastu lõpp ja selle asendumine digiajastuga: „Dublineski“ peategelane, endine kirjastaja Samuel Riba otsustab sõita Barcelonast Dublinisse, et korraldada seal sõpradega trükiajastu matused, mis on ajastatud 16. juunile, James Joyce’i teosest „Ulysses“ tekkinud bloomsday’le. Trükiajastu allakäik sümboliseerib teoses justkui ka väärtkirjanduse allakäiku. See idee nähtub peategelase valikuski: endine väärtkirjanduse kirjastaja, kelle äri on ummikusse jooksnud ning kes ka ise on oma eluga ummikus. Küsimus kirjanduse ja raamatute tuleviku kohta digiajastul on kahtlemata aktuaalne, kusjuures Vila-Matase stsenaarium on pigem pessimistlik.

Kui romaanis „Pariisile ei tule iial lõppu“ on iseloomulik pidev Ernest Hemingway kohalolu, siis „Dublineskis“ ei mainita Hemingwayd kordagi. Metakirjanduslikust vaatevinklist on selle teose võtmeautoriteks James Joyce ja Samuel Beckett, kellega Vila-Matas dialoogi astub, põimides originaalse ja kirjanduslikult huvitava kompositsiooni. Tema esimest raamatut lugenutel ei tasu karta, et autor ennast kordab. Peale Vila-Matasele omase intertekstuaalsuse ja viidete teistele kirjandusteostele on „Dublineskil“ veel üks mõõde: teoses on palju viiteid filmidele ja seeläbi omandab teatava filmilikkuse ka teos ise, pakkudes dünaamilist ja haaravat lugemiselamust. Filmihuvilistele on siin kindlasti palju avastamisrõõmu.

Ruth Sepp märgib raamatu järelsõnas, et üks „Dublineski“ iseloomustavaid elemente on vihm. Tõsi, raamatu õhustik on sombune ja kohati meditatiivne. Samuti on Vila-Matasel oskus fokuseerida detailselt mõnd täiesti igapäevast eset ning jõuda selle kaudu mingi olemuslikuma või sügavama tähenduseni. Seda omadust on Jüri Talvet omistanud hispaania XX sajandi kirjanduse klassikule Azorínile. Hispaania klassikuid mainides ei saa märkimata jätta ka Cervantest, kellega sunnib paralleele tõmbama juba ainuüksi „Dublineski“ iroonilisus.

Lõpetuseks ei saa üle ega ümber tõlke stiilist. Nii mõnedki nüansid ja raamatu mitmekihilisuse aspektid on eesti keeles säilinud ilmselt tänu tõlkija Triin Lõbusa valikutele. Tal on õnnestunud saavutada haruldane tulemus, kus on edasi antud hispaania keele voolav rütm ja sõnavara, toomata ohvriks sujuvust ja loomulikkust eesti keeles. Kõik see kokku moodustab tervitatava lisanduse eestikeelsele kirjandusmaastikule.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar