Detektiiv Anne ehk Tõlkelugu omal kohal

ENE-REET SOOVIK

„Arvan, et peale selle, et nad on mõistagi intensiivselt tõlkeid uurinud, peaksid tõlketeadlased olema kogenud vähemalt ühte osist järgnevast loetelust: nad peaksid olema kas ise tõlkinud, tõlget kontrollinud ja toimetanud või peab olema neid tõlgitud ning nad on teinud tihedat koostööd oma tõlkijatega,“ on leidnud kadunud Umberto Eco,1 jätkates väitega, et tõlkekogemus ei ole teoreetiliste mõtiskluste sõnastamisel ja probleemide püstitamisel sugugi tähtsusetu. Mainekas taidetõlkija, aga ka aimetekste vahendanud Anne Lange näib seega olevat suurepärases positsioonis, et ka teaduse vallas pädevaid sihte seada. Akadeemilistes ringkondades tuntaksegi Langet kui asjatundlikku tõlkeloolast. Pole imekspandav, et tema huvi on eriti köitnud oluliste ja omanäoliste üksiktõlkijate tegevus ning nende konteksti paigutamine. Just seesuguseid kõnekaid ja laiemaid üldistusi võimaldavaid üksikjuhtumeid käsitleb ka Lange äsja esseistika kategoorias Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinnaga pärjatud uurimus „Tõlkimine omas ajas. Kolm juhtumiuuringut eesti tõlkeloost“.

Tõlkija ja tõlketeadlasena on Lange tegelnud peamiselt ingliskeelse kirjanduse vahendamise ja selle vahendamise vaatlemisega, paistes enim silma tema enda poolt meie läbi aegade angažeerituimaks anglistiks tituleeritud Ants Orase loomingu uurimise ja tutvustamisega. Ühes oma varasemas artiklis inglise kirjanduse tõlkimisest sõdadevahelises Eestis on Lange kirjeldanud aga Orase ideoloogilist entusiasmi kunagistele vene ja saksa mõjudele vastukaalu pakkumisel praegusest vaatevinklist vaadatuna kui „peltsebuli peltsebuliga väljaajamist“2 – inglise keel on meil nüüdseks paratamatult kohal, meeldib see meile või mitte. Seda enam on teretulnud, et autor, kes teadlaseametist johtuvalt võib tunda pidevat rahvusvahelise publitseerimise sundi, ei ole jätnud inglise kirjanduse tõlkimist käsitleva uurimistöö vilju ainuüksi ingliskeelsete erialaväljaannete veergudele, vaid on kasutanud neid lähtepunktidena ka emakeelse teose loomisel. Siinseid lugejaid arvestades on Lange kirjutanud akadeemilisust minetamata raamatu, mis võib pakkuda huvi ka sootuks laiemale ringkonnale kui tõlkeuuringute spetsialistid.

Tõlketeaduse spetsiifilisem pool on raamatus siiski, küll esiletükkimatult, kuid läbivalt, kohal ja Lange resoneerib selle raames vajadusel üpris erinevate mõtlejatega Martin Buberist Jacques Derridani. Uurimuse kui terviku raamistamisel on võetud appi sotsioloog Niklas Luhmann ja sealt edasi ka süsteemiteoreetikutest-deskriptivistidest tõlkeuurijad. Nende seast jääb korduma tõlkenormide mõiste tutvustaja, sihtkultuuri arusaamade kaudu defineeritava tõlkemõiste välja pakkunud Gideon Toury nimi, kuid ebaisikuliste süsteemide vaatlejatega võrreldes on Langel kokkuvõttes rohkem ühist konkreetsetes oludes tegutseva individuaalse tõlkijaisiksuse tähtsust rõhutava Anthony Pymi seisukohtadega. Dialoog toimub ka koduses kontekstis: nii tuletab Lange näiteks korduvalt meelde Sergei Issakovi tõlkeloolisi uurimusi ning rakendab oma tõlkekirjelduste ühtsesse süsteemi viimiseks Peeter Toropi tüpoloogiaid.

Raamatu põhipeatükid kõnelevad kitsamalt kolmest konkreetsest tõlkest, laiemalt nende loojatest, kellele tõlketegevus oli üks tahk mitmekülgsest eneseteostusest. Nagu pealkirigi lubab, pakutakse selle kõige kaudu veelgi avaram sissevaade perioodidesse, mil valmisid käsitletavad tõlked. Venestamisaegsest tsaaririigist on pärit Timotheos Kuusiku John Miltoni eepostest lähtuv proosaümberpanek „Kadunud ja jälleleitud Paradiis“ (1895), sõdadevahelisest Eesti Vabariigist A. H. Tammsaare tõlgitud ning „Tõe ja õiguse“ kolmanda osaga kõrvu avaldatud Joseph Conradi „Lord Jim“ (1931) ja ENSVst tõlkeklassik Henno Rajandi Jane Austeni „Uhkuse ja eelarvamuse“ vahendus (1985). Raamatu lakatekstil tunnistab koos Langega tõlkeloo kirjutamise ja kontseptualiseerimise vankrit vedanud kolleeg Daniele Monticelli, et teoses on osutatud veel ka ootamatutele tõikadele kõikvõimalikest sidusvaldkondadest, mille ühendust tõlkelooga alati kahtlustadagi ei oskaks. Nii on ühtlasi tegu raamatuga, mis on põhiküsimuste lahendamisel täis väikseid üllatusi ja kursimuutusi, hoides pinget ülal nagu mõni kriminaalromaan.

Nagu autor isegi, on kõik kolm käsitletud tõlkijat laia profiiliga kultuuriinimesed. Tammsaare meie esikirjanikuna kommentaare ei vaja, Kuusiku tegevus koolmeistri, rahvavalgustaja ja ühiskonnategelasena on see-eest saanud põhjalikuma tutvustuse osaliseks ning Rajandi teadvustub lisaks esiplaanil olnud tõlkijarollile ka teoreetiliste probleemide üle arutlenud lingvistina. Ehk kõige tehnilisem ja erialast või üldfiloloogilist ettevalmistust nõudvam ongi Rajandile pühendatud peatükk, milles laias laastus tehakse siiski sama, mida teisteski, nimelt detektiivitööd. Visandanud Rajandi keeleteaduslikud seisukohad, demonstreerib Lange seejärel üksikasjaliste näidete varal, milliseid mõnigi kord ootamatuid tõlkelahendusi Rajandi on kasutanud, millised tüüpnihked ilmnevad tema tõlketekstides, eriti „Uhkuses ja eelarvamuses“, ja milline mõju neil on lugemiselamusele. Rajandi lähenemisele seletuse leidmiseks tuletab Lange tema eksplitseerimata jäänud tõlkepõhimõtted, lugedes romaani tõlget Rajandi teisal väljendatud teadusvaadete valguses. Need, kes on millalgi „Uhkuse ja eelarvamuse“ suupärast sõnastust nautinud või siis, vastuoksa, selle kui lõdva randmega toime pandud Austeni-mõrva peale ärritunud või hoopistükkis mõlemat, võivad nüüd jälgida, kuidas on Lange mõtestanud Rajandi loodut eritledes ka ilmsete algtekstist lahkuminekute puhul tõlkija võib-olla esmapilgul segadusseviivaid otsuseid.

Fookuselt laiem on raamatus Rajandi analüüsimisele eelnev Tammsaare ja Conradi käsitlus, kus Lange on kaasanud tõlke teostumise ning toimimise seisukohast niivõrd olulise toimetamisprotsessi ja nii selle konkreetse tõlke kui ka tõlketekstide kui selliste kaasaegse retseptsiooni. Selles võrgustikus tegutseb Tammsaare kui loovkirjanik, kelle puhul detektiiv Lange märkab, et tema ja Conradi eksistentsiaalsetes teemades ning juhuse ja saatuse suhestamises esineb ühisjooni, mis võimaldavad viimaks väita: „Tammsaare kirjutas eesti kirjandust omaaegse modernse Euroopa kirjanduse kontekstis, mida ta tõlkimisega ka eestikeelseks kirjutas“ (lk 89). See sedastus lubab omakorda pöörata tähelepanu näiteks Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastustegevuse laiemale rollile eesti kultuuri moderniseerimisel.

Kui aga ajaloos ja Lange raamatus veelgi ettepoole liikuda, siis esimesele vaadeldavale juhtumile on pühendatud tekst, mis eraldiseisva üksusena ka kultuurkapitali artikliauhinna kandidaadiks välja valiti ning mida võiks täie õigusega jutuks nimetada – „Milton Eestis, 1895“. Pinget ei paku ses loos mitte üksnes asjaolu, et käsitletava ümberpaneku üks iseloomustavaid omadusi näikse olevat olnud „hoogne sündmustik filmiliku selgusega“ (lk 53). Ühtaegu loeme ka juttu tõlkija elukäigust koos vahele pikitud teabekildudega, mille põhjal võiks kokku panna terve kirjandusviktoriinivooru. Kõne alla tulevad näiteks sõnade „tõlk“ ja „tõlge“ lahknemine eesti keeles, Miltoni algteksti detailid, mida omaaegsele Eesti lugejale ebasündsateks võidi pidada, ja kõrvutatav kõlblusetuse küsimus Vilde loomingus ning muudki intrigeerivat. Kuigi tegu on sihtkultuurile keskendunud käsitlusega, aimub taustal autori laiem kompetentsus XVII sajandi Inglismaa religioosse konteksti ja selle tähttekstide vallas – on ju Lange omakorda John Bunyani kuulsa hardusloo „Palveränduri teekond“ tõlkija.

Taas on võimalik kogeda, et Lange oskab vaatluseks valida materjali, mis ühest küljest näib algupäraselt üllatav, teisalt aga osutub niivõrd kaalukaks, et tagantjärele tundub sellest kirjutamine lihtsalt loogilise paratamatusena. Tõlketekstide sees ja ümber läbi viidud detektiivitöö tulemusi ekstrapoleerides võib uurija viimaks väita, et Eesti kultuurisüsteemi dominantideks olid vaadeldavatel perioodidel rahvaharidus, kunst ja keelehoid. Tõenäoliselt tõesti. Ja kindlasti tahaks lugeda teisigi käsitlusi, mille esitatavate väidete põnevust pingestab sugestiivse jutustajahääle kinnitus: „Pead ei anna, aga ehk oli nii“ (lk 57).

1 Umberto Eco, Mouse or Rat? Translation as Negotiation. Phoenix 2003, lk 1.

2 Anne Lange, Otse predestineerit. – Tuna 2009, nr 3, lk 151–156.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar