Aulakõned ja aktuseluule ehk Miks paatos nii paha on?

Üldluulepeo laval oli hulk kõige paremaid luuletajaid, kanti ette eesti kirjanduse ägedaimaid tekste, ja ikkagi mõjus see, nagu peetaks luulele matuseid.

JÜRGEN ROOSTE

Eesti esimene üldluulepidu 17. VIII Rakvere linnuses.

Kui Johannes Semper 1920. aastal avaldas esimest korda maakeeles Walt Whitmani luulevaliku – tolle aja kohta progressiivse –, ütles ta sissejuhatuses umbes nii, et suurem jagu luulet ei salli laada- ja tänavakära. Pole mõeldud valjusti hüüdmiseks. Püüne pääle, lavale, inimeste sekka.

Mina kasvasin teistmoodi ajas: mulle on normaalsus, et luule on ka see, mida häälega esitatakse. Esmalt tubastel seltskondlikel olenguil, siis kõrtsilaua taga, siis suuremates saalides … Ma ei oska kokku lugeda luuleõhtuid ja -festivale, kus olen käinud või kaasa löönud ja isegi noid mitte, mida ise korraldand-lavastand-kavastand.

Kõike seda on saatnud usk, et nii see tõesti peabki olema, et see on kunstide normaalne pürg tagasi üheks. Ja tagasi inimese juurde. Kõrgest kunstist elu pärisosaks. Et luule-teater-muusika on loomu poolest põimitud – kuigi osa tekste peaks kindlasti jääma paberile ja kõlama inimese sees.

Olemuslikult on Eesti üldluulepidu mulle väga südamelähedane idee. Midagi säärast oleks vaja olnud juba varem, selleks, et tõestada, et luule on elus. Et see raputab, kiusab, valitseb-vallatleb sääl keele elusamal serval. Ja on Eestis ikka veel tähtis ka laiemale hulgale.

 

Üldluulepeo lavakujundus jättis luuletajad üsna üksi seisma – nagu laiali jaotatud postid, veider leinakoor.

Aron Urb / EV 100

*

Mul on üldluulepidu, seda Eesti esimest, väga raske hinnata-kaaluda. Laval oli müriaad parimaid poeete ja esinejaid ja mulle väga lähedasi inimesi, kelle luulet ja esitust väga olen armastanud. Noori näitlejaid – sekka vanemaid – ja mu sõpru, väga häid luuletajaid, kes on end suurtel lavadel ka alati maksma pannud. Mõnigi neist hindas takkajärele täitsa ägedaks ka praeguse luulepeo.

Pean tunnistama, et mis puutub paljudesse näitlejatesse, siis ei suuda nad luuletusi veenvalt ette lugeda juba põlvkondi. See on pigem norm, mingi eriomane aheldet luulelugemiskool, mida mõned siiski isikupäraga on suutnud lõhkuda, aga mis näikse kinnitavat, et luule esitamine on „etlus“, midagi olemuslikult erinevat igasuguse muu teksti ettekandmisest. Miks kantakse luulet ette võltspidulike rõhutuste ja pausidega, kui sama näitleja eales – loodetavasti! – mõnd oma dramaatilist rolli laval nõnda ei esitaks/elaks?

Üks osa mu teekonnast, mu võitleva rändmunga võitlusest, on alati olnud n-ö aulakõnede või piduliku paatose või ülerõhutet retsiteerimise tõrjumine vähemasti luule keskmest veidigi kõrvale. On mõistetav, et see kunagi ei kao, aga et inimesed võtaksid ellu kaasa selle, et luule on pigem midagi muud, loomulikku-loomalikku – olgu ta siis päälegi vahel sürr või ülevõllimänguline –, et ka luules vahetuvad toonid-tunded, esitused kellegi vaiksest jutustavast pobinast räppari riivatu röökeni, jah, see on olnud mu suur soov.

Ja selle nimel on luuletajate põlvkonnad ka tööd teinud. Siurulastest kassetlasteni, närvitrüklastest punkariteni, Hirohallist rühmitustepõlvkonna ja Värske Rõhuni, noorte räppariteni.

Luuleõhtuid toimub pidevalt, publik on harjunud selle vormiga ning julgen väita, et luulelugemiste, laivide kaudu jõuab luule – kui raamatutiraažid muidu kipuvad jääma juba 200–500 eksemplari vahele – suuremate hulkadeni. Mitte korraga, aga tasapisi, aja jooksul.

 

*

Tean, et üldluulepeo jaoks esitati Maalehe kaudu üleskutse, et kes üldse tahab tulla-lugeda ja milliseid tekste. Tean, et lavastajad töötasid ise ja kutsusid veel esinejaid juurde, valisid ise tekste. Tutvustav lõiguke ütles, et „tuleb esitamisele ligi 100 erinevat teost, mis moodustavad visuaalse vaatemänguga ühtse terviku. Eesti esimese iseseisvusperioodi teosed on valinud Pille-Riin Purje, nõukogude ja väliseesti luulest on valiku teinud Toomas Suuman, taasiseseisvumisaegsest luulest tänapäevani Tiina Mälberg ning ärkamisaja luule valik on olnud Üllar Saaremäe käes“.

Kõik kõlab inimlikult ja õigesti. Ma ei saa kuidagi ütelda, et midagi olnuks otse valesti. Ometi vaatasin hingevärinaga päeval varem ka proove: kas nii see lähebki, kas nii on see mõeldud? Kergelt morbiidne, ühe tonaalsusega, pidulik, n-ö suurelt lugemine, sekka mõne harva tundelisema põikega (iga natuuri ei suru kasti) või väikse lavastusliku kohaga (mõned ühis- või läbisegilugemised), aga jah …

Laval oli hulk kõige paremaid luuletajaid, kanti ette eesti kirjanduse ägedaimaid tekste, ja ikkagi mõjus see, nagu peetaks luulele matuseid. Kui mõni noor luuleteadmatu inimene või siis keegi noist, kes ei oska/taha poeesiale tähelepanu pöörata, nüüd kuulama juhtus … Siis ei muutund maailmas midagi. Ehk ainult halvemuse suunas.

Mõnda asja oli suisa paha kuulata – nimelt osa ette kantud tekste on ju algselt mõeldud laulmiseks. Mitte iga laulutekst ei mõju enam ettelugemisel, ta jääb järsku paljaks, tema lihtsakesed read ja lapsikukesed riimid on justnagu alasti meie ees vaatamiseks-kuulamiseks ja kuigi rahva ühismälus on need olulised tekstid, ei kanna nood ilma oma kehassekasvanud muusikakudedeta välja.

Ja paljuski oli puudu – arvestades, et Üllar Saaremäe on päris punk eest­vedaja – pea kogu karmim-jõulisem-räpasem-õrnrõvedam luulepool, johnnyb’lik vaim. Nagu seda polekski, nagu oleks see laste või noorte kõrvadele ennekuulmatu või vääriks luuleloost mahavaikimist.

 

*

1988 või ’89 oleks see kõik mõjund teistmoodi, arvatavasti oleks esitajail ka loomulikku patriootlikku kirge olnud. Praegu mõjus see ikkagi suuresti antoloogilise luule patoloogiliselt pateetilise versioonina (väikeste eranditega), kusjuures keegi pole „süüdi“ tolles kohmetuses ja üle- või võltspidulikkuses. Tean poliitikuid, kes oleks – v.a ehk mõne üksiku nõukoguliku teksti pääle – püsti tõusnud ja, pisar silmis, plaksutanud! Riiklik aktusekava aga pole küll mu arusaam eesti luulest ega sellest, mida luule meile on tähendanud – isemõtlemist, omaolu.

Pigem armastuse ja kurbustundega vaatasin neid lähedasi inimesi püünel (ka noid, keda õigupoolest ei tunne) ja mul on piinlik kirjutada üldluulepeost nõnda.

 

See võinuks olla midagi, mis pannuks inimesi kumama, särama. Ka pidulikus võtmes lavastatuna … Ma oleks tahtnud seda armastada, aga tundsin päris vastupidist tundesäfakat.

Ei teagi, kas tingis selle luulel lasunud taaga valitud lavakujundus, mis jättis luuletajad üsna üksi seisma – nagu laiali jaotatud postid, veider leinakoor. Või oli see lavastajate valik, et Rakvere linnuse suurel õuel ikkagi kõigini jõuaks iga valitud värss ja ta tähendus … Kuskil sääl läksid asjad viltu. Mitte muidugi kõigile vaatajatele-osalejatele, aga siiski märgatavale osale. Ja mulle.

Ma ei tea, mis maailmaparandust ja rokenrolli ma ootasin. Mu arusaam luule ettekandmisest ja inimesteni viimisest on lihtsalt täiesti teine – luulet võib ka sosistada (kirglikult või sisistamisi või ainult aimamisi), võib röökida (kisendamisi või väljakutsuvalt, oraatorlikult või päti viisil), võib rääkida lugu – suur jagu siia valitud luuletustest olid ju ometigi omamoodi lood või rollikõned. Aga mis teha … Neid võimalusi kasutati väga napilt.

 

*

Minu kriitikuarvamusel pole suurt tähtsust, see ei jäta jälge sündmusele endale ega loodetavasti väga ka osalejatele. Mul on kahju, et üldluulepidu sellisena aset leidis, sest vabalt võib juhtuda, et teist enam ei tulegi. Niipea vähemasti mitte. Ja see tähendab, et mingi teistsugune, vaba luuleilma, vagabundide laulude ja huigete hääl jääb tolle pidulikuma ja suure varju. Pidulik ja suur aga muutub ajas ühes häguks ja udupildiks, nagu suur jagu aktuseid ja aulakõnesid. Ma ei saa midagi parata, üldluulepeol oli kandev too aktuse- ja aulameeleolu ja sellisena oli see kõige nõrgem luuleõhtu, mida ma kaua-kaua näinud olen, kuigi mõnel teisel on kõlanud nõrgemaid tekste ja vähemaid poeete, kuulamas vaid kümmekond inimest ja esinend pelglikke debütante …

Nagu punki ei anna lõpuni pakendada laulupeoks, sest punk on oma sünnihetkel ikkagi individualismiülistus, ühiskonna päälesunnitud normide maharaputamine ja mäss, nii ei saa ka luulet – mis on küll mu uskumist mööda ikka seesama luule, mida luuletajad läbi aegade kõik on kirjutanud, s.t üks suur inimeseks olemise asi – panna päris samasse raami. Veidi puisesse ja kandilisse. Punklaulupeod on vähemasti lootusrikkad-ründavad-lustlikud, võitlusmeeleolus ja vabad. Üldluulepidu aga pigem leinaline järelvaade me kirjandusele, nagu peaks otsad kokku tõmbama tasa. Mu arust võitlus alles algab …

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht