Batüskaafiga Euroopasse

Kõik Andrei Ivanovi teosed annavad edasi idaeurooplaste tunnet, et ollakse teine.

ANNELI MIHKELEV

Andrei Ivanovi romaan „Batüskaaf“ on lugu sellest, mis juhtus enne tema nn Skandinaavia triloogiat „Hanumani teekond Lollandile“ (2009, ee 2012) „Bizarre“ (2012, ee 2014) ja „Kuutõbise pihtimus“ (2014, ee 2015). Kriitikud on juba juhtinud tähelepanu sellele, et eellugu võtab kõik need romaanid ühtlasi ka kokku.1 Lugejale annab see võimaluse alustada sarja lugemist hoopis tagantpoolt või tegelikult isegi kusagilt keskelt: ei pea järgima romaanide ilmumise järjekorda, sest olulisemad tegelased ilmuvad välja läbi kogu sarja, sidudes romaanid tervikuks.

Intervjuus Mihhail Truninile on Ivanov öelnud, et tahab murda piire ja traditsioone, võidelda harjumuspäraseks saanud ja seetõttu ahistava kultuuri vastu: „Aga mis on üldse kultuur? See on illusioon, mütoloogia, rituaalid, harjumus arvata, et maailm on niisugune, nagu see oli algselt mõeldud ja seejärel määratud igapäevaseks tarvitamiseks esivanemate poolt välja mõõdetud portsudena. Minu meelest ei ole midagi igavamat! Kirjutan just selleks, et vabaneda kultuurist, murda traditsioone, kindlaks kujunenud vaateid nähtustele ja keelele, välja võidelda õigust öelda: ei ole Eestit, Venemaad, Soomet …“2

Seda tavapärasest erinevat mõtet kannavad tõepoolest kõik Ivanovi Skandinaavia sarja teosed. Kui aga autori peamine eesmärk on tavapärase ja traditsiooniks saanu murdmine, tekib küsimus, kas kogu see üsna morbiidne sari pole mitte üks mäng, et lugeja tähelepanu köita. „Batüskaaf“ algab ju motoga Franz Kafkalt: „Mõni kavalus on küll nii peen, et teeb iseendale otsa peale …“.

Ivanov loob Skandinaavia sarjas omapärase maailma või ruumi, kus tegutsetakse enamasti illegaalselt ehk põranda all. Kõiki olulisemaid tegelasi seob sünge elukogemus ja pidev hädaohu aimus, nad on seadusega pahuksis ja rabelevad alailma väljapääsmatus olukorras, vaid mõnikord neist (ajutiselt) pääsedes. Eneken Laanes ja Daniele Monticelli on autori varasemaid teoseid silmas pidades nimetanud hullumeelset ähvardava ohu poole kappamist „hüsteeriliseks proosaks epifaaniliste avardumistega“. „Batüskaafiga“ jätkab autor samas stiilis. Ivanovi epifaaniad toimivad tekstis otsekui pidurdusmehhanism, katastroofi siiski ei saabu – selle asemel viiakse lugeja ikka ja jälle teosest teosesse korduvate peategelase elu määravate episoodide juurde.3

Minevikuvarjud jälitavad romaani kõiki tegelasi. Ammusest poliitikast tulenenud probleemid elavad näilisele lahendatusele vaatamata ikka veel inimeste mõtetes ja tegudes. Ivanovi teoseid on nimetatud autobiograafilisteks, aga see pole mitte tavapärane autobiograafia, oma eluloo jutustamine, vaid autobiograafilised elemendid on põimitud fantaasiaga. Võib öelda, et tema romaanid on tinglikult autobiograafilised. Üks olulisi teemasid on emigratsioon, aga sedagi tinglikult. Intervjuus Andres Laasikule tunnistab autor, et ta on emigratsioonis oma mineviku suhtes: „Mina ei arva, et elaksin emigratsioonis selle sõna tavatähenduses. See pole mitte emigratsioon, vaid emigratsioon mineviku suhtes, selle poliitilise olukorra suhtes, mis oli 1980ndatel.“4

Siit koorub välja Ivanovi romaanide üks peamisi jooni, mis on seotud Ida-Euroopa ajalooga, ehkki see ei pruugi siin elavatele inimestele alati tunduda nii dramaatiline ega traagiline, nagu autor kirjeldab. Kõik tema teosed annavad nimelt edasi idaeurooplaste tunnet, et ollakse teine. Nii või teisiti kuulub seegi Euroopa juurde – ja mitte väga väiksel maa-alal. Autor on öelnud, et näeb ka ennast osana oma romaanidest, ja on mõistetav, et ta näeb end seega Euroopa kirjanikuna, ehkki möönab, et ütleb niiviisi vaid selleks, et välja vingerdada enese määratlemise raskest olukorrast.5

Batüskaaf on iseliikuv aparaat meresügavuste uurimiseks. Kõnealuses romaanis saab sellest sümbol: uuritakse erineva taustaga idaeurooplaste hingesügavusi, alates peategelasest Jevgenist ja lõpetades paljude tema saatusekaaslastega. „Batüskaafi“ on põimitud „Kuutõbise pihtimustest“ tuttavad psüühilised vaevused ja võitlused: „Ma kasvasin neurasteenilise lapsena – mulle oli väga tähtis, kuidas ma välja näen ja mida minust räägitakse“ (lk 314). See pole siiski kõige olulisem, sest peategelase intensiivsed ja tähendusrikkad mälestused kunagisest Nõukogude Liidust varjutavad kõik muu: „Ma ütlesin, et see on romaan neist päevist, kui me sukeldusime Miinisadamas. See oli ALMAVÜs – tuli sukelduda tuukrivarustuses, autonoomses ja voolikuga, kerge ja raske varustusega, aga samuti batüskaafis koos instruktoriga. Oli pime, surma kleepuva kohalolu tunne ei jätnud mind, pimedus oli külm, see jäigi minuga tollest ajast. [—] Mind haaras ürgne hirm, selline hirm, mida ma polnud kunagi tundnud. See oli tajutav nagu millegi teistsuguse kohalolek ja see teistsugune oli mitu korda suurem kui mina, igeriku laternakesega laubal, trossi otsas marionett akvalangiga. „Teine“ neelas mu alla, ma ei mäleta, kuidas mind üles toodi. Ma ei saanud kellelegi oma õudusest rääkida, sest olin maailmast ära lõigatud, ainus sidevahend pealispinnaga oli nöör: tõmba ja raputa“ (lk 319–320).

Isegi kui tsiteeritud episoodis on tõsielulisi seiku, ei maksa unustada, et tegemist on ilukirjandusega, kus on oluline roll fantaasial. Seda kirjanduslikku maailma luues on autor ise selle sees olnud, see koht on talle õdus, see on tema kodu, kus ta tunneb end kaitstuna: „väljamõeldis hoiab mind: ma triivin romaanis nagu kapslis mööda maailmaruumi ja midagi halba ei saa juhtuda – nõnda tulen toime maailmaga, mis aina ründab meid uue jõuga. Võib-olla vastan maailmale nagu don Quijote – see on üks minu lemmiktegelasi.“6

Batüskaaf on iseliikuv aparaat meresügavuste uurimiseks. Andrei Ivanovi romaanis saab sellest sümbol, millega uuritakse idaeurooplaste hingesügavusi. Pildil USA mereväe batüskaaf Trieste enne laskumist Mariaani süvikusse 23. I 1960.

Wikimedia Commons

Niisiis võimaldab kujuteldav batüskaaf Ivanovil turvaliselt sisse elada reaalse maailma hirmudesse ja neid mõjusalt lugejaga jagada. Pidev hirm, et midagi juhtub, segatuna tundega, et ollakse teistsugune, läbib tema romaani „Batüskaaf“ ja kõiki teisi seni ilmunud Sakandinaavia-teemalisi teoseid algusest lõpuni. Kõiki tegelasi painab Ida-Euroopa ajaloo rusuv ja eraldav taak: „Ma tahtsin kedagi paluda, et tuldaks ja päästetaks mind, päästetaks kõiki meid – Hanuman, Toomas, tüdruk, kelle armeenlane maha jättis, Skvorets ja paljud, paljud teised … aga kui ma võtsin toru, siis mõtlesin ma, et olen vist surnud; kui nii, siis ei saa mind päästa, kui ma end ise ei päästa: „Põgeneda!““ (lk 333).

Eraldatust ja teistsugusust tuletab peategelasele meelde kas või tema ema, kes karjub põgenevale pojale, et tollest ei saa kunagi sellist, nagu on eurooplased, sest ta pole seal sündinud. Teistsugusust tuletab Taani hipikülas meelde ka Ida-Saksamaalt pärit Rainer, kes paiskab Jevgenile näkku tõe, et too on endine NSVLi kodanik, mitte selline nagu taanlased ja kõik ülejäänud, kes hipikülas elavad.

Raineri mõttekäik, mille järgi on endised NSVLi liiduvabariigid alati teistest Euroopa riikidest erinenud ja jäävadki erinema põhjusel, et seal pole olnud seksuaalrevolutsiooni, mõjub siiski ootamatult. Raineri meelest on vabastatud libiido puudumine geneetilises mälus peamine erinevus eurooplase ja nõukogude inimese vahel. Just enne Raineri seksrevolutsioonijuttu on Jevgeni jõudnud äratundmisele, et ta ei kavatse hakata kellekski teiseks: „Ma olin ilma selletagi keegi teine. Olgugi, et mitte selline nagu nemad, aga teine“ (lk 334).

Hüvastijätt Raineriga kujuneb salapäraseks. Seda võib mõista mitmeti. Vaatamata millegi tuttavliku äratabamisele teineteises, ei taha Jevgeni Rainerile järele vaadata, et mitte avastada midagi ootamatut, mida on seni varjatud. Küll aga soovib ta, et see hetk, kus saab muretult kirsipuu all istuda, jääks kestma kauemaks. Romaani lõpp, kui see üldse ongi lõpp, jääb lahtiseks. Kui aga arvestada, et tegemist on Skandinaavia triloogia eellooga, siis lugu alles algabki pärast seda romaani, et jõuda lõpuks ikka sinna kirsipuu alla tagasi, kus kõik näib olevat turvaline ja muutumatu, just nii, nagu on.

1 Erik Aru, Ivanovi pöörane teekond läbi Põhjamaade sai eelloo. – Eesti Päevaleht 11. IX 2017.

2 Mihhail Trunin, Maailm vs. don Quijote. – Sirp 19. II 2016.

3 Eneken Laanes, Daniele Monticelli, Mittekuulumise valu ja võimalus. Andrei Ivanovi erand eesti kirjanduses. – Keel ja Kirjandus 2017, nr 1, lk 41–57.

4 Andres Laasik, Andrei Ivanov: olen emigratsioonis oma mineviku suhtes. – Eesti Päevaleht 7. I 2012.

5 Mihhail Trunin, Maailm vs. don Quijote.

6 Samas.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht