Berk Vaher ei karda olla vaenlane ega liitlane

Vestlus Eesti Kirjanike Liidu Tartu osakonna vastse esimehega

PILLE-RIIN LARM

1. novembril asub Eesti Kirjanike Liidu (EKL) Tartu osakonna esimehe ametisse kirjanik, kriitik ja kirjandusteadlane Berk Vaher. Ta on ka Tartu ülikooli inglise filoloogia osakonna lektor ning semiootika doktorant.

Olete varem olnud esimees kaks ametiaega aastatel 2005–2011. Kolmandaks loobusite kandideerimast ning tookord valiti esimeheks Piret Bristol. Mis ajendas teid nüüd tema ametiaja lõppedes n-ö naasma ja taas kandideerima?

Berk Vaher: 2011. aastal sellest ametist lahkudes jätkasin ju siiski tegevust kirjandusfestivali „Prima vista” juhatuses, UNESCO kirjanduslinna taotluse kirjutamist ja teiste Tartu kultuurikorraldajatega suhtlemist. Mis seal salata, üha sagedamini pidin kuulma, et EKLi Tartu osakond ei ole enam koostööpartnerina päris sellel tasemel, mida oodatakse. Mõistagi on üht-teist võimalik ära teha ka liikmealgatuse korras, aga pikaajalisteks siduvateks kokkulepeteks on vaja siiski organisatsiooni juhi sõna ja tegu. EKLi Tartu osakond ja Tartu Kirjanduse Maja ei peaks toimima vaid iseenestes ja iseenestele, vaid kuuluma linna kultuurilisse vereringesse ning suutma end ka linnas ja laiemaltki nähtavaks teha.

Aprilli alguses võis Tartu Postimehe vahendusel lugeda, et Tartu linnavalitsuse tegevusetuse tõttu jäi aastaid ette valmistatud ja juba nõuetekohaseks tunnistatud taotlus kandideerida UNESCO kirjanduslinnaks UNESCO-le õigel ajal esitamata. Linnavalitsuse esindajad väitsid aga, et otsus võtta ettevalmistuseks lisa-aasta sündis ümarlauas kirjandusrahvaga, ning küsisid retooriliselt, missugune Tartu kirjanduslik tugevus võiks kogu maailmale huvi pakkuda …* Sel ajal asus ametisse ka Tartu uus linnapea Urmas Klaas. Kas tema käe all on väidetavalt konsensuslikult pikendatud ettevalmistusaega konstruktiivselt kasutatud ehk kas Tartul on lootust saada järgmisel aastal UNESCO kirjanduslinnaks?

Pingeid ses osas kevadel tõesti oli ja ma ei jäta ka edaspidi välja ütlemata, mida ma asjade käigust arvan. Ent kui on siiski otsustatud edasi minna, olen loomulikult koostööks valmis. Nagu ma ikka kõiksugu ettevõtmistes teisel pool lauda istujatele muigamisi ütlen – ma ei karda olla vaenlane ega liitlane, aga liitlasena võin ma olla märksa talumatum.
UNESCO kirjanduslinna staatuse taotlemiseks on Tartu linnavalitsuse juurde moodustatud uus komisjon, mis pidas alles oktoobri algul oma esimese koosoleku, nii et selle tulemuslikkust on veel vara hinnata. Oluline on, et nii linnavalitsus, kirjandusaktivistid kui ka huvitatud asutused tahavad taotlusprotsessiga jätkata. Kuna tegu on ikkagi kestva staatusega ja ülesannetega rahvusvahelises koostöövõrgustikus (mitte üheaastase kultuuripealinna-rolliga), siis tuleb lõppkokkuvõttes vaid kasuks, et edasise tegevuse põhjalikumalt üheskoos läbi kaalume. Väljakutseid on siin kõigile asjaosalistele nii ses osas, kuidas viia oma tegevus rahvusvahelisse mõõtkavva, kui ka (ja ennekõike) selles, mida konkreetset siinsete lugejate ja kirjanike hüvanguks ära teha juba praegu ja ka edaspidi, hoolimata sellest, kas tiitel tuleb või mitte.

Linna kohustuste osas ei saa olla kaksipidi mõistmist: UNESCO kirjanduslinnaks pürgimine eeldab ka kirjandusvaldkonnale eraldatavate linnaeelarveliste vahendite tuntavat kasvu. See polegi nii kerge tulema, aga seda on vaja enne, kui tegijatel jälle ind üle läheb. Eks arutelude käigus selginevad ka need valdkonnad, kuhu on toetusi ja investeeringuid kõige pakilisemalt vaja ja kus on ka inimeste valmidus nende abil oma tegevust laiendada.

Milliseid prioriteete teie programm veel sisaldab ja kas kõige saavutamine ühe ametiaja jooksul tundub teostatav?

Tartu Kirjanduse Maja keldrikorrusel tegutseb juba mõnda aega kultuuriklubi Arhiiv – lõpuks on maja püsikülalisteks ja sündmuste korraldajateks saanud need hakkajad noored inimesed, keda võib sageli kohata ka Genialistide kultuurikvartalis, Aparaaditehases ja teistes elevust tulvil paikades. Tahan, et nad end majas veel kodusemalt tunneksid ja saaksid enam kaasa rääkida ka maja programmi koostamises. Ülesannete ja ressursside jagamine aitab loodetavasti vältida esimehe ülekoormatust argilogistikaga ning kindlasti on Arhiivis käijate seas kirjanike liidu tulevasi liikmeid.

Mõistagi jätkub ka koostöö ülakorruse partneritega, s. o Eesti Kirjanduse Seltsi, Värske Rõhu ja Ilmamaaga. On plaanis käima lükata tagasisideseminaride sari Värske Rõhu kaasautoritele –
see on ka Tartu osakonna praegustele liikmetele võimalus noore põlvkonnaga tuttavamaks saada. Rohkem kirjanikke-literaate koolidesse esinema (ja väärilise tasu eest) – jällegi kirjanduse tuleviku suhtes oluline ülesanne. Tihedam suhtlus Tartu ülikooli kirjandus- ja kultuuriteadlastega, Aparaaditehasest kureeritava kirjanike residentuuriprogrammiga ning maja enda tulubaasi kasvatamine on samuti teemad, millega ametisse astudes tuleb kohe tegelema hakata. Tahaks ikka ennekõike käivitada protsesse, mis kestavad ja kasvavad üle kolme aasta – ja loodan, et kolme aasta pärast leidub mantlipärija, kellele ameti­koht üle anda.

* 9. aprilli Tartu Postimehes ilmus intervjuu taotluse ettevalmistajate Marja Undi ja Berk Vaheriga: „Unesco kirjanduslinnaks. Keegi ei taha ju teha tühja tööd”, linnavalitsuse seisukohti esindavad Külli Aleksanderson ja Indrek Mustimets artikliga „Heade mõtetega loov linn pürib maailma loovlinnaks”.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht