Brand nimega Finlandia

Kuigi ühegi tänavu ilukirjanduse Finlandiale kandideerima nimetatud romaani tegevus pole paigutatud nüüdisaega, räägivad need tänapäeval kirjutatuna paratamatult ka meie ajast.

KAI AARELEID

Möödunud nädalal anti Soomes välja tänavused Finlandia kirjandusauhinnad. 1984. aastal eelkõige kirjanduse populariseerimiseks ja turundamiseks asutatud Finlandia kirjandusauhinnast on nüüdseks saanud omasuguste hulgas Soome mainekaim ja suurim. Lisaks sellele, et nominatsiooni ja eriti võiduga rambivalgusse tõstetud teoseid saadab osalt soodsast jõulueelsest ajast tulenevalt tubli müügiedu, tehakse teene ka kirjandusele üldse.

Brand ja rambivalgus

Öeldakse, et edu võti on hea brand. Finlandia kirjandusauhinnast ongi enam kui kolme aastakümnega saanud Soomes eelkõige tõsiseltvõetav brand ja auhindamise tõsine mäng haarab avalikkuse hilissügisel päris mitmeks nädalaks.

Oleks vist kohatu väita, et mängus, kus alguses on sõelal keskeltläbi 150 kodumaist romaani, mille hulgast nomineeritakse 3–6 teost ning nende seast saab 30 000 euro suuruse peaauhinna vaid võitja, ei ole võitjaid ja ilmajääjaid. On, sest see on kõigi maailma auhindade puhul paratamatus. Võib-olla ei ole ses mängus siiski päriselt kaotajaid, sest Finlandia auhinna määramine on protsess, mis tõstab igal aastal esile huvitava, kirjanduslukku jääva kirjanduse. Viimase paarikümne aasta võiduromaanidest on eesti keelde tõlgitud pool, nomineerituid paarikümne ringis. Seda ei ole palju, aga siiski piisavalt, kuna tõlgitakse ka palju häid raamatuid, mis pole auhinnasõelale jäänud.

Demokraatia ja diktatuur

Finlandia kirjandusauhinda annab välja Soome Kirjandusfond kokku kolmes kategoorias: ilukirjandus, mõttekirjandus (alates 1989. a-st) ja lastekirjandus (alates 1997. a-st). 1993. aastal sai ilukirjandusauhinnast puhtalt romaaniauhind ning samal aastal muudeti reegleid nii, et eelžürii välja valitud teoste seast nimetab võitja üks nn diktaator. Pretsedendi tõttu on reegleid tulnud kohandada veel ühe korra: kui algse statuudi järgi võis auhinna saada vaid Soome kodanik, siis 2010. aastast võidakse auhind anda kõrgetasemelisele soome romaanile, mida tahes selle all ka mõeldakse. Senistest auhindadest kuus on läinud soomerootsi kirjanikele, sealhulgas Bo Carpelanile koguni kahel korral.

Ilukirjanduse Finlandia auhinna sai tänavu Olli Jalonen romaaniga „Taivaanpallo“ ehk „Taevakumm“.

Pekka Nieminen / Otava, 2014

Võiks ju arvata, et diktaatori otsuse tõttu on valik eriti subjektiivne ja küsitav. Aga eks olene ju igasuguste žüriide valik lõpuks inimestest? Erapooletuid otsuseid ei ole nii ehk naa olemas. Võimalik, et just diktaatorile osaks langeva vastutuse ja tähelepanu tõttu saab lõplik valik omal moel demokraatlik ja usaldusväärne. Diktaatorite seas on läbi aastate olnud väga erineva taustaga haritud inimesi poliitikutest ja popmuusikutest teatrilavastajate ja kirjandustoimetajateni. Üks paari aasta tagune žüriiliige on asja tabavalt kokku võtnud: eelžürii ülesanne on teha oma tööd nii, et diktaator ei saagi oma otsusega mööda panna. Olgu valik missugune tahes, see on ikka hea valik.

Laenan siinkohal seekordse laste- ja noortekirjanduse Finlandia määranud diktaatori Riku Rantala hoogsat kõnet auhinnagalal: „Kogu selles Finlandia-värgis, hea publik, pole mõistlikkuse raasugi. Peetakse võistlus. Osa võtavad kuulitõukaja, baleriin, kujundujuja, suusasprinter, saksofonist ja maratonijooksja. Kes kulla saab? Ja mille järgi? [—] Üks tuleb siiski valida. Täiesti arutu. Ja sellel kõik diktatuurid põhinevadki – arulagedusel. Arulagedusel ja suurtel tunnetel …“

Finlandia sõel aastal 2018

Tänavu oli ilukirjanduse Finlandia kandidaate kuus: Olli Jalose „Taivaanpallo“ („Taevakumm“, kirjastus Otava), Jari Järvelä „Kosken kahta puolta“ („Kahel pool koske“, Tammi), Katja Kettu „Rose on poissa“ („Rose on kadunud“, WSOY), J. Pekka Mäkelä „Hunan“ (Like), Pauliina Rauhala „Synninkantajat“ („Patused“, Gummerus) ja Lars Sundi „Där musiken började“ („Kus algas muusika“, Förlaget/Teos).

Laureaat tehti pidulikult teatavaks 28. novembril Soome Rahvusteatris. Ilukirjandusauhinna määranud kultuuriajakirjanik ja tänavuse Turu raamatumessi programmijuht Seppo Puttonen osutas võitja väljakuulutamisel peetud kõnes sellele, millest oli meedias palju juttu nominatsioonide väljakuulutamisest saadik: nimelt ei ole mitte ühegi tänavu ilukirjanduse Finlandiale kandideerinud romaani tegevus paigutatud nüüdisaega. Ometi räägivad need tänapäeval kirjutatuna paratamatult ka meie ajast. Puttonen tõdes, et need teosed näitavad, igaüks omal viisil, „kuidas piiritult kaugele vaadates võib näha väga lähedale, isegi enese sisse“, märkides ühtlasi, et tänavust aastat võib soome kirjanduses pidada narratiiviaastaks. Kümnete loetud raamatute hulka oli seekord sattunud vähe viimastel aastatel iseloomulikke kirjanduslikke eksperimente.

2018. aasta ilukirjanduse Finlandia sai Olli Jalonen XVII sajandisse paigutatud filosoofilise seiklusromaani „Taevakumm“ eest. Jalost on Finlandiaga pärjatud ka 1990. aastal. Seega on ta nüüd teine kirjanik, kes on auhinna saanud kaks korda. Eesti lugejale on Olli Jalonen tuttav kahe Loomingu Raamatukogu sarjas ilmunud romaaniga: „Hotell elavatele“ (1990) ja „Poisiraamat“ (2016), mõlemad Piret Saluri tõlkes.

Olgu mainitud ka Finlandia kirjandusauhinna teiste kategooriate võiduteosed: mõttekirjanduse Finlandia sai Seppo Aalto teos „Kapina tehtailla – Kuusankoski 1918“ („Mäss tehastes – Kuusankoski 1918“, Siltala), kus on vaadatud ühe Soome tehaselinna sündmuste kaudu tagasi kodusõja vägivallale. Laste- ja noortekirjanduse Finlandia võitis Siiri Enoranta seiklusfantaasia „Tuhatkuolevan kirous“ („Tuhatsureva needus“, WSOY).

Olli Jalonen ja „Taevakumm“

„Taevakumm“ viib lugeja ajas ja ruumis tänapäeva Soomest kaugele, XVII sajandisse, tähe- ja loodusteadlase Edmond Halley õpipoisi Anguse retkele kaugelt Saint Helena saarelt Inglismaale. Raamat jutustab Anguse kasvamise ja silmapiiri avanemise kaudu loo teaduse ning laiemas mõttes teadmiste ja kirjaoskuse tähendusest. XVII sajandil hakkasid teaduslikult täpsed mõõtmistulemused rääkima üha enam vastu inimeste uskumustele. „Nii algab uus aeg. Varsti ei ole enam endist ja nähakse ka kõige pimedamatesse nurkadesse. Mõõtmistega võib kõiges selgusele jõuda, kui tead, kus suunas minna,“ mõtiskleb peategelane romaani lõpus. „Ma ei tea, kui kaugel on härra Halley maakeral käinud, aga vähemasti ta teab, kuhu selle äär ulatub, ja sinna ta tahab jõuda. [—] Mina samuti.“

Ühelt poolt annab kasvueas poisi vaatepunkt ning süžee teekonnamotiiv loole juurde seikluslikkust ja õhku ning keelele siirast kujundirikkust, teiselt poolt jätkab autor justkui XIX sajandi suurte romaanikirjanike jututraditsiooni. „Taevakumm“ on maailmakirjandus rohkem kui ühes tähenduses.

Olli Jalonen on öelnud, et selle raamatu vormumine on võtnud aega üle paari aastakümne. Põhitööna kirjutas ta seda viimased neli aastat. Koos teistkordse Finlandia võitmisega tähistab Jalonen tänavu neljakümne aasta möödumist oma esikteose ilmumisest.

Ajad ja sugupõlved

Kõige kaugemale minevikku on vaadanud Jalonen, J. Pekka Mäkelä dokumentaalpõhjaga mammutteos „Hunan“ kannab lugeja aga 1930. ja 1940. aastate Hiina veristesse ja murrangulistesse sündmustesse, mis paiskavad segi kohalike ja ka mujalt saabunute argielu.

Eestis vahest kõige tuntum kirjanik Katja Kettu viib oma maagilise realismi sugemetega kiriromaanis „Rose on kadunud“ lugeja USAsse Minnesota osariiki, liikudes korraga tänapäevas ning 1970. aastates. Kettu käsitleb kahe soome-indiaani kogukonna naise saatuse kaudu talle olulisi teemasid, nagu võim, kultuuriline ja sooline väärkohtlemine, mälu, ürginstinktid, tugev põlvkondade side ja iidne suhe loodusega.

Lars Sund vaatab romaanis „Kus algas muusika“ tänapäevast tagasi 1960. aastatesse ja paari järgmisse aastakümnesse Pohjanmaa Pietarsaari linnakeses. Kohaliku helilooja kujunemislugu on ühtlasi ühe põlvkonna portree, paljugi sellest pöörleb popmuusika ümber. Ühtlasi räägib romaan illusioonidest ja nende kustumisest ning ühe ajastu lagunemisest. Sund on lopsaka jutustamisstiiliga kirjanik. Ta on ennegi ammutanud ainest popkultuurist ja kirjutanud ka varem Soome lääneranniku inimestest, n-ö põlvkonnaromaane rootsikeelsest kogukonnast nagu Kjell Westö, kes ammutab küll ainest Helsingist. Eesti keeles on ilmunud tema ajalooline romaan „Eriku raamat“ (tlk Tõnis Arnover, 2006).

Puudutada mõlemat poolt

Jari Järvelä „Kahel pool koske“ raam­jutustuse tegevus toimub aastal 1977, kuid taustal kajab aasta 1918 ja Soome ühiskonna kodusõja-aegne lõhenemine. Pauliina Rauhala „Patused“ räägib samuti elust 1970. aastate lõpus, kuid Põhja-Pohjanmaa ranges usukogukonnas. Suletud kogukonna kirjelduse kaudu käsitleb ta aegumatut üksikisiku vabaduse ning selle piiride teemat.

Ühisnimetajana võib mitme teose puhul esile tõsta eri põlvkonna perspektiivi ja mitme tõe vahel seisva lapse vaatepunkti. Ka tänavune eelžürii on osutanud korduvale motiivile – mineviku taak kandub sugupõlvelt järgmisele – ja küsimusele, kas selle ahela katkestamine on üldse võimalik. Jari Järvelä romaani pealkiri „Kahel pool koske“ on ses mõttes eriti kohane, sest raamatus on otseselt juttu ka kahest vanaemast, kes elavad ühes väikelinnas teine teisel pool jõge, üks endine punane, teine endine valge.

Selles raamatus näeb väike poiss suurte inimeste maailma arutust ühelt ja teiselt poolt, elab mõlema vanavanema mälestustesse sisse (ja neile kaasa), andmata sündmustele täiskasvanu tagantjärele tarku hinnanguid. Pealtkuuldud täiskasvanuvestluste ajel äratab poiss ellu surnud tegelasi ja suhtleb nendega, justkui oleksid nad niisama tõelised kui päris inimesed – puudutab teispoolsust. Kaks poolt saavad korraga teise mõõtme.

Samasugune loomulik liikumine mitmete tõdede ja reeglistike ning tõeluse ja kujutluse vahel iseloomustab ka Rauhala, Jalose ja Kettu romaani, kaudselt kindlasti kõiki tänavu ilukirjanduse Finlandia valgussõõri tõstetud teoseid. Kõigis kuues on loodud omapärane kriipiv maailm, mille tekitatud tundejälg kestab veel kaua pärast lugemise lõpetamist.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht