Diagnoos: eestlane, õgib ja oksendab

VAHUR AFANASJEV

Sofi Oksanen, Stalini lehmad. Soome keelest tõlkinud Tauno Vahter. Sarjast ?Anne raamat?, Tänapäev, 2004. Eestis ja Soomes elavad nõmedad inimesed. Nii nõmedad, et viivad noore tütarlapse ränga söömishäire buliimia küüsi. Või õigemini viib õgimise-oksendamiseni noore inimese identiteedikriis. Ema on eestlane, kuid tahab, et tütar ei oleks soomlane nagu isa. Tütar tahaks pigem olla eestlane või vähemalt mitte olla ta ise. Hingehäda leevendamiseks keskendub tüdruk oma kehale, rahuldab seda toiduga ja piinab näljaga. Ja vastupidi.

Selline on minu kokkuvõte Sofi Oksaneni raamatust ?Stalini lehmad?. Kokkuvõtte järgi võiks kirjutada mitu väga igavat, tüütut, mittehaaravat, targutavat või pingutusest kärisevat raamatut. Et muudkui ?Anne raamatu? silt peale ja müüki. Küll nad ostaks. ?Nemad?. Salapärased elukad, kes nüüd ajavad sama hoolsalt säärte pealt karvu, nagu nad paarikümne aasta eest importsukapükse taga ajasid.

Kuid ennäe, Oksanen kirjutas hoopis haarava ja erutava raamatu. Napakymppi. Otsekui mõnusa vabakäejoonega kirjutatud ?Stalini lehmades? tuleb autor lisaks toreda ajaviite pakkumisele toime kolme suure asjaga.

Esimene suur asi on Nõukogude Eesti tundetäpne pildistamine. Mis siis, et serviti ilases nostalgias. Ükski nõukaaegne raamat ei sisalda nõnda elusa olemisega eksponaatide kogumikku. Vormileib, iiriskommid, kohukesed, banaani-igatsus, sissevalatud hinnaga jubinad, vene baabade õõtsuvad rinnad ja rohkelt muud. Vaid ühes kohas avastasin ränga prohmaka ? nõukogude ajal ei ilmunud Postimeest. Tartu leht oli Edasi, vabariiklik aga Rahva Hääl. Tühiasi, kuigi tõlkimise juures oleks võinud selle korrigeerida. Ja veel, sihvkad olid ka puudu.

Teine suur asi raamatus on aus ja alasti kõnelemine sellest, kuidas eestlased soomlasi ekspluateerisid. Kõvasti ekspluateerisid, meenutab mulle Oksaneni tekst. Tunnistan, et soomlased tundusid mullegi lapsena mingite ebamaiste ja mitte eriti inimesesarnaste kingiloomadena. Vastupidine on ka kirjas. Eestis joomine, eesti prostituutide tarvitamine ja muu. Seda on omakorda soomlastel tore lugeda.

Kolmas asi, millega Oksanen oma raamatus hästi toime tuleb, on ka inimkonna kui terviku jaoks oluline. Autor teeb, osalt ehk tahtmatultki, selgeks, et inimesed on üldse nõmedad. Eestlased. Soomlased. Venelased. Nõmedad on nõmedad on nõmedad. Halvad muidugi ka. Saamahimulised, rumalad ja mida kõike veel.

Nõukogude Eesti elanikud nuhivad üksteise taga ja punuvad intriige nagu ka padu-Soome väikelinna rahvas. See tuleneb kitsast elukeskkonnast, liiga tihedast seosest sugulaste ja sunnituttavatega. Üldinimlik, paratamatu ja ootuspärane. Teose peategelane Anna ei adu olemise suunamatust ja indiviidi tühisust, köidab oma vaimu ja sigatseb oma ihu kallal. Miski pole talle hea. Ta ei oska ütelda, mis talle meeldiks. Kool jääb pooleli, luud hõrenevad ja psüühika mõraneb. Kõigi hädade juures võib ometi täheldada ebatervet uhkust probleemide küüsis rabelemise üle, seda eriti raamatu teises ja kolmandas jaos. Nagu oleks peategelane Soome ainus pooleestlasest buliimik.

Loomulikult pole selles, mida Oksanen kirjutab, miskit üllatavat. Eestlased teavad. Soomlased teavad samuti. Üldine teadmine on jääv, kuna inimeste olemus ei muutu. Inimene on olemuselt nõme ja halb. Sofi Oksanen väärib aga tunnustust selle eest, et ta on veenvalt kirja pannud mõned viisid, kuidas oldi nõmedad ja halvad möödunud sajandi pärapooles Soome lahe kahel kaldal.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming