Derrida „Positsioonid“ kui esimene isiklik Bowie plaat

Valle-Sten Maiste

Hando Runnel „Eesti mõtteloo“ raamatutega 2002. aastal.

Hando Runnel „Eesti mõtteloo“ raamatutega 2002. aastal.

Lauri Kulpsoo

1995. aastal hakkas Hando Runneli eestvedamisel ilmuma juba sünnihetkel monumentaalse alatooniga, nüüdseks kõneka hiigelmemoriaali mõõtu kasvanud raamatusari „Eesti mõttelugu“. Aasta varem olid ilmavalgust näinud Märt Väljataga koordineeritud ja (mõneti kitsaks jääva) enesekirjelduse kohaselt Lääne filosoofia ja ühiskonnateaduste võtmetekstide tõlkimisele orienteeritud „Avatud Eesti raamatu“ sarja esimesed kaks üllitist. Jüri Kaarma tänaseni vastu pidanud kuulsas kujunduses hakkasid filosoofiatõlked ilmuma just 1995. aastal. Koos kaks aastat hiljem sündinud Marek Tamme kureeritud sarjaga „Ajalugu. Sotsiaalteadused“ moodustavad „Eesti mõttelugu“ ja „Avatud Eesti raamat“ intellektuaalse hoovuse, mille mõju meie taasiseseisvumise järgse vaimuelu muutumisele ja kujunemisele on tohutu.

Võimalikke kirjutajaid 20 aasta taguse aja peale tagasi vaatama kehutades põrkusin vastu üsna üksmeelset arusaama, et 1995. aastal ei juhtunud meie mõtteloos midagi iseäranis erilist. Tõepärane näib olevat seisukoht, et „Avatud Eesti raamat“ sai õige hoo sisse mõne aasta pärast, raputavaid lemmikraamatuid tuli veel veidi oodata. 1995. aastal ilmunud tõlked (Russell, Valery, Orwell, Jung) lubavad küll aimata ettevõtmise kontuure, ent ei kuulu sarja kesksete tähtteoste hulka. Hiiliva mõtterevolutsiooni eredamaid palu otsitakse 1995. aastal endiselt pigem kultuuriajakirjade, eeskätt Vikerkaare veergudelt. Ometi tõlkis Hasso Krull kõnealusel aastal ka Derrida „Positsioonid“, mis kohe väga kapsaks loetud sai ja minust sarja uute väljaannete andunud ootaja tegi.

Iga mõtteloo köite ja filosoofiateksti eestinduse lisandumine on ka praegu oluline sündmus. Ometi on praegune ja 20 aasta tagune olukord võrreldamatud. Melomaanina on mõttevaramule ligipääsemise arengut hea võrrelda muusika kättesaadavusega. 1980. aastatel soetasid Nõukogude melomaanid endale reeglina kuupalgani küündivate summade eest mõned lääne vinüülid, et siis neid vahetades kassettidel fonoteeke kasvatada. Perestroika tuules tekkisid ka sadu plaate vahendanud ümberlindistamise teenust pakkuvad firmad. Selle kõrval oli aga nõukogudeaegne monopol Melodia välja andnud mõnikümmend lääne ja kodumaise rokivaramu plaati, mis olid igale muusikasõbrale kättesaadavad.

Umbes samasse seisu jõudsime me mõtteloo osas 1990. aastate keskel, kui mõne aastaga lisandus meie kultuuriruumi enam filosoofiat ja esseistikat kui sovetiajal tervete kümnendite vältel. 1990. aastate teadusraamatukogud meenutasid oma üsna napi valikuga stagnalõpu muusikalindistusteenistusi, majanduslikud võimalused lääne väljaandeid osta olid lähedased kunagisele plaadiostujõudlusele. Internet alles hakkas oma võimalustega avanema: mäletan, kuidas kuni peaaegu aastatuhande lõpuni kõiksugu asutustes, kus vähegi lubati, netis surfasin ja kõiksugu tekste välja printisin, hirmus, et ei leia neid enam netist uuesti üles või et need sealt kaovad, mida ka juhtus. Selles kontekstis oli ka paarkümmend kõigile kättesaadavat humanitaariaköidet mõne aasta jooksul tohutu murrang.

Eriti hästi toimis maailma avardamise mõttes 1995. aastal just „Eesti mõtteloo“ sari, mis loovutas alles mõned aastad hiljem juhtrolli AERile. Sain „Eesti mõttelooga“ kohe suurepärase kontakti, kuna alustati vaimutohter Juhan Luigaga, kes oli lähedane minu lemmikkirjaniku doktor Vaino Vahingu ühe peamise mõjutajana. Meeletu innuga sai loetud Jaak Rähesood, kes pakkus süstemaatilise ülevaate meie ja maailma teatriuuendustest, ning Jüri Talveti eksistentsialismihõngulist eksootilist „Hispaania vaimu“. Uku Masingu raamat oli paljudele kui intellektuaalse ilmutuse täiemahulise päralejõudmise algus. Järgnesid Koorti ja Puhvli raamat jne.

Praegugi pole mõttelugu siinmail huvilisele sama kättesaadav kui muusika, mida kõigil on võimalik piire tundmata plaatide kaupa süstemaatiliselt kuulata. Siin vaadeldavate sarjade väljaandjad on ise oma vahendatud pärandi piiranguteta kättesaadavusele vastutöötajate seas, hoides täielikust vabalevist eemal ka tekste, millele autoriõigused enam ei kehti või mille puhul piiranguteta vabalevi internetis soovi korral saavutatav oleks. Mõtteloo vahendajad on konservatiivid, kelle arvates peab kirjanduse vabale kättesaadavusele eelnema raamatukogu külastamise vaev. Selle eelduseta nende nägemuses mõtteloo ja kirjanduse elulõng kahjustub või koguni katkeb.

Ometi pole ühenduse saavutamine ja kontaktis püsimine mõtteloo ja avatud ühiskonna võtme- jm tekstidega enam eksistentsiaalne küsimus. Raamatukogud on täienenud, elatustase ja ka raamatute soetamise suutlikkus tõusnud, legaalses ja vähem legaalses vabalevis raamatu mahus tekstide hulk on tohutu. Ka meie tõlkijate ja esseistide haare on määratult avardunud, ülepäeviti tuleb teateid, et noor eestlasest klassikaline filoloog kaitseb kraadi ühes või teises maailmanimega ülikoolis, ajaloolane avaldab teise ülikooli kirjastuses raamatu ning antropoloog asub kolmandas ametisse. Pole karta, et vaatlusaluste sarjadega alanud tee katkeks, uusi tugevaid järjepidevaid mõtteloo rikastajaid, nagu eeskätt Tallinna ülikooli kirjastus, tuleb juurde.

„Avatud Eesti raamat“ on aja jooksul pälvinud üksjagu kriitikat, ka lausrumalat, sh minu enda sulest. Tagantjärele tundub, et selle sarjaga pole küll vähimatki valesti läinud ja Märt Väljataga, kes sarja ka ise tõlkides põnevates ning harjumuspäratutes suundades jätkuvasti edendab, väärib kestvaid kiiduavaldusi.

„Eesti mõtteloo“ sarja probleemiks on ent olnud püsiva kriitilise kõrvalpilgu puudumine. Võimalik, et peljatakse sõna võtta, kuna võib näida, et kriitik hädaldabki seetõttu, et tema tase ei kanna monumendiks köitmist välja. Lühidalt nahutas mõne aasta eest sarja Peeter Helme (Areen 19. VI 2011), kirjutades, et „ei teeks paha avaldada ka autoreid, kes kirjastajatele ilmselgelt südamelähedased pole, aga kelleta on raske eesti rahva mõttelugu ja selle kujunemist terviklikult ette kujutada“. Helme tekstist jääb veidi mulje, et meie ajaloo kogu selle kaootilisuses avaldumiseks tuleks pühenduda ka nt oportunismivaimus loodud tekstide taaskirjastamisele. Selles liinis väga kaugele liikuda pole siiski mõtet ja Eesti Kommunisti aastakäikudel võib ikkagi valdavalt rahus tolmu koguda lasta.

Ometi on mõtteloo sarjas erakordselt tugevate ja kõnekate kogumike kõrval ilmunud ka arusaamatult hõredaid endisaegsete ja koguni tänapäevastegi kirjameeste köiteid. Seejuures ei saa öelda, et sari ei paku üllatusi ja lugemisväärset enam, kui meie lugemisküllasel ajal läbi võtta jõuab. Olgu tõestuseks kas või selles Sirbis vaatluse alla võetud Nikolai Köstneri või peatselt arvustamist leidev Hilda Taba raamat. Tegu on põnevate autoritega, keda mõtteloo huviliste enamik küllap kuigivõrd ei tunne. Head avastamist!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming