Aurora ausus

Loone Ots

 

 

Debora Vaarandi, Aastad ja päevad: nooruselugu. Tänapäev, 2006. 335 lk

 

Debora Vaarandi autobiograafia ilmumine on lugejat juba mõnda aega pinges hoidnud. Lugejat väga laias tähenduses. Vaarandi on läinud sajandi kirjanduse põnevamaid isiksusi, loov vaim, kes esindas eesti mõtet stalinistliku köndistamise viljatul kümnendil ja kaua aega pärast seda. Ta seisis juunipöörajate rivis. Oli Nõukogude tagalas. Tuli eluga tagasi. Kirjutas muu hulgas kultusteksti “Saaremaa valss” ja veel suurema kultusteksti “Lihtsad asjad”. Oli esimene, kes sai Liivi luulepreemia. On legend. Oma naiseliku luule, oma koidulauliku välimusega. Mitu põlvkonda on teda pidanud heaks, ilusaks, andekaks. Nii et tema oma käega kirja pandud elulugu oli väga oodatud. Tahab ju igaüks teada, kui lihtsad ja keerulised need asjad siiski tegelikult olid, lugeda oma lemmiku saatusest ja kaasa elada.

Empaatia eeldab emotsioone. Siit esimene üllatus. Tekst on täiesti kiretu. Autor räägib kui dokumentalist. Napp pilt, luulet meenutavad ainult kirevad värvid (punapruunid turbapätsid, mustjassinised pilved). Hästi sõnastatud mäluhetki (klaasjad kartulitükid leivas, puuämbri porsunud serv). Pisut dramaatikat, lood oma sugulaste traagilistest saatustest. Paar vihjet küüditamistele. Märkus koidukuulutaja missiooni kohta: vanemad tahtsid panna tütrele nimeks Aurora, rooma koidujumalanna järgi. Paganliku loodusjõu asendas õigeusu preester Debora, piibelliku kiituselauljaga. Aurora-Debora vastandlikkus on hea sild eestiaegse puruvaese proletaarintelligendi kuvandist leegitseva riigikukutaja (resp. -ehitaja) suunas. Kui ikka oled ise vaene ja veel nii kehvast külast, kus kanalihaga võileib on koolilaste jaoks imeasi, siis on arusaadav, et selline riigikord tahab kukutamist. Ja lugeja loeb kannatlikult, oodates, millal algab pateetika, millal tuleb juttu sellest, mis toimus 1940. aastal, kuidas nägi juunipööre välja seestpoolt, kui sellest kirjutab pealtnägija, kes on ühtlasi luuletaja. Aga magus pala jääbki saamata.

Vaarandi mälu on kohati nii õigel kohal katki, et algul tekib küsimus, kas eesti kirjanduse grand lady pole tõesti ühtlasi natuke old. Kuid lähtudes sellest, et pisiasjades on mäluga kõik korras, saab järeldada ainult tahtlikkust. Nii ei põhjendata, kuidas Hintide pere 1940. aastal Patarei tänava luksuskorterisse sattus (natsionaliseerimine, teadagi, ja Johannes Hint selle komisjonis). Ei sõnagi korteri eeldamisi represseeritud eelmistest asukatest. Küll aga natsiohvrite Kloogast kogu selle võikuses. Tendentsiga tekst?

Kultuuriloolase jaoks on pisut kurb, et autoril “pole olme suhtes eriti teravat silma või hoolimist” (lk 152). Kuid olmelist teavet ei peagi ühe kirjaniku mälestustes olema (ja natuke ju on ka, stseen, kuidas vastabiellunud pruutpaar jalgratastel koju sõidab, mõrsjal loor taga lehvimas, on imehea, nagu ka pruutkleidi lühemaks pügamine ja mustaks värvimine, et õpetajate jõulupeol midagigi selga panna oleks). Samas soovinuks kas või Semperite perest kuulda midagi, mis kinnitanuks kuvandit: jah, nemad olid vaimuelu vürts ja sool, Tartu opositsiooni liidrid. Vaarandi näidatud Semper on aga lihtne kuivik, tasane, viisakas, aga mitte köitev. Juhan Smuulist on veidi mahlasemaid momente. Kuid sellesarnaste teoste põhiline raudvara, anekdoodid ja lood tuntud suurustest nende eraelus, ei ole selles raamatus esindatud.

Säh sulle koidukandjat, tahaks hüüda. Eesti memuaarkirjandus, mille esimene nali tuleb alles leheküljel 246 – see pole ju õige mälestusteraamat! Ent ühel hetkel hakkad aduma autori eesmärke. Jah, kahtlemata mahendab ta oma osalust nii juunipäevades kui sõjajärgse “kultuuri” tootmisel. Teeb õlimaalist akvarelli. Kinnitab liiga palju kordi: “Minust trügijat polnud” (lk 209) – ei trammis ega elus, teda pandi lehte toimetama, vastu tahtmist kõike muud tegema, tema ainult istus ja kannatas oma järjekordse edutamise pärast, sest pelgas vastutust, kaebas küündimatust jne. Samas – olles lugenud piisavalt, hakkad aru saama, et pealtnäha steriilne ja tendentsiga jutustus on tegelikult väga aus. Ja veel natuke edasi küsid, milleks peakski keelt peksma ja publikut rohkem või vähem odavalt naerutama. Ja vahest oligi Semper suur oma kirjutistes, kuid mitte suhtluses (vrd Semperi enda “kuivad” memuaarid, aga ka võimalik prototüüplus L. Prometi “Meesteta külas”). Vaarandi, Sütiste, Andresen ja Jürna on ju siingi raamatus kuumad kujud küll. Järelikult oskab autor ka tuld kirjeldada. Samuti tõelist traagikat. Pojaga seonduv laseb aimata nii suurt valu, et selles sorimine oleks jäle, aga sorida laskmine veel jälestusväärsem. Lugeja lubab need uksed suletuks jätta. Ja hakkab aru saama, et hinge ei ronita ei kirsades, pasteldes ega paljajalu. Ja kuigi nii võimsa paari nagu eeposte kunstniku Alo Hoidre ja Debora Vaarandi lembeloo meenutus olnuks võib-olla kaunemaid, igal juhul uhkemaid suhtedraamasid meie kultuuriloos üldse, pole see tõepoolest kolmandate asi. Isegi kuuskümmend aastat hiljem.

Siit kokkuvõte: “Muidugi, mis mõtteid sel 1944. aasta sügisel kellegi peas ringles või mis tundeid südame põhjas hoiti, teavad üksnes Issand ise ja XXI sajandi kirjatundjad” (lk 271). Hoolimata tagantjärele mitmeti tõlgendatavast positsioonist nõukogude ühiskonnas, on Aurora, vabandust, Debora Vaarandi oma eluraamatu esimeses osas säilitanud selle, mida kirjanik, ajastu taaslooja, enim vajab: väärikuse. Au talle selle eest.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming