Detailitäpne Mudlum

PEETER SAUTER

Mudlum hakkas tekste tegema ZA/UMi blogisse ja avastas, et kirjutamine läheb tal hästi ja liikus arvamusveergude juurest ilukirjandusse.^* Arvamuste kirjutamise krunt on paljudes tema laastudes või novellettides praegugi sees. Ma ei teagi, kuidas neid nimetada. Kui novellimõõtu tekst on pigem arutlus kui lugu, kas ta on siis novell või essee, mida pikitakse pisilugude ja täpsete detilidega elust? Ega see mind huvitagi. Peaasi, et on detailirohke, ladus, konkreetne, usutav ja et tagant kumab mingite tüüpide – olgu see siis autor või keegi, keda ta on sattunud jälgima – elukurbus ja ehk eksistentsiaalne nõutus.

Esimesena sattus mulle Mudlumi lugudest pihku „Minu tädi Ellen“ 2012. aasta Vikerkaares, mis oli nii jube hea, et mul hakkas lugedes ka hirmus hea, endorfiinid kihutasid ajju. Pisiasjadest tulvil lugu Juhan Smuuli viimasest naisest Ellenist, kes on kapseldunud omailma ja oma majja, kurb ja naljakas. Seda uues heas raamatus üle ei lööda, kuigi on siingi palju täpseid momente ja noorpõlvepilte Muhu saarelt. Mudlumi latt on lihtsalt kõrgel.

Detailide kõrval on „Linnu silmades“ poeetilisust ja värsked kujundlikud laused. Näiteid detailidest: kohtame rišeljöötikandit, khakirohelist staršinamundrit, kokardiga nokkmütsi. Need on loost „Etüüd viie naise ja lestakalaga“, kus tegutseb Elviira Nikolajeva Mudlumi viimasest raamatust „Ilus Elviira“. Kuigi looke on nõukaaegse naistemehe vallutustest (mis viivad alati nukruseni) külaelu taustal, toovad puhas stiil ja inimeste rähklemised meelde näiteks Viivi Luige „Seitsmenda rahukevade“ või Toomas Haugi „Mööda Koidu tänavat“. Just autorihoiakult. On rahulik ja peen veste, aga sees on tunda sisemist mässu, trotsi ja abitust. Veidi kaugemalt tulevad meelde Mehis Heinsaar ja Tõnu Õnnepalu oma tegelastega, kes on ühiskonnast irdu, aga kulgevad rahulikult ja ei viitsi ühiskonda kiruda, pigem muigavad vaikselt.

Mudlumi lauseid: „Pruugib mälestusel ainult unejões märjaks saada ja ta voldib ennast lahti täisvereliseks maailmaks.“ (See on natuke liiga kaunis, aga heast kujundist on teadagi raske loobuda.)

„Hiljem leiab sealt sahtlist, kus rotid olid sabistanud, mõned vanad, natuke samuti näritud suitsud, need maitsevad seebi järele, ja see maitse jääb temaga igavesti.“ (Suurepärane!)

„… Arhibald magas, suu lahti ja nägi unes, et on iseenese kass.“ (Väga ilus, on see elus ka võimalik? Unes ei näe ju end kõrvalt. See oli nüüd asjatu norimine.)

Jutt käib nüüd naistest, keda üksildane mees aastaid tagasi piiras: „Isegi kui nende nahk oli soe ja pehme, olid nad ometi midagi kinnist ja suletut, nagu avamata postipakk.“ (Kui tuttav see mulle on! Kuidas Mudlum teab, mil moel mehed naisi tajuvad?)

„Tahaks mingit suurpuhastust teha, peaklistiiri, just sellise vanaaegse kummist oranži värvi klistiiripumbaga, nagu meil peldikuriiulil seisis, läheks loputaks käärud läbi ja saadaks kõik kõveraks klinkraks settinud mõtted torustikku.“

Mudlum ütleb, et tema tekstides pole lugusid, kuna ta ei näe maailma kui lugu, vaid kui kulgemist. Olen täiesti nõus. Aga jutus „Antropomorf“, kus Mudlum lobiseb meeldivalt läbisegi raamatutest, mis pähe kargavad, laste­raamatutest nagu „Pan Kleksi akadeemia“ Robert Musili teosteni, mainib ta, et kipub raamatuid ümber jutustama ja kord väljasõidul rääkis kaaslastele ära kogu neljaköitelise „Perekond Thi­bault’“ loo. Niisiis lugedes lugu teda ikkagi paelub.

Praeguses proosas tundub lugu (ja karaktergi) paraku tihti igav ja ettearvatav. Kus on lugu, seal pole isiklikkust, autori närve ja veretukset, aga isiklikkus, autorimina, on viimasel ajal üha rohkem hinnas, sest me oleme üha üksildasemad ja leiame autoris endale sõbra. Don Quijote sõbraks ei hakka, me ei usu teda nii palju.

Mudlum lööb takka üles, kui arvustajad on teda kahtlustanud autobiograafilisuses. Mina kahtlustan ka. Kahtlustan rõõmuga. Autobiograafilisus need heaks teebki, sest kui tekst läheb korda autorile, siis ka mulle.

Mudlumil on mõned läbivad teemad. Olgu tegelane mees või naine, noorem või vanem, tihti on ta öösel unetu, kuid jääb päeval unelema ja need on ta parimad hetked. Tihti on tal depressioon, mõnikord mingi sisikonnamure. Tihti elab ta meelsasti mälestustes, olgu see naiste saun või lõputu remonditegemine – valla pääseb ilus detailijoru, mis lõpuks kuhugi ei vii (Mudlum puänteerib harva) ja panebki arvama, et ju need on ikka väga oma elu lähedalt võetud motiivid. Kuigi, mis tähtsust sel. Mina detektiivi Mudlumi elu uurima ei saada.

Nii palju siiski on tähtsust, et kui Mudlum fantaseerib – nimijutustuse tegelane muutub lõpuks linnuks –, on see väheusutavam ja jätab külmaks. Jutt läheb lihtsalt ühe emotsiooni peal, jorus, kisub kaeblevaks, täpset detaili on vähe. Raamatu kõige lahjem jutt, aga eks „Linnu silmad“ ole raamatupealkirjana intrigeeriv. Midagi ilusat ja hirmutavat peaks olema oodata. No ei hirmuta mind siin midagi. Hm, ah jah, linnu silmad ei pilgu ja tegelane on järjekordselt unetu.

Viimases tekstis „Saippuakauppias“ arutleb Mudlum teleseebi kirjutamise meetodite ja nõksude üle nii põhjalikult, et ma kahtlustan, et ta on pidanud seepi kirjutama. Mul on sest kahju. Made Luiga, ära kirjuta teleseepe! Mõne kopika sest ju saab, aga kirjuta parem head proosat, nagu sa seda teed, kuigi kiitled, et ei tea, kuidas peab kirjutama ja see on sinu trump. Keegi ei tea. Aga olen nõus, et see, kes teab, või arvab, et teab, on surnud kirjanik. Ma olen sinuga ka nõus, et memuaarid on väljamõeldised ja kirjandus tugev, kui seal on sees mälus vemmeldavad motiivid.

* Maia Tammjärv, Täiesti väljast, elust enesest. Intervjuu Mudlumiga. – Müürileht, nr 48, november 2015.