Betti Alveri ja Mart Lepiku laugjad read

Vallo Kepp

Arbuja Betti Alver ei jätnud endast tekkida võivaid müüte ilma peale laokile, vaid püüdis neid oma käe järgi painutada. Mart Lepikult aga ootasin sama krehvtiseid rikka Veljesto-taustaga kirju kui sula ajal kirjutatud Karl Ristikivile, Bernard Kangrole ja Julius Mägistele.1 Kõik on hoopis laugjam, tasasem ja, mis salata, 261. kirja juurde jõudes on tunne, nagu võtaks „seinakell mu kõrva juures ikka üht ja sama tiksuda“ (kiri 50).

Talvikuga või Talvikuta

Ikka kangastub Mart Lepik kohvriga Betti Alverile küttepuid viimas. Tema tallatud Lepiku rada Kirjandusmuuseumi „minu muuseumisulaste“ (kiri 242) juurest läbi võsa ja varemete Pargi tänava kööktoani (endine majaomanik Tooni Luha ja korter ootavad, kiri 66), mis tegelikult Lepiku käe all üles vuntsiti (valib tapeeti, kiri 71) ja Pühastes venna pool elavale Alverile ülekolimiseks ette valmistati (sissekirjutuse loatäht, kiri 44) – see aeg sai neist kirjadest hingamiseks avarust juurde. Pühaste oli jäädavalt muutunud: „Ei ole enam vana taadi köhatusi köögis ega ema riiete koirohu lõhna…“ (kiri 73). Udus kangastub Betti Alveri oma elamine pealesõjaaegses Tartus – Tartu vaimu mõttes.

6. XII 1953 kirjutab Lepik Alverile haiglasse: „On imelik, et kui sinna lähen, siis arvan – nüüd on ta päris niiske ja külm kui hunditall, aga ei kedagi. Ei tundu sugugi nii külm olevat ja kui eile õhtul Sinu köögikapi uksed lahti tegin, et sinna ka soojust läheks, leidsin taldrikul leivatükid ilma hallitamata, kuigi nad juba kaks nädalat umbses kapis on seisnud“ (kiri 119). Iseasi kõva pakasega keldriseinu soojana hoida, puid saada oli raske ja kallis, ka „kojamehe korteri“ staatus paistis Alverit riivavat. Ligi seitse aastat. Päästerõngasteks olid Anna Haava lahkumise tõttu vabanenud korter ja Erni Hiir, kes teatab Tallinnasse: „„Jevgeni Onegini“ tõlkimise ülimalt vastutusrikka ülesande täitmisel võiks Betti Alverit ta kuulumine ENKL liikmeskonda anda vajalikku ja õigeaegset abi“.2

Kahetoalisse teenijatoakesega korterisse kolisid sisse (1. IV 1957) Mart Lepik ja temaga 21. I 1956 abiellunud Betti Alver. Et keegi valvsatest kodanikest ei saaks öelda, et Tartu võim soosib kahtlasi intelligendikesi, torgati ülejäänud ruutmeetritele ehk teenijatuppa nõukogude eluga kursis olemise seemneks edasipüüdlik noor ajakirjanik Karl Tamberg. Tamberg, pisut lihtsameelne hing, tahtis kohe sülle kukkunud õnnest teha Edasile pika ja põhjaliku intervjuu Alveriga, „sest nüüd ju lubatakse!“. Esimese Betti Alveri vene keelde tõlkija Boris Taggo üldistus saksaaegsele Postimehele: „Nõukogude kord, mis põhines üldisel üksteise järele nuhkimisel, mille aluseks oli kommunaalkorter, mille igas toas elutses heal juhul üks, mõnikord ka kaks perekonda ja kus naaber võis kuulda vähimatki sosinat õhukese vaheseina läbi, on teinud inimesed kartlikuks iga iseseisva mõtte vastu, on tapnud neis tahte mõtelda.“3 Mida tähendas ühiskorter niigi pelgupaika igatsevale Alverile, võime oletada.

Kirjavahetus annab aimu juba Pargi tänaval Alverit piinanud külalistevoolust, mis saavutas haripunkti pärast Lepiku lahkumist (1971). 1962. aastal kirjutas Alver: „Toppisin küll kõrvad vatti täis, kõige peale sidusin veel paksu kollase flanellist rätiku, jõin kohvi ja vahtisin paberile otsa, aga tühi kõik“ (kiri 234). Meeldesööbiv Bettisse armumise kirjakoht leidub Elo Tuglase päevikus.. Alver kirjeldab Lepikule juhtumit Valgemetsas: „Öösel olid akna külge jälle lilled tekkinud ja ühe sõnaga sellele naljale tuleb lõpp teha“ (kiri 154). Ainult korraks vilksatab Alveri kirjas koketerii-virveke: „Värvisin oma kulunud inglikleidi roheliseks ja kavatsen nüüd pikema jalutuskäigu teha“ (kiri 171).

Luuletus „Vanast vihikust“ on kirjutatud kui pühenduseks Pargi keldri kööktoale. Muide, see luuletus on Karl Muru teatel ainuke, mis tsenseeriti „Tähetunnist“ välja. Kui te ei ole jalutanud Hans Leberechti umbes samal ajal Mustamäe veerule ehitatud läbi kahe korruse halliga häärberi tubades, ei suuda te hoomata Alveri kööktoakese olemust.

Ühiskorteri saamine varjusurmab kirjavahetuse ja kirjades kajastuvad järgemööda haiglas olemised, Lepiku Virumaa puhkekodudes veedetud aeg ja komandeeringud arhivaalide jälil Tallinna, Türile, Moskvasse, Leningradi, Kiievisse ja korra Alveriga Riiga (aastal 1956, kiri 147). Eelmine kord Eestist väljas käis Betti koos esinemistel tõlgiks olnud Aleksis Rannitiga Leedus. Siis aga Üle-Eestilise Noorsoo Ühingu Tallinna Osakonna (ÜENÜ TO) egiidi all (1936).

Eessõnastajal Eve Annukil on ainult pisut õigust, kui ta väidab, et Heiti Talvikust kirjavahetuses juttu pole. Sümboolselt on küll: „Pean mõtlema lambist ja sellest, mis ta tähendab siis, kui kõik on hele ja valge niikuinii, ja sellest, et lampi näeb ja tunneb õieti ainult siis, kui on päris pime. Minu ümber on pime, aga minu lamp põleb“, on kirjutanud Alver (kiri 77) – siit on pärit raamatu Heiti Talviku hõnguline pealkiri.

Noore naise hindava pilguga on iseloomustanud Mart Lepikut Veljesto kaaslane Elsbet Parek: „Väga aktiivne ja ennast maksma panev oli tol ajal seltsis Mart Lepik – kõhetu poiss näpitsprillide, lehviva tumeda juukselaka ja murduva häälega. Vaatamata teravale keelele oli ta heasüdamlik ja õiglane, ainult veidi liiga närviline“.4 Ja veerand sajandit hiljem: „Väike, terav, isegi mürgine. Pidas enesest väga lugu ja vingerdas tihti Vana Vingu (Suitsi) torgete käes“.5

Mart Lepikul ei olnud kerge hõivata kohta Betti Alveri kõrval. Suhte selginedes peab ta tõdema, et „[n]eed vähesed inimesed siin, kes olid, on veelgi kaugemal kui enne. [—] Mul ei ole neile ega neil minule nagu midagi enam öelda“ (kiri 16). Sangade juures Pärnus „oleme ikka üksteisest mööda kõnelenud ja nii paistab jääbki: pole põhjust enam kohtumiseks ega kõnelemiseks“ (kiri 13). August Sang külastab üksinda Alverit (kiri 253), Lepiku sõnul: „näen teda paar korda aastas, kui ta Tartu käikudel suvatseb sisse astuda“.6

Mõne aasta eest jõudis trükki ka ühe Heiti Talviku müüdi jäägitu kaitsja Helmut Tarandi meelehärm Betti abiellumise üle.7

Betti Alver kontserdil Vanemuise teatris 1981. aastal.  Pilt filmist „Üks pilk Betti Alverile“ (1989).

Betti Alver kontserdil Vanemuise teatris 1981. aastal. Pilt filmist „Üks pilk Betti Alverile“ (1989).

Puuduvatest kommentaaridest

Mõnegi koha pikemat viitena lahti avamist oleks oodanud. Näiteks 81. kirja see koht, kus Lepik kirjutab Võsu tühjast merest, „kus pole ühtki paati ega laeva, neid pole üldse olemas …“, viitab ta koos allajoonimisega nõukogude võimu poolt kõikide paatide, eriti Võsu purjekate hävitamisele Eesti avatud rannajoonel ehk nn piiritsoonis. Kirjas Moskvast, kus Lepik kohtas Hans Kruusi, on lause „Ta jalad valutavad ikka (tollest teatud ajast saadik!)“ (kiri 170). Küsimus, miks vangis olnud meeste jalad valutavad, huvitas mind lapsepõlves väga, enne kui vangla peksmismeetoditest teadlikumaks sain.

Meie panetunud mõtlemise tõttu on tagaplaanile jäänud selle kirjavahetuse üks tähtsamatest saadetistest: Alveri kiri 19. X 1956 Moskvasse (kiri 175), kus juttu külla saabunud Ellen Niidust ja August Sangast, kes teatavad Alveri ennistamisest kirjanike liitu ja nüüd pane tähele: kohe kutsuvad nad ta Eesti kirjanduse ja kunsti dekaadile Moskvas, nagu seisab selleks puhuks välja antud kõneka propagandast tiine pildialbumi tiitellehel (1958). Päris rõõmusõnum saabubki postiga, kus J. Smuul teatab lgp sm E. Lepikule, et „Eesti NSV Kirjanike Liidu juhatuse otsusega 12. oktoobrist 1956. a. on tühistatud omaaegne otsus Teie väljaheitmise kohta kirjanike liidust ja Teie liikmeõigused on taastatud“ (kiri 175).8 Koosoleku päevakorra punkt täidetud, hulk aastaid Alveri elust korstnasse kirjutatud, aga ei mingeid vabandusi, selgitusi, ja milline üllas järjepidevus – saada pea veerand sajandit hiljem Smuuli preemia!

Karl Muru väidab kaaskirjas Alveri 1950. aastal kirjutatud poeemi „Laul kätest“ esmatrükile, et „päris võimatu pole hetkeks koguni mõelda, et hüljatuks osutumine säästis Betti Alveri nõukogude luuletajaks saamast“!9 Kirjanike liitu ennistamisest algab Alveri sunnitud vaikimise ajaga pea sama pikk vabatahtlik vaikimine luules kuni „Mõrase peegli“ ja „Tähetunnini“ välja (1962, 1966).

Minu meelest on alati olnud tükk Betti Alveri loomingust puudu. Lepiku 31. kirjas kajab Alveri ettelugemine, „mis oli ühtaegu põrmuni masendav ja lömastav oma kohutavuses, aga ühtlasi ikkagi ka kuidagi vabastav ja vägev oma ilus“. Read sarnanesid „meie infernoga“, „sest Sa ise ju ütlesid, et kirjutasid selle minu jaoks“ (kiri 31). Ja me ei tea, kas Alver andis need read Lepikule paberil üle, aga tänaseni tundub võimatu olevat, et ta luuletajana aastaid vaikis. Keelatud värsside olemasolus ei kaheldud hetkekski! Tõsi, Alveri vastus Elo Tuglase küsimusele luuletamise kohta on, nagu ikka ta tähtsate sõnade puhul, saadetud tugeva käerandme pigistamisega: „Enne peaksin suutma oma valu välja kisendada“. Teine, kes oma olemasolu ja luulega sundis Alverit oma luulele mõtlema, oli Anna Ahmatova, kelle luuletusi ta 1946. aastal tõlkis. Enda sõnul Ahmatova lausa elas 17 kuud eeluurimisvangla värava järjekorras pojale pakkide üleandmist oodates. Samamoodi olid sümboli jõuga Alveri käigud meeltehämusse vajuva ja abi vajava luuletaja Helene Ranna juurde põrandaid pesema ja asjatama.

Kuna me ei tea ühtki Betti Alveri luuletust, mis oleks nõukogude võimu lõpuni tsensuuri kinni jäänud, on kiusatus arvata, et Alveri juurdlev intellekt pani osa lihtsalt kõrvale. Betti Alver üldistab tahtmatult: „Sul on kõle ja külm, sest usaldasid oma südame ühe kerjusnaise kätte, kes selle oma külmetavasse põue pistis ja siis … norskama hakkas“ (kiri 18).

Mart Lepiku kirjades avaneb üks pisut eriline joon. 6. IX 1953 kirjutab ta Nõmmel Tuglaste pool käigust: „Pererahvas olid haiglasevõitu, kuid nende jutu järgi kipuvad nad kangesti Tartu tulema. Aga jäävad vististi tulemata, sest paistsid üsna hädised olevat – muutuvad juba kaunikesti seniilseks nii oma jutus kui olemises. Tervised saadan Sulle juba selle kirjaga kätte!“ (kiri 104). Alver peab arvamust tasakaalustama sõnadega, et „ainult kahju hakkas nõmmelastest, kellele Sa vanadusetunnistuse välja andsid. Kas Sa ehk siiski ei eksi? Tahaksin küll seda loota“ (kiri 108). Ei halasta Lepik ka enda peale haiglas: „Ma ei saa olla lihavõttemuna tagatoas villavakas [—], siis võid oma vanameheroju vastu võtta!“ (kiri 206).

Muide, Heiti Talvik ja Mart Lepik mõlemad kuuluvad sellesse meie tippharitlaste rühma, kes loobusid enne viimast semestrit ülikoolis õpingutest, olid sunnitud vahetama fakulteeti (Aleksander Aspel), tõsteti jõuga doktoritöö kaitsmisel ümber (August Annist) või kellele tekitati aastaid takistusi kaitsmisel (Uku Masing). Selles reas on ka Bernard Kangro uurimistöö teema „ümbermängimine“ soneti ajaloost romaani ajalukku. Andekamate uustulnukate perspektiivitu konkurents? Jaan Krossile meenub, et „Mart Lepik oli kuidagi teadjam kui teised temasugused. Et ta oli mingil müstilisel viisil pühendunum kui minu meelest kasvõi Suits ise.“10

Eessõna vajakajäämisi

Sellest kõigest ja paljust muustki lootsin lugeda eessõnast, sh Lepiku saaga eellugu Heiti Talviku lõpuloona. Talvik tahtis ja pidi minema pagulusse (Betti Alver enamasti eitas seda, kui Aili Pajule räägitu välja arvata). Madis Kõiv arutleb monoloogis Alveri pildiga: „kui oleksite juba 1943. aastal, mil Heiti Talvikul olid äramineku mõtted ja teie keeldusite neid mõtteid kaasa mõtlemast, läinud Mart Lepiku juurde, kes teid ehk ammugi juba ootas ja kellega teil nagunii oli juba küllalt lähedust (kasutades Karl Muru ettevaatlikke sõnu), ja ütelnud Heiti Talvikule näiteks: Ela hästi – ei midagi muud, ja Talvik oleks sõitnud Rootsi, üksi …“.11 Siis viranuks punased korallhelmed Emajões kirkamalt ja Ants Oras ei pruukinuks paguluses süümepiinas ohata, et Bettit-Heitit käidi otsimas ja neil oli kohtki pagulusse suunduvas laevas olemas – aga nemad peitsid end Pühastes.

Ka Betti Alveril oli saatusränk valik. Kuna olen ise sõja poolt lõhki käristatud pere varemetel kasvanud, aiman seda. See ongi see „Võlg“, mida Alver lausa testamendina kinnisilmi luges oma kopika pealt kinni makstud juubelil. Teisisõnu: ainuüksi selle „Võla“ ettekandmise pärast lasi Alver ise, vabatahtlikult, seltskonna 27. XI 1981 kokku kutsuda ja hoolitses, et sinna tuleksid ka noored, kes võisid „kutsutute ja seatute“ kohale tormates muidu ehk kergekaalulisteks osutuda ja kitsukese Tartu kirjanike maja ukse taha jääda. Alver mainib kirjas Mari Tarandile, et luuletus „„Korallid Emajões“ kuulub ta teadvuses ühte luuletusega „Võlg““ (9. XII 1985). Sünnipäevapeole järgnenud 1. detsembri elevuses keeldub ta järjekordselt intervjuust ja juba laineid lüüa jõudnud „Võla“ lintilugemisest.

Kristi Metste ja Enn Lillemetsa koostatud „Betti Alver. Usutlused. Kirjad. Päevikukatked. Mälestused“ (2007) on mitmes aspektis geniaalne faktikogu (I köide?), mis annab hädatarviliku tausta arbuja Alveri ja Lepiku kirjade mõistmiseks ja on põhialuseks siinsele mõtisklusele. Alver on nii ülitihedalt seotud oma muusa ja mehega, et paljud luuletused võinukski kirjutada sünergeetiline luuletaja AlverTalvik, ehk Tõnu Õnnepalu sõnul: „Kuid ikkagi, see paar kokku on veidi nagu kahte harusse kasvav puu, ühe inimese kaks poolt, kord kadedatest jumalatest lahutatud, nüüd kokku saanud ja selles kokkusaamises ülivõimsaks osutunud. Loomulikult ei talu jumalad sellist konkurentsi liiga kaua. Kui puu on vilja kandnud, tuleb ta maha raiuda. Ja nagu selles muistses tragöödiamaailmas ikka, on karistused igavikuliselt julmad. Ühele mõistetakse surm kaugel eemal, teisele ellujäämine. Ei teagi, kumb on hirmsam“.12

Madis Kõivu ning Tõnu Õnnepalu isikupäraste Alveri-mõttekäikude poleemilise sädeluse jätkumist oleks tahtnud eessõnastuses lugeda XXI sajandi haardega, ka ausa – julges kirjeldada Betti Alveri raevuhetke – August Eelmäe käsitluse13 paneksin siia, ja et kokku oleks tekkinud aistitav inimlik pilt ühest suhtest eelmise sajandi punaudus.

Selle asemel loeme (ikka veel!) ENSV teenelise kirjaniku kuljuste kaelariputamisest (Jaan Krossi kujund). Miks peame Issanda aastal 2015 eessõnast lugema: „sest kasutamata materjalid läksid sõjajärgsetel aastatel kaotsi“ (lk 19). Nõukogude aeg on lõppenud, aga sealt pärit retoorika veel mitte! Mõni ülikooli lõpetanud kaunishing arvabki, et Lepik ei hoidnud hästi oma pabereid, kaotas ära. Selle asemel tuleks kirjutada, et kirjanik arreteeriti koos isikliku arhiiviga ja et NKVD hundikurgust ei saanud midagi tagasi ei Talvik, ei Lepik, ei Annist, kelle diivanikastitäie kirjade peal pikutas Talvik arreteerimishetkel!

Mõned Eve Annuki eessõna väited seab kahtluse alla seesama kirjavahetus. Näiteks: „Sõjajärgsel ajal puutusid nad tõenäoliselt kokku Tähtveres“ (lk 15) vs. Betti: „Kõige ilusamad olid need ootamised miskipärast Luha tänaval, siis polnud kunagi Sinu lahkumise järele seda raskust nagu nüüd“ (kiri 77) või „olin enamasti ikka Luha tänaval“ (kiri 42). Tähtvere elamustest kajab kirjades (25, 27, 64) „vinkliline“ Alveri ja Lepiku jalutusteekond, mida viimane üksinda korduvalt läbib. Väitele „vabakutselise staatus andis võimaluse …“ on jäänud lisamata, et ainult komparteiliselt kontrollitud loominguliste liitude liikmeile. K. Gieleni tsitaat (lk 14, nimi puudub registris) on mõttetu: Alveri kõrvalelükkamine tõlkimise kaudu, võib 1% ka nii võtta, 99% oli puhas ellujäämisharjutus! Et nõukogude võimul oli osa Alveri tagasitoomisel eesti kirjanduse keskmesse – lubage naerda! Alver ei ole sealt hetkegi ära olnud! Ja Lepiku postkaardil saadetud Pravda tellimise kurioosumist minnakse vaikides mööda (raamatus numbriga 191). See on võõrastele silmadele määratud filmikeeles „puna-peibutis-part“. Siia võiks näiteid veelgi lisada. Kui trükime teoses ridamisi tõlgitud teoste kaanepilte, oleks korrektne ka kunstniku nimi lisada.

Olgem tänulikud Kristi Metstele ja Eve Annukile Betti Alveri ja Mart Lepiku kena raamatu käeshoidmise võimaluse eest. Raamat ilma registriteta pole õige raamat – seda saab lugeda, aga mitte kasutada. Aitüma nimeregistri eest! Kirjavahetuse registrimuster tekib aga siis, kui kirjutatakse välja initsiaalidega kuupäevad ja märgitakse lisaks, kas on tegemist iseseisva kirja või vastusega (millisele kirjale?) – ainult siis nähakse põhjendatud ristikirjutamisi ja põhjendamata tühemikke. Puudu on rida kirju ja kirjadega saabunud lisad, kuigi arhivaari hingega Lepik kirjutab selge sõnaga: „Sinu armsa kirju ei anna ma ühtki tagasi!“ (kiri 254). Näiteks pole 41. kirjale eelnenud kirja.

Kirjade tähtsusele Alveri silmis viitab päevikumärge kohe pärast Lepiku lahkumist 9. I 1972: „Leidsin telefoni alt väikesest kapist [ML toas] paki enda kirjadega Mart Lepikule. (Kunagi ütlesin temale, et sooviksin neid kirju.)“.

Traagilisemate lehekülgede lõpulause, mida Mart Lepikust lugenud olen, ütleb: „Kui Mart Lepik sai lõppude lõpuks vangist vabaks ja abiellus Betti Alveriga, kes oli samas masinas oma Heiti Talvikust ilma jäänud, kas polnud see siis Betti poolt mingil määral ohvritalituslik abielu – kõigi õnnistusel stalinlikult läbipekstud eestlaste mälestuseks?“.14 Lepiku ülekuulamistoimikut ei ole siiani õnnestunud leida.

Nii võimegi „Suve“ pealelõunaselt leebe Oskar Lutsuga kellamehe Lible sõnu korrata, seistes koos üleval Paunvere kiriku kellatornis: „Inimese süda põle kivi, kuhu sa kuupäeva ja aastanumbrid sisse raiud ja kindel võid olla, et need sinna jäävad. Inimese süda on, nagu näha, hoopis pehmem materjal; sealt kustuvad numbrid rutemini kui kivilt, iseäranis siis, kui vanade kirjade kõrvale uued tekivad“. Ja paljukest kaasamõtlejaid enam ongi – mahume kellatorni lahedalt ära!

Märkus. Viitamata tekstikatked on pärit raamatust „Betti Alver. Usutlused, kirjad, päevikukatked, mälestused. Lisandusi tundmiseks“ (koostanud Kristi Metste ja Enn Lillemets, 2007), v.a Oskar Lutsu „Suvi“, aga see on meil kõigil peas.

1 Kirjad üle mere. Mart Lepiku kirjavahetus Julius Mägiste, Karl Ristikivi ja Bernard Kangroga. Koostanud Sirje Olesk. Eesti Kirjandusmuuseum, 2000.

2 ENSV KL ja KL Tartu Osakonna kirjad Betti Alverile. EKLA, F 315, m 9:1, m 8:10.

3 ERA.4416.1.455, käsikiri „Nõukogude inimene“.

4 „… ja põlvest põlveni kajab“, lk 178, 2010.

5 Elsbet Parek, Päevik 1980–1983. EKLA, F 169, m 289:4.

6 Kirjad üle mere, lk 44.

7 Helmut Tarand, Ürglohutus. Eesti Keele Sihtasutus, 2011, lk 393–394.

8 ENSV KL ja KL Tartu Osakonna kirjad Betti Alverile. EKLA, F 315, m 9:1, m 8:10.

9 Karl Muru, Rännul luuleilmas. Ilmamaa, 2014, lk 99.

10 Jaan Kross, Kallid kaasteelised, Eesti Keele Sihtasutus, 2008, lk 194.

11 Madis Kõiv, Kivine tee Betti Alveri juurde. – Looming 2006, nr 11, lk 1674.

12 Tõnu Õnnepalu, Minu esimene luuletaja. – Keel ja Kirjandus 2006, nr 11, lk 860.

13 August Eelmäe, Salapärane Tartu tuulelaps. – Looming 2006, nr 11, lk 1699.

14 Kallid kaasteelised, lk 194–196.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming