Austatud Friedebert Tuglas!

Teie mind võib-olla ei tunne, mina aga Teid tean küll, juba umbes sellest ajast, kui Te Werneris Loomingut toimetada tavatsesite. Introvertse literaarhistooriliste huvidega uitaja mõttetegevust Werneri sumin aga pigem pärsib, mistap ise uitan ja mõtisklen mujal, Tartu on ju suur ja lai.

Nojaa, meenuvad uitaja Ormussoni tunded Tartu suhtes, nagu olete neid kirjeldanud „Poeedis ja idioodis“: „Ainult mitte näha neid inimesi! mõtles ta. Mitte näha nende igapäevaseid askeldusi, nende ajalehti ja vürtspoode, nende laatasid, koosolekuid, pidusid ning matuseid! Mitte kohata neid advokaate, poeselle, üliõpilasi ja seltskonnadaame! Mitte minna raamatukauplustesse, kus unine kärbes kõnnib aabitsa kaanelt testamendi kaanele ja teises toas istub idioot ning kirjutab juhtkirja!“ Ega palju muutunud ole. Juhtkirjutaja tondilossid, muide, jõudsid möödunud nädalal viimaks „arendaja“ hoole alla, need ilmselt muutuvad.

Tegelikult kirjutan Teile hoopis Vilde juubeliaasta asjus, mille kohta märgite, et kogusummas ilmus vaid piskut. Ei ole imestada midagi. Kes neid Vilde köiteid siis koostama ja publikatsioone kirjutama peaks, kui klassikutega tegelevad tänapäeval üksikud entusiastid? Asi ei ole niivõrd Vilde vasakpoolsuses, kuivõrd uurijate vähesuses, üldises leiguses kultuurilooliste lätete suhtes, teadlaste kapseldumises „oma“ teemadesse ja lühiajalisi projekte soosivas teaduspoliitikas. Humanitaarteaduste ahenemist soosivas teaduspoliitikas!

Konverents ju 24. aprillil siiski peeti ja näib, et publik veel Vilde vastu huvi tunneb – saal oli täis ja vaatajaid ERRi veebis tuhandeid. Esinejaid hakatud aga konverentsile otsima hulk aega varem ja kokku saadud see seltskond üle kivide-kändude. Ei ole ju kas või meie kirjandusmuuseumis kedagi, kes sooviks ärkamisaja ja Noor-Eesti vahelisist autoreist rääkida.

Küllap saab ürituse vilju siin-seal lugeda veel mitme kuu jooksul. Neid loeks küll – uitajale tundus, et esitati õige uudseid vaatepunkte näiteks tema religioossuse või poliitilisuse kohta. Selgus ka, et Vilde oli kriitikameister, ning anti aimu kirjaniku ihu- ja hingehädadest. Ja nõnda edasi! Ehkki ilmuva kogusumma võib napiks jääda, võib ilmuval seda rohkem kaalu olla.

Täna õhtul aga esitletakse tos muuseumis teost, millest paljud on kuulnud, aga mida vähesed lugeda saanud – Printsessi (õigupoolest Printsessi ja Paaži) päevaraamatut. Ennustan, et elevus ei jää maha teie kirjavahetuse avaldamisele järgnenust.

Lugupidamisega Fulle Reen

Igal pool ja alati

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar