Crème de la crème

Joel Sang

Kultuurkapitali kirjandusauhinnad on jagatud ja otsus ei kuulu vaidlustamisele, ehkki eraldi võttes ei tarvitse see vastata päriselt ühegi žüriiliikme maitse-eelistustele.  Žürii oli koosseisult representatiivne – mehed/ naised, vanad/noored – ja valimisprotseduur demokraatlik, ning nagu sellisel puhul ikka, on tulemus kohati kompromissimaiguline. Konklaav  istus koos niikaua, kuni korstnast kerkis valge suitsujuga. Et istungid kulgesid rahumeelselt ja keegi ei nõudnud oma eriarvamuse protokollimist, võin ma siin rääkida kogu žürii nimel. 

Kandidaate sõeludes võtsime arvesse, et mitu tähtsamat kogu oli tunnustuse jagamisel meist ette jõudnud: Balti Assamblee auhinnaga pärjati Ene Mihkelsoni, Eesti Kultuurkapitali suure auhinnaga Mats Traati, riikliku preemia sai Viivi Luik. Sellega langesid nad nimekirjast välja, sest me ei pidanud õigeks järgida liberalistlikku printsiipi „Kellel on, sellele antakse”. 

See aga ei tähenda iseenesest veel seda, et vastasel korral oleksid nad kindlasti osutunud ka meie laureaatideks.         

Üks koht, kus erilisi vaidlusi ei olnud ja otsus langetati täielikus üksmeeles, oli luule auhind, mille sai Indrek Koff. Kuigi tõsiselt võetavaid kandidaate oli teisigi, tõuseb tema „Eestluse elujõust” mullusest luulest oma löövusega selgelt  esile.       

Mõni luulesõber võib küsida: On’s see üldse luule? Koosneb ju teos üksnes argipäevastest käibefraasidest. Tänapäeval ei suuda keegi öelda, kus algab või lõpeb luule, sest žanripiirid on muutunud peaaegu olematuks. Samal ajal võib tuua maailmakirjandusest mitmeid näiteid, kus sarnasel meetodil komponeeritud tekstid on saanud üldtunnustatud luuleklassikaks. Võtkem või Hans Magnus Enzensbergeri „Ettepanek kriminaalõiguse reformi puhul”,  kus absurdistlikul moel on kokku monteeritud fragmendid kriminaalkoodeksist. Kofil mängivad tähtsat rolli kordused, mis rütmistavad pealtnäha juhuslikku konglomeraati, nii et õige pea hakkab oopus mõjuma sugestiivse loitsuna.     

Ka väljasõelutud draamateoste seas oli skripte, mille žanriline kuuluvus pole üheselt selge. Näiteks Siim Nurkliku „Kas ma olen nüüd elus” on küll tõsise sõnumiga tekst, aga ei anna  ühtki viidet lavategevusele. Vahest polegi seda vaja, sest nagu kõlab teatrirahva habemega tarkus – hea lavastaja puhub elu sisse ka telefoniraamatule. Nurklikku mängitaksegi juba Draamateatris.   

Erinevalt teatriliidu žüriist, kes hindab algupäraseid näidendeid lavastuste põhjal, lähtusime meie teksti kirjanduslikust kaalust ja lavalisest potentsiaalist – kuivõrd kangastub juba lugemisel täismõõduline vaatemäng. Selle kriteeriumi alusel tõusis teistest kõrgemale Urmas Vadi näidend „Peeter Volkonski  viimane suudlus”, kus on nii vaimukat dialoogi kui ka dramaatilist pinget, ootamatuid pöördeid ja korralik puänt.         

Parima proosateose valimine ei läinud nii libedalt, siin jagunesid hääled enam-vähem pooleks. Lõpuks otsustati anda proosaauhind Maarja Kangrole. Tema fännid sõnastasid ka ametliku põhjenduse: „Maarja Kangro jutukogu „Ahvid ja solidaarsus” väärib tähelepanu  juba sellepärast, et toob eesti proosasse uut laadi peategelase: kõrgseltskondliku, enesekindla, ajuti lausa ülbe ning sealjuures väga intelligentse naise. Kangro ei paku aga ainuüksi värvikaid pildikesi selle tegelase elust, vaid ka vaimukaid ja sõnaosavaid väitlusi suurtel teemadel, vahedat mõtteproosat nauditavas vormis. Tulemusena põimuvad värskel moel isiklik ja avalik, meeleline ja mõisteline, frivoolne ja eksistentsiaalne”.       

Samas nõustusid kõik, et tingimata väärib esiletõstmist ka Lauri Sommeri triptühhon „Kolm yksiklast”, mis ilmutab sügavat sisseelamist eri ajastutest ja erinevatest oludest pärit tegelaste mõttemaailma. Et statuut lubab pärjata vabaauhinnaga teost mis tahes liigist, kus konkurents on sel aastal eriti tihe, siis talitasimegi vastavalt. Sellel käigul on ka sisuline õigustus: „Kolme yksiklase” näol on tegemist dokumentaalproosaga, uue tasemega dokumentaalproosas,  nagu leiab Tõnu Õnnepalu oma blogis.   

Esseistika osas meil tõsisemaid erimeelsusi ei olnud. Kirjandusloolasena on Toomas Haug vaieldamatult üks selle ala juhtfiguure, kui mitte lausa esinumber. Haardeulatuselt ja üldistusvõimelt ületab ta peaaegu kõiki akadeemilisi  kirjatarku, olles vaba ka pseudoteaduslikust kuivusest ja terminoloogilisest fetišismist. Lai eruditsioon, isikupärane vaatenurk, nõtke keelepruuk ja kujundlikkus – see ongi see, mida oodatakse healt esseistikalt. Sirp küsis: kas mullune kirjandusaasta oli lahja või rammus? Mina sellele küsimusele vastata ei oska, sest mul puudub korralik ülevaade tunamullusest. Igatahes nii rammus oli ta küll, et koorekiht sai parajalt paks ja me võisime  rahumeeli kõik auhinnad välja jagada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht