Balti Assamblee auhind. Mida teha?

Maarja Kangro

Kirjandus-, kunsti- ja teaduspreemiad 2013.

Selle aasta Balti Assamblee auhindade võitjad on selgunud. Kirjanduspreemia läks leedulasele Donaldas Kajokasele luulekogu „Kurdile eeslikesele” („Kurčiam asiliukui”) ja romaani „Järv ja selle saatjad” („Ežeras ir kitį jį lydintys asmenys”) eest, teaduspreemia lätlannale Renāte Blumbergale liivlaste-teemaliste uurimuste eest ja kunstipreemia eestlasele Peeter Vähile koptikeelsele evangeeliumitekstile loodud oratooriumi „Maria Magdalena” eest. Ülebaltikumiline žürii, kus mina esindasin Eesti Kirjanike Liitu – Balti Assamblee paberites figureerisin uhkelt kui expert in literature ja driver/šoferis – sai oktoobri algul kokku Riias. Minu eesmärk oli võidelda välja auhind Peeter Sauteri romaanile „Ära jäta mind rahule” (2013), aga see jäi paraku saavutamata. Mõne aasta eest kirjutas Märt Väljataga Eesti Päevalehes vajadusest assamblee kirjandusauhinda reformida.* Et senine asjakorraldus on puudulik ja mitte üksnes kirjandusauhinna osas, on ilmne igaühele, kes žüriitööga lähemalt kokku puutunud. Kaht Väljataga esitatud ettepanekut – muuta auhinna rotatsioon ametlikuks ja sätestada selgemalt auhinnatud kirjandusteoste tõlkimiskohustus – tuleb muudkui korrata. Lisaks sellele peaks muutma teadusauhindade andmise korda ja panustama tõsisemalt mittekodumaiste laureaatide tutvustamisse.

Varsti oma 23. sünnipäeva tähistavasse Balti Assambleesse kuulub 60 parlamendiliiget (20 igast Balti riigist). Assambleed rahastavad kolme riigi valitsused, selle kontor asub Riias ja 1993. aastast antakse igal aastal välja kolm suurt kultuuriauhinda: saavutuste eest kirjanduses, teaduses ja kunstis selle sõnas laiemas tähenduses. Auhinnal on igati õilis eesmärk teha Baltimaade inimesi tuttavamaks üksteise kultuuritippudega ja preemiasummagi pole tühine – 5000 eurot.

Žüriiliikmed peatusid, nagu tavaks, neljatärnihotellis Neiburgs Riia toomkiriku lähistel. Istungi eel sõid „eksperdid” (andestage mu jutumärgid) koos assamblee inimeste ja autojuhtidega hotellis õhtust, et omavahel tutvuda: kanasupp ja siig olid väga maitsvad (hiljem kuulsin tõlkijalt ja luuletajalt Guntars Godiņšilt, et tema poeg olevat Neiburgsi peakokk). Lätlased olid oma kandidaatide eelpromoga tagasihoidlikud, Leedu balletitantsija ja nüüdne dotsent Petras Skirmantas rääkis vaimustunult noorest dirigendist Modestas Pitrenasest, kes töötab muu hulgas Läti Rahvus­ooperis. Tiina Jokinen, kes oli Estonian Records Productioni kaudu auhinnale esitanud oma abikaasa Peeter Vähi oratooriumi, tegutses vilunud agendina, jagades oratooriumiga CDsid teistele žüriiliikmetele laiali.

Kuidas käib laureaatide valimine? Kirjandusauhinna kandidaadi esitab iga maa kirjanike liidu juhatus. Teadusauhinna kandidaadid tulevad teaduste akadeemiatelt. Kunstiauhinnaga on lood keerulisemad. Oma üllatuseks kuulsin, et sageli on selles kategoorias häda kandidaatide leidmisega, seda nii meil kui ka Lätis-Leedus. Kas auhind on tõesti nõnda tundmatu? Kunstiauhinna kandidaadi saavad esitada muud loomeliidud ja -organisatsioonid peale kirjanike liidu: näiteks meie heliloojate liit, kaasaegse kunsti keskus (kellele kunstnike liit on ülesande delegeerinud), teatriliit jne. Mis iseäranis kummaline: tavaks olevat, et kui üks loomeorganisatsioon on oma kandidaadi juba esitanud ja teised sellest teada saavad, siis nad enam oma kandidaati ei esita. Ühesõnaga, kes ees, see mees – vahepealset instantsi, mis otsustaks, kas panna kandideerima kunstnik, režissöör või muusik, ei ole.

Kui kandidaadid on valitud, saadetakse igalt maalt žüriisse kolm inimest, teaduse, kunstide ja kirjanduse „eksperdid”, kellest igaüks saab oma kandidaadi tutvustamiseks aega 10–12 minutit. Loen veel kord üles kõik tänavused nominendid. Kirjanduses võistlesid niisiis Peeter Sauter meilt, hillitsetud Donaldas Kajokas Leedust ja „vihane naine” Gundega Repše Lätist triloogiaga „Raskemetall” („Smagais Metāls”). Lisaks Peeter Vähile ja Modestas Pitrenasele kandideeris kunstiauhinnale veel Dzintra Geka Siberi lätlastest tehtud filmidega. Teaduses oli võistlus veelgi ühismõõdutum: Renāte Blumberga liivlaste-teemaliste uurimustega konkureerisid Rainer Katteli tööd innovatsioonipoliitikast ja Juozas Vidas Gražulevičiuse tööd materjalide keemia, eelkõige orgaaniliste pooljuhtide alal.

Žürii töö toimub põhimõttel „kõik hääletavad kõiki”: kirjandusinimesed teadlasi, teadlased kunstnikke. Kõik üheksa žüriiliiget saavad kolm sedelit kolme nimega, millest üks tuleb ära märkida. Siis lastakse sedelid anonüümselt kasti ja loetakse hääled üle. Ametlikult pole siin mingit eelnevat konsensust, tulemus võiks justkui olla milline tahes. Läti võiks ühekorraga võita kõik kolm auhinda, jättes teised Balti riigid ilma. Aga nii see ei lähe. Anonüümne hääletus peab andma sobiva tulemuse. Kui ei anna, korratakse hääletust, kuni asi klapib ja igal Balti riigil on oma karikas käes.

Nii juhtus ka seekord. Esimese hääletuse järgi oleks Leetu läinud üks ja Eestisse kaks auhinda, mis oleks jätnud Läti tühjade kätega. Päevakava oli niigi ajast maas ja söögiaeg ammu käes, sestap otsustati, et vahepeal siiski sööme ja tuleme pärast uuesti hääletama. Kui olime seimi sööklas kuivaks küpsetatud lõhe ära söönud, said uue hääletusega asjad paika: teaduspreemia läks Lätti, kirjandus Leetu, kunst Eestisse. Aga hapu maik oli paljudel suus. Mida „õiglane hääletamine” lõpuks tähendab? Kas õiglane on see, et iga Balti riik saab igal aastal ühe preemia, või see, et inimene hääletab, nagu ta oma äranägemisel õigeks peab?

Hääletusfarsi vältimiseks on kaks võimalust. Esimene on juba mainitud rotatsiooni sätestamine: paneme selgelt paika, millises järjekorras auhinnad Lätile, Leedule, Eestile lähevad. Näiteks: kirjandusauhinna saab 2013. aastal Leedu, 2014. Eesti, 2015 Läti, 2016. Leedu, teadusauhinna saab 2013. aastal Läti, 2014. Leedu, 2015. Eesti jne. Sel juhul peaks iga valdkonna žürii oma vaidlused kodumaal, vajadusel ka mõnd Balti väliseksperti kaasates. Ei tekiks jaburat olukorda, kus kirjanik või muusikaprodutsent otsustab orgaanilisi pooljuhte käsitlevate teadustööde ja majandusteadlane muusikateose üle. Žürii, kus hääletatakse nimede, kuulduste ja CVde põhjal, ei kannata kriitikat. Olin Kajokase ja Repše kohta oma Balti tuttavatelt maad kuulanud, lugemata kummagi autori tekste. Ükski leedulane polnud näinud ridagi Sauteri või Repše tekstidest. Lätlanna Ieva Kolmane oli kunagi toimetanud ajakirja Karogs, kus on ilmunud Sauteri kaks novelli, nii et tema oli ainsana veidi haritum, aga Kajokase tekstid olid tundmatud ka lätlastele: luuletajat pole ei läti ega eesti keelde tõlgitud. Vaat siis, eksperdid. (Seejuures usaldan ma oma tuttava, leedu luule hea tundja Jānis Elsbergsi arvamust, et Kajokas on väärt luuletaja.)

Teine, ehkki küsitavam võimalus on teha kindlameelne otsus demokraatliku ebaõigluse kasuks: igal aastal ei pea iga riik preemiat saama, ilmajäämine tuleb alla neelata. Ent ka sel juhul peaks žürii koosnema ikkagi oma ala asjatundjatest, või vähemalt suuremalt jaolt nendest. Kirjanduspreemia puhul, kui jääme Balti ühisžürii juurde, peaks assamblee tagama kõigepealt selle, et kandidaatide tekstinäited tõlgitaks kõigisse Baltimaade keeltesse ja et žürii liikmetel oleks piisavalt aega tõlgetega tutvuda.

Kindlasti tuleks kaaluda kahe teaduspreemia võimalust: üks preemia humanitaar- ja sotsiaalteadustele, teine „kõvadele teadustele”. Või siis jäädagi ainult „pehmete teaduste” juurde, mis selle auhinna puhul oleks kaalumist väärt valik. Kui hakata kunstiauhinda eraldi kategooriateks jagama, suurendaks see kõvasti auhinnakulusid (kujutavad kunstid + muusika + teater + film jne), aga midagi selgemat võiks tulevikus välja mõelda siingi.

Midagi tuleks ette võtta auhinna mainega ja laureaatide tutvustamisega. Seni on nii meil kui ka Lätis-Leedus tavaks, et räägitakse ikka vaid „oma inimeste” võidust, nii et algne eesmärk teisi baltlasi tutvustada on täielikult nurjunud. Haritud Sirbi lugeja, kas nimed Aivars Kļavis või Antanas Žukauskas ütlevad sulle midagi? Aga eestikeelse meedia põhjal ei saagi neist midagi teada.

Kirjandusauhinna statuut räägib ebamääraselt auhinnatud teose avaldamisest vastavalt Balti Assamblee reeglitele. Kirjandusinimesed loodavad, et see tähendab auhinnatud teoste avaldamist teistes Balti riikide keeltes. Märt Väljataga arvab oma artiklis, et auhind võiks olla proosaauhind, eeldades, et proosa tõlkimine sujub kergemini. Ma ei usu, et küsimus oleks siin žanris – pealegi on kolmest (!) auhinnateosest, mis seni eestindatud, kaks luuleraamatud (Uldis Bērziņši „Kahekõne ajaga”, tõlgitud muide reaaluste põhjal, ja Justinas Marcinkevičiuse „Carmina minora”). Kas keegi on töösse võtnud Inga Ābele, Aivars Kļavise ja Arvydas Juozaitise proosa­raamatu? Karta võib, et enamikul juhtudest jääb balti kirjandus nišitooteks nii luule kui ka proosa kujul. Aga see ei tohiks kedagi heidutada – maailm ilma kõrgetasemeliste nišitoodeteta oleks kole koht. Ja miks mitte võtta auhindamisel arvesse rahvusliku või baltimaise teenekuse ning „suurte teemade” kõrval ka teose kõnekust tänapäeva lugejale. Selleks, et auhind tõesti aitaks kultuurisuhtlust tihendada, peaks assamblee looma tõlkestipendiumid ja võtma oma ülesandeks tõlkijate ja kirjastajate leidmise. Luule puhul oleks vajaduse korral reaaluste kasutamine igati kõlbulik lahendus. Elavam kultuurisuhtlus võiks olla üks Balti Assamblee põhiülesandeid – ärgem laskem heal üritusel manduda.

* Vt M. Väljataga, Balti kirjandusauhind vajab reformi. – EPL 11. XI 2009.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming