Dekadents nooruslikes õites

Mathura

Andra Teede „Atlas” on stiilselt välja peetud dekadents, ei puudu ka intellektuaalne aines ja nooruslik ind.        Kui Andra Teede 2006. aastal ilmutas oma esimese luulekogu „Takso Tallinna taevas”, suhtusin sellesse mujalt kostnud kiitusest hoolimata teatud reservatsioonidega. Kuigi Teede sõnakäsitluses võis tõepoolest märgata talenti, tundus mulle teismelisevõitu maailmavalu presenteerimine tõsiseltvõetava eksistentsiaalse ja elunäinud luulena liiga pretensioonikas ja seeläbi ka väheusutav. Ent esikkogud on tihti ju katsetuslikud, mõnevõrra toored, ja samas siiski nii vajalikud.

Teede on sihikindlalt pürginud edasi, kirjutanud ja avaldanud üpris palju, siin-seal „pildile” püüdnud (seda ka kriitikuna) ning samas olnud ka ise korraldajaks või kaaskorraldajaks mõnele isenäolisele kirjandusüritusele, meeldejäävaim neist muidugi seesuvine jalgsimatk Kristjan Jaak Petersoni  jälgedes. Luulekogu „Atlas” on Teede töise sihikindluse ja seniste loominguliste suundumuste essents, kirjastajaks Jumalikud ilmutused ehk Kivisildnik, kes oma meediaaktiivsuse, kirjastustegevuse ja sõnavõttude sagedase kategoorilisuse läbi näib ajuti toimivat ka teatud veelahkmena eesti kaasaegsel luulemaastikul, piirina heakskiidu ja halvakspanu vahel. Andra Teede sobib oma uue raamatuga selle tingliku  veelahkme kivisildniklikku poolde suurepäraselt: „Atlas” on ironiseeriv, räpane ja hukatuslembene, stiilselt välja peetud dekadents, kuid sealt ei puudu ka intellektuaalne aines ja nooruslik ind.     

Väline on sisemine

Kui otsida Teedele kõrvutust eesti kaasaegsete luuletajate keskelt, on käepäraseim võrdkuju ilmselt Jürgen Rooste. Ma usun, et Rooste luule meenub „Atlast” lugedes mitte pelgalt sellepärast, et ta on Teede uue kogu toimetaja. Pigem söandan arvata, et Jürgen Rooste sobib  suurepäraselt „Atlase” toimetajaks just nimelt põhjusel, et Teede luuletused on juba lähtepunktilt tema mõtte- ja vormilaadiga lähedased. Ent samas, kui Rooste luulet on laias laastus lihtne klassifitseerida ühiskonnakriitiliseks (isegi kui ses leidub ju ka hoopis muid nüansse), siis Andra Teede „Atlase” puhul seda sama hästi teha ei saa. Juba raamatu pealkiri viitab pigem teistsugustele seostele (kuigi selles võib ära tabada ka keelemängu autori  perekonnanimega): atlas – milline atlas? Mille atlas? Raamat neile küsimustele selget vastust ei anna. Atlase kujund ei lähtu ühestki konkreetsest luuletusest ning ka raamatu kujundus, mis küll ilmselgelt atlase kui teedekaardi ideega haakub, suurt ei selgita. Teede räägib üsna mitmes luuletuses liikumisest ja sõitmisest, ent ennekõike näib ta uus raamat kutsuvat lugejaid oma sisemaastikele ja palub neil aidata autoril orienteeruda ristmikel  ja põigetes, kus ta ehk ise pole päriselt kindel. Tõsi, siin on kujundeid, mis viitavad otseselt ajale ja ühiskonnale (smailers, väljalülitatud elekter, europopp, Jan Uuspõld jne), ent need pole absolutiseerivad ning taanduvad tervikpildis pigem teisesteks teguriteks. Lõppeks, igasugune „välise” kirjeldus on kokkuvõttes ka „sisemise” kirjeldus, niivõrd kui näeme ja märkame enda ümber just oma teadvuse ja tähelepanu peegeldust.

Paluge näiteks kümnel inimesel kirjeldada ühtsama tuba ning võite kindlad olla, et saate kümme küllalt erinevat kirjeldust, mille hulgast üht ei saa tingimata pidada adekvaatsemaks või paremaks kui teisi. (Teede viitab seesugusele tõigale tegelikult ka ise oma luuletuses „Unt lasi kõigil kõigilt küsida”, lk 14-15.) Teede on dekadentlik, ta maalib sageli tumedaid ja laostunud, kui mitte enesehävituslikke pilte. Esile kerkivad teemad nagu  surm („kallis kui sa nüüd / ära sureksid lõpuks / laseksin neil sinu tuha / segada soolveega kahes kilekotis / ja need kotid endale / võltstissideks opereerida”, lk 17), enesetapp („… pole lootust auto alla jääda / neil kes endale ise / kätt külge panna ei oska”, lk 39), veri ja trauma („nii ma liipasin / autoavariist autoavariisse / jalad kõigist / kingadest verekorpas / kõrvus kole europopp”, lk 25), roppused („mu ema ei väsi kordamast / et ropendan nagu vana mees  / putsi türa türa putsi”, lk 26), alkoholism („korjasin viimased rahad kokku / püüdsin viinakokteilihäguse peaga / mustamäelt marja poe eest takso / ja kihutasin sündmuskohale”, lk 26 ja mitmel pool mujal), suitsetamine („suitsetan aeglaselt / viimase suitsu / mul on veel lõputult aega”, lk 58). Jne, jne. Ent mõnigi kord mõjuvad need kirjeldused pigem vaatleja või mõistataja kui veendunud tõekuulutaja omadena.     

Teede romantiline pool

Raamatu järelsõnas viitab Jürgen Rooste biitnike  ja Teede seosele ning see võrdlus on kindlasti kohane, seda enam, et mõnedki biitnikud armastasid kirjeldada rändamist ja Teede raamatu pealkiri on – nagu öeldud – „Atlas”. Kindlasti on Teede palju biitniklikum kui Maarja Kangro, keda Rooste oma lühikeses sõnavõtus samuti „biidiga” koos mainib. Tõsi küll, kui ta ütleb Teede kiituseks, et „mulle meeldib inimlik ja elu endaga kokku kolksuv luule” (lk 64), siis toob see mulle taas meelde inimeste tajumuste  erinäolisuse. Mõistetele nagu „inimlik” või „elulähedane” või ka „tõepärane” ei saa ilmselt keegi kunagi patenti taotleda, pealegi, kas pole see äramääratletud „inimlikkus” ehk hoopis taas kord üks intellektuaalne trikk, teatud kindla minapildi sõnaosav manamine. Sest dekadents dekadentsiks. Kujundite ja keele pealispinna all on Teede mulle alati tundunud romantilise luuletajana. Ka ses „Atlases” leidub mitmeid luuletusi, kus Teede  dekadentlikkus on vaid pealispindne. Näiteks luuletus, mis algab „jaanuar raisk teeb / miskipärast kevade nägu” (lk 33), oleks teise näoga juba pelgalt sellest, kui tast see pealetükkiv „raisk” välja jätta, ja on nii või teisiti mõtisklus oma maa ja rahva muutumise üle: „kus sa ikka inglismaal / neid Rihosid ja Jaane ja / Igoreid võtad / või rahvamaju või / süvalõunaeestit” (lk 35). Luuletus „Seletuskiri” on seevastu ju noorusromantika, ning luuletustes „keegi ei maksnud arveid” (lk 38, võib-olla terve kogu parim luuletus) või „vahid ülevalt kupli pealt” (lk 10) näen ma pigem ajas ja ruumis teisenenud sugulust Hando Runneli isamaaluuletustega, mitte niivõrd viimaste aastate sotsiaalkriitikaga. Räuskav või õiendav on siin vaid keel – ja sedagi vaid kohati. Pinna all voolab aga märksa vaiksem jõgi. Ja tunne. Seniks on just „Atlas” see Andra Teede raamat, mida tema kirjutistest tasub kätte võtta,  autori senistest kogudest kindlasti parim. Sarnaselt Maarja Kangroga näivad mõlema autori kolm esimest kogu olevat nagu kolm sammu ühelsamal teekonnal, mida on krooninud küps kohalejõudmine.

Ja see väärib tunnustamist. Kuhu siit edasi, peab näitama aeg – ja kas, sest lõppeks võivad iroonia või dekadents olla pelgalt poos just niisamuti, nagu seda võivad olla ilulemine või moraal. (Kui 21aastane kirjutab, et „tahtsin joomise  maha jätta” (lk 50), siis tundub see mulle rohkem ikka poos kui eksistentsiaalne raskemeelsus – või olen ma vanaks jäänud?) Ning küllap ei tasu ühelgi autoril neid asju enda suhtes ülearu tõsiselt võtta. Teede näib oma mitmepidisest potentsiaalist või vähemasti valikuvõimalusest ise otsapidi teadlik, kui kirjutab „aga kui ma kirjutaksingi / bensiinihaisust hoopis / mitte lummavast / jasmiinihõngust” (lk 52). Kas just  lummavast jasmiinihõngust, aga näiteks pärnaõite langemisest kujutaksin ma teda ette kirjutamas küll. Kui elukogemuse laienedes lisanduks tema heale sõnaandele seesugust hümnilikkust nagu näiteks Runneli laulusluuletuses „Koduküla, kodumaa”, võiks see olla tõeliselt mõjus ja kaunis. Ainest paistab Teedes tegelikult selleks olevat – ehkki selleks tuleks kaose ja dekadentsi keskel tunnistada ka üht-teist tõeseks.  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming