Dialoogivajadus „oma“ ja „võõra“ siltide kiuste

Kuidas on eri aegadel tajunud eestlased venelasi või venelased eestlasi ja Eestit?

BORIS VEIZENEN

Meie kultuuriteadustes on möödas monoteistlikud ajad, mil eesmärk oli teistest eraldumine, piiri tõmbamine ja enese määratlemine võõrale vastandumise kaudu. Eesti kultuur on piisavalt küps, et eraldumise ja peeglisse vahtimise asemel vaadata üle oma seosed mitme olulise nähtusega, mis on mõjutanud selle kujunemist. Viimasel ajal on tulnud põhjalikke käsitlusi baltisakslastest, nüüd on Ljubov Kisseljova monograafia „Eesti-vene kultuuriruum“ ilmumisega jõudnud järg venelasteni.

Esimene mulje, mis tekib „Eesti-vene kultuuriruumi“ sirvimisel, on mosaiikne. Autor on loobunud tavapärasest kronoloogilisest esitusest. Enamasti keskendub ta XIX sajandile, ammutades seejuures ainest Jaan Krossi ajaloolistest romaanidest kuni baltisakslasest vene kirjaniku parun Georg von Roseni Itaalia-reisi muljeteni. Monograafia lehekülgedel saavad naabriteks Krimmi sõjast kirjutanud Friedrich Nikolai Russow ja Tartusse kolinud Maria Protassova-Moier, keda kohalikud aupaklikult kutsusid „ema Mariaks“, Elvas elanud suvitajad ja Vene impeeriumi päästmisest unistavad kadetid, Jan Badouin de Courtenay ja Juri Lotman. Kindlasti ei maksa raamatust otsida ülevaadet eestivene kultuuri ajaloost keskajast kuni tänapäevani – see ei olnudki Kisseljova eesmärgiks. Nagu autor kirjutab raamatu järelsõnas, on ta loobunud üldistuste tegemisest.

Selle asemel köidab teda rohkem eesti-vene kultuuriruumi tekstuaalne iseloom: „Sel on oma poeetika ja seda saab uurida retoorika seaduste abil, aga selle rekonstrueerimine ja kirjeldamine on seda fenomeni uurivate teadlaste käes“ (lk 335). Suhtumine kultuuriruumi kui teksti aitab mõista ka raamatu näilist eklektilisust. Põhjalikud käsitlused Krimmi sõjast, keiserlikust Peterburi kunstide akadeemiast või Leningradi ülikoolist ei ole vajalikud ainult ajaloolise tausta loomiseks, vaid näitavad kultuuris aset leidvate protsesside katkematuid seoseid. Miski ei eksisteeri omaette. Kultuuriruumi piirid ei ühti geograafilistega, vaid on alati liikuvad, muutuvad, dünaamilised. Kultuurikandjate tegevus kas laiendab või kitsendab neid piire, õhutab konflikte või aitab kaasa lepitusele, mütologiseerib traditsioonilist või siis pakub uusi käsitlusviise. Nii saamegi rääkida eesti jäljest parun von Roseni venekeelses ajaloolises romaanis, Venemaal ilmunud Karl Baedekeri reisijuhi imitatsioonidest ja lausa manifestina mõjuvatest Baltimaade rahvaste kirjeldustest.

Käsitluse aluseks on Kisseljova valinud eeskätt Benedict Andersoni kujuteldavate kogukondade mudeli ja Juri Lotmani semiosfääri kontseptsiooni. Autor on juhindunud oma õpetaja soovitustest mitte jääda teoretiseerivale tasemele, vaid ühendada põhjalik kirjanduslik analüüs sama põhjalike teadmistega ajaloost ja kirjutise autori eluloost (millest nii mõnigi tänapäeva kirjandusteaduse haru vaatab kõrvale). Raamatus on põhitähelepanu pööratud eeskätt kirjandustegelastele, olgu neiks tuntud kirjamehed, keeleteadlased, memuaristid, reisikirjanikud, luuletajad või lihtsalt need, kelle pärand on eesti ja vene kultuuri uurimise seisukohalt väljapaistev. Autori veendumuse kohaselt on just literaatidel olnud eesti-vene kultuuriruumi kujundamisel juhtiv roll. (Loodan, et seda fenomeni saab käsitleda ka kujutava kunsti, kino, teatri ja folkloori seisukohalt.)

Monograafia telg on oma ja võõra paratamatu binaarne opositsioon. Kuidas on eri aegadel tajunud eestlased venelasi või venelased eestlasi ja Eestit? Miks oli Vene impeeriumi loojangufaasis oluline anda vene publikule ettekujutus eestlastest ja eesti kultuurist ning missuguste vahenditega seda tehti? Kuidas kehtestas akadeemikust kunstnik Johann Köler end nii sakslaste kui ka venelaste seas? Kuidas muutub tonaalsus venekeelsetes Eesti eluolu kirjeldustes ja mis eesmärke teenis baltisakslaste halvustamine? Just need teemad kerkivad esile raamatu kõige detailirohkematel lehekülgedel. Pealtnäha lapiteki taga on väga konkreetne faktidega kinnitatud kontseptsioon.

Rohketest näidetest oma ja võõra kujutamise kohta XIX sajandi vene ja eesti kirjanduses moodustub lai spekter (enese)positsioneerimise viise. Russowi ja Kreutzwaldi paatoslikud kirjeldused Vene sõduritest Krimmi sõjas ei teeni kroonueesmärke, vaid aitavad eesti talupojal oma kaasajas paremini orienteeruda. Venestamispoliitika kohmakad meetodid võõrandavad venelastest nii tulise kriitika alla sattunud baltisakslased kui ka võõrkeeles õppimise kohustusest nördinud eestlased, kellest paljud hakkavad seepeale toetama rahvusliku liikumise uuemat radikaalsemat suunda. Oma keele ja kultuuri ettevaatlikust kaitsmisest kindla riikliku iseseisvumise poole jääb siit vaid üks samm.

„Eesti-vene kultuuriruum“ toob näiteid ka identiteedi ebastabiilsuse kohta. Näiteks luhtus parun von Roseni katse olla ühtaegu suur vene kirjanik ja rahvuslik ideoloog ning mitte kaotada sellega oma euroopalikkust. Faddei Bulgarini ambivalentse suhtumise puhul eestlastesse võib aga pealiskaudse kiituse taga peituda kindla seisukoha puudumine.

Monograafias peatutakse ka mentaalse geograafia küsimustel. Esile tuleb tõsta autori lemmiklinna Tartu (ning osaliselt ka Elva) käsitlust. Lugedes linna külaliste või elanike kirju ja reisiraamatuid näeme, kui dünaamiliselt muutuvad rõhud selle määratlemisel – „võõras“, „oma“, „oma võõras“, „võõras oma“ jne. Venelasi võib paeluda saksaliku elu lihtsus, argisus ja „kellavärk“, kuid ühtlasi võivad neid pelutada tudengite buršikombed ja kitsapiiriline natsionalism. Nüüdseks oma mineviku varjuks saanud Elva on kunagi peale puhta looduse paelunud võimalusega kogeda kokkupuudet võõraga ja temalt õppida.

Nüüdseks oma mineviku varjuks saanud Elva on kunagi peale puhta looduse paelunud võimalusega kogeda kokkupuudet võõraga ja temalt õppida.

ERM Fk 2804:64

Kui lõviosa XIX sajandi autoreid mõtiskleb piiri olemasolu ja asukoha üle, näitab sõrmega teisele poole või teatraliseerib seda oma tekstides, siis XX sajandi helgemad vaimud on olnud huvitatud dialoogist. Kõikide rahvaste ja keelte ühtsusest on kirjutanud Tartus töötanud maailmakuulus keeleteadlane Jan Badouin de Courtenay. Auväärse ja viisaka dialoogi vajalikkusest on rääkinud ka Juri Lotman, kellele on raamatus pühendatud üks suuremaid ja parimaid peatükke.

Juri Lotmani käsitluse puhul on Kisseljova väitnud, et see ei ole uurimus, kuna toetub nii Lotmani töödele kui ka isiklikele kogemustele. Need on monograafia kõige põnevamad leheküljed, mis innustavad kohe pärast „Eesti-vene kultuuriruumi“ lõpetamist lugema Lotmani enda tekste. Lotmani-kujutusel on kaks olulist tahku: tema kui isiksuse portree ning tema teadustegevus ja töö ülikoolis. Need on omavahel lahutamatult seotud. Lotman ei loo ainult Tartu koolkonda, vaid panustab suuresti ka intelligendi kui uue inimtüübi loomisse: intelligendid ei ole enam seisus, vaid üleüldse „korralikud, haritud inimesed. Need inimesed (noored õppejõud, üliõpilased) omakorda pidid tema mõtte kohaselt ajalikku looma enda ümber keskkonna, andes edasi kultuuri teatepulka“ (lk 304). Lotmani intelligent on valmis dialoogiks, teda huvitavad nagu Lotmanit ennastki teistsugused inimesed. Pärast sajandeid sõdu, konflikte, võõra madaldamist näeb Lotman üksteist austavas loomingulises suhtlemises üliolulist kasvatuse osa.

Arvatavasti siit pärinebki kõige tähtsam tema loodud mõiste „semiosfäär“ ning selle „humanistlik olemus“: „Kontseptsiooni aluseks on veendumus, et inimtegevus on loomult mõistuspärane ja loominguline, semioosiseaktis oleme vabad oma valikus“ (lk 325). Siit tuleneb ka raamatu mõneti varjatud, kuid ometi väga jõuline üleskutse olla paratamatu subjektiivsuse ja poliitiliseerituse kiuste mõistuspärane, loominguline ja vaba. Seesugune hoiak on ehk parim vili, mis on välja kasvanud dramaatiliselt ja mitte alati sõbralikult eesti-vene kultuuriruumi pinnalt.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht