Betti Alveri käevõru

Elo Viiding

Kuigi kirjandus on ammu postamendilt alla tulnud, sümboliseerib Betti Alveri käevõru seda, et kirjandusel on ka edaspidi suurem tähendus, kui praegu pessimistlikult ennustatakse.      Kui Ave Alavainu mulle seda imeasja – Betti  Alveri käevõru – esimest korda Ave Vita! keskuses Hiiumaal oma Hinnaliste Asjade Kapi klaasi tagant näitas ja teatas, et tal on selle tulevane kandja juba ammugi välja vaadatud, siis arutasime tookord reisikaaslasega, millist energiat see kingitus kanda võib ja kes seda raske saatuse märki endale vabatahtlikult ikka sooviks – kes teab, mis veel juhtuma hakkab!

Teisele inimesele kuulunud esemete ja isegi lugude suhtes tulebki olla ettevaatlik – alates omistamise hetkest ongi ju teine kohale ja külla kutsutud! Ja inimene ei saa kunagi kõike, aga ta saab alati seda, mida ta tahab – nii nagu koos oma soovituga alati kaasa ka selle, mida ta ei taha või mis talle üle jõu käia võib. Betti Alveri käevõru minu randmele jõudmine Ave Alavainu tahte läbi oli mulle pehmelt öeldes väga suur üllatus, sest ma  pole saanud auhinda alverliku luulekogu eest ja minu luulet ei tuleks kellelgi pähe nimetada alverlikuks.

Ma pole kindlasti ka oma põlvkonna iidol või kirjanduslik imelaps ääremailt – need võiksid olla minu kujutluses kaks võimalikku ehk eelistatumat kandidaati selles müüdilises süsteemis, kuhu see käevõru mind nüüd paratamatult otsapidi viinud on. Testamenti süvenedes mõistsin, et  õnneks pole seesuguseks ühendavaks niidiks vajadustki – valitud pärandusesaaja looming ei pea kindlasti olema alverlik. Kõik luuletajad on saanud kelleltki mõjutusi, ja iga luuletaja tekstis leidub otseseid või kaudseid viiteid tema lugemusele ja kirjandusloole. Mõnikord on mõju lihtsalt tugevam. Niisamuti on kõik kirjaoskajad inimesed üle Eesti ju heast kirjandusest mõjutatud – kas isiklikult või vähem isiklikult, aga kuidagi kindlasti. 

Sageli mõjutavadki meid kõige rohkem just need kirjanikud, kelle maailmanägemise viis meile koguni täiesti võõras on või kellega me isegi samastuda ei suuda. Nad panevad meid iseendaga vaidlema ja nii sünnibki dialoog, kas kirjalik või suuline, sel pole enam tähtsust, aga kirjandus on siinkohal oma ülesande täitnud: ta on pannud taas midagi liikuma, käivitanud vaimse pinge, mis on kirjanduse edasikestmise seisukohalt  hädatarvilik. Olen sattunud intiimses ringis rääkima vanema põlve kirjandusinimestega, kellele Arbujad on püsivalt n-ö tõelise luule sümbol; respekteerin seda täielikult, sest ühe põlvkonna jaoks on luule kindlasti midagi teistsugust kui tavakeel ja seda just stiililises mõttes, seda enam, kui ollakse veel selle luule peal kasvanud.

Küllap on ka hulk klassikute luule armastajaid veendunud, et Tõelist Luulet enam ei ole ega tulegi; et luule on Surnud. Vahel on hädasti vaja just sellist luulet, mis on asetunud subliimsele, justkui ülevale kohale elu ja tüütava argipoeetika suhtes – ja sellises registris luulet kirjutatakse ju edukalt tänapäevalgi; luulet, mis loob kõrge ja madala vahele märgatava distantsi ja mis tuletab justkui meelde, et igasugune sõnaline mürareostus ei pea sugugi olema  endastmõistetav. Kuid kui ma kohtaksin Arbujaid praegu, kui nad seisaksid vastamisi tänaste probleemidega ja loeksid mu tekste, siis saaksid nad arvatavasti aru, miks ma kirjutan nii, nagu ma kirjutan, ja otsivate vaimudena ehk haakuksid sellega.

Tuleb ka meeles pidada, et kirjanike tagantjärele lugemine on sageli üsna teistsugune kui nende mõistmine siin ja praegu, nende olevikus. Kuigi kirjandus on ammugi n-ö postamendilt  alla tulnud, sümboliseerib see käevõru kindlasti kõigepealt seda, et kirjandusel on olnud ja saab ka edaspidi olema suurem tähendus, kui võib-olla praegusel ajal pessimistlikult ennustatakse. Meelelahutuslik maailm paigutab kirjaniku sageli sellesse positsiooni, mis haakub ühiskonnas hetkel valitsevate moevooludega– sageli satuvad kirjanikudki sellesse vastu tahtmist või vähemalt teevad sellise  näo. Näiteks selleks, et Maksumaksja, kelle seljas maksumaksja-kirjanik niigi liugu laskvat, jumalapärast ei solvuks.

Kuid ilmselt ei peagi looja olema liiga inimlik, konformistlikult liiga lähedal kõigile, kohal igal aiapeol (v.a Kahaneva Kuu Luulefestival!) Ta võib lubada endale ka nõudlikkust seltskonna ja seeläbi ka iseenda suhtes. Valikud ja otsusedki elus sünnivad ikka vaimse peegelduse alusel, isegi kui inimesed  on täiesti eri aegadel sündinud ja nende elukäikki kardinaalselt erineb. Isegi kui tunnistame objektiivselt kirjandusteose headust või ühe kirjaniku mõju laiemale ringile, on maitsed ikka subjektiivsed ja sageli ka ettearvamatud. Ma ei oleks kunagi osanud arvata, et minu looming Ave Alavainule meeldib, või et ma olen piisavalt elu näinud, et tal oleks minuga üldse millestki rääkida. Kirjandus ei saa kunagi mööda isiklikkusest, hoolimata n-ö objektiivsetest kriteeriumidest, kirjandusloost või ümarlaudadest, nagu ka mitte kunagi pole see ju üksnes kirjalik looming või sõnakunst, mis inimesi ühendab; kirjanduse – eriti luule – mõju pole ju mitte kunagi üksnes sümboolne või stiililine. Subjektiivsusel on muidugi ka oma varjuküljed; ka väljapaistva ajaloolise isiksuse pühitsemise juures on alati oht, et pärand kipub sageli olema tõlgendajate ja uurijate  poolt ühe ajastu tõe monopoliks muudetud. Kui see moondub veel ka isikliku tõe monopoliks, siis võivad tülidki vaimse pärandi üle inetuks kiskuda, sest tõdesid on nii palju kui tõlgendajaid ja õnnelik on muidugi see, kes esimesena jaole jõuab.

Teiselt poolt, nagu iga loodud väärtusega, ka vaimsete või sümboolsete väärtustega, kaasneb alati seesugune omamistahe; teadmiste või mõistmise privileegi soov ning see on omamoodi  paratamatu. Luuletaja ja tema tekstide isiklik mõju lugejale on justkui teatav seisund ajas või paigas, kus lugeja on tundnud ennast iseendaga kooskõlas; keegi on väljendanud seda, mida temagi on aeg-ajalt tundnud ja mõtelnud. Kuid mitte ainult. Ka ütlematajätmised ja tumedad allhoovused tekstis, veidrad sõnakombinatsioonid ja esmapilgul aimamatudki assotsiatsioonid võivad anda  tugeva laengu, esindades teksti varjatud olemust ja meelitades oma saladusega ligi. Kuigi iga kirjutav koolilapski teab, et sõnade rittasättimine ilma märgatava sisima ohverduse või vaimse kulutuseta jätab lugejad tihtipeale külmaks, siis ometigi võõristatakse sageli seda tugevat isiklikkust, luuletaja unikaalset maailmataju. Betti Alveri käevõru võiks niisiis sümboliseerida ka seda, et luule võib vahel olla  ka nagu külm ja raske metall randmel, mis tundub ebamugav või millest esmase mõju järel vabaneda sooviks, ja käevõru julgustab, vähemasti mind, seda külma metalli ka kirjanduses mitte pelgama; seda märkama ja ära tundma – ning seda mitte autori auväärses vanuses, vaid ikka parimas loomeeas.

Kui sõna „testament” liiga võimsa tähenduse loob, siis võiks Betti Alveri käevõru olla ka justkui mitteametlik alternatiivne kirjandusauhind või tunnustuse osutus, ja sobib selleks hästi tänu müstilistele, aga lähemal uurimisel üha loetavamatele märkidele, mis peituvad käevõru siseküljel. Nüüd siis ei jää mul muud üle, kui oodata aega, mil omakorda see ehe edasi anda intellektuaalselt julgele omanäolisele noorele naisluuletajale Eestis. Käevõru pärandamise tingimuseks on, et selle uus omanik peab olema naissoost, kirjutama  eesti keeles, valdama sõna, tundma selle kvaliteeti ning tema looming peab esindama jäävaid väärtusi. Jäävad väärtused jäävad igaühe enda tõlgendada. On jäävaid väärtusi, mis tulevad esmapilgul kergemini meelde, aga tuleb märgata, et üheks väärtuseks on ka areng – muutus; et on asju, mis ei pea jääma igaveseks ja püsivalt paigale – jäävatest tõdedest on see minu meelest üks olulisim. Luuletaja ja tema loomingu jaoks  on kindlasti üheks eluliselt hädavajalikuks ehk püsivaks väärtuseks tema võime kasvada, areneda ja järjest paremaks muutuda, ja ka luule väärtuseks on selle muutumine ja uuenemine.

Avaldan suurt austust ja tänu Betti Alveri pärijale Reet Niidole, kes julgustas mind seda käevõru vastu võtma ja kuulas Kahaneva Kuu festivali ajal Ave juures aias kannatlikult ära minu kahtlused pärast seda, kui see otsus  mulle nõnda äkitselt langes, ja loomulikult Ave Alavainule, kes mind testamendi vääriliseks pidas, sest mingit kohustust tal selle käevõru pärandamiseks ei olnud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming