Auhinnasaarekesed keset kirjanduse merd

Jan Kaus

Alanud aasta Sirbi (kirjandus)veergudel on tekkinud elav – või vähemalt tavapärasest elavam keskustelu kirjandusauhindade ja kirjanduse ühiskondliku nähtavuse üle. Keskustelu on vajalik ning mis puudutab näiteks kulka kirjanduse žanriauhindu, siis ehk peaks üha rohkem panustama ideele, et juba nominatsioon ise tähendab teatud sorti auhindamist – või kui mitte seda, siis ikkagi au. Praegu paistab tihti domineerivat vastupidine vaatepunkt, kus nominatsiooni vaadatakse eelkõige auhinnast ilmajäämise seisukohast, seda väärtustatakse eelkõige siis, kui see viib välja auhinnani. Võib-olla ilmneb sellises käsitluses just auhindade ja auhindamise problemaatiline pool. Tundub, et kirjanduse vallas on auhindu üha rohkem. Tõsi, see mulje võib olla mõneti ekslik, kuna on katkenud näiteks Sirbi ja Eesti Raudtee koostöö. Kuid – kultuuri valdkonnas antakse preemiaid ja auhindu ikkagi päris soliidsel hulgal. Iseenesest on see tore, loovisik, kirjanik või kunstnik vajab tunnustust või nagu kirjutas Tiit Hennoste paar Sirpi tagasi: „Kirjanikud armastavad meil preemiaid küll”. Niisiis ei räägi ma sugugi auhindade vastu. Pigem valmistab muret auhindade ja auhindamise mõtestamine, selle tajumine. Kulka žanriauhindade puhul on see probleem nähtav: tihti ei taju viie nominendi hulka sattunud mitte heameelt, vaid kibestumust, juhul kui ta auhinda ei saa. Eks oma osa mängi siin tõesti ka kulka nominentide käsitlemine meedias: tihtipeale piirdub see lihtsalt nimekirjade trükkimisega ühel veerul. Sisulise keskustelu jaoks ruumi pole või seda ei tekitata (selles osas on näiteks Sirbigi kirjanduskülgedel juba sel aastal plaanis midagi ette võtta).

Kuid tundub, et põhiline probleem peitub asjaolus, kus kirjanduse  ja muu kultuurilise praktika auhindamisse siseneb praeguses ühiskonnas domineeriv mõtestamismudel, mis on orienteeritud sotsiaalsele edukusele, karjäärile. Auhinnad kujutavad endast igati sobivat kanalit, kuhu sellisel vertikaalsel mõtteviisil kerge imbuda. Kui nominatsiooni tajutakse pigem kaotuse, ilmajäämise kui võiduna, näitab, et sedasi mõtleja on omandanud praeguse valitseva sotsiaal-poliitilise mõtlemise. Oluline on võit, mitte osavõtt, osavõtja on kaotuse puhul justkui ebaõnnestuja.

Naljakas või õieti küll kurb. Auhindade paljusus peaks iseenesest tekitama üha rohkem selliseid loovisikuid, kes on õnnelikud ja rahul, sest mingil hetkel on mingis segmendis neid märgatud, keegi on neid kusagil auhinnaga tunnustanud. Tegelik tulemus tundub mulle – just paljude kolleegidega vestelnuna – vastupidine: auhindade paljususega mitte ei lisandu õnnelikke loovisikuid, vaid tuleb juurde neid, kes tunnevad end kõrvaletõrjutuna, mahajäetuna, tunnustusest ilma jäänuna. Leidub ju selliseidki igati tuntud ja tunnustatud tegijaid, kes tõesti pole ühtegi (olulist) auhinda saanud. Kuid leidub ka neid, kes tunnevad, et neid pole (piisavalt) tunnustatud. Seos paistab mitmel juhul seega pöördvõrdeline ja psühholoogiliselt ka usutav: ühest auhinnast ilmajäämist on kergem taluda kui kümnest ilmajäämist. Tasuks aga ikka ja jälle mõelda võimalusele, et kõrvaletõrjutustunde kasv tuleneb mõtteviisist, mille kohaselt auhinnad määravad ära teose või loomingulise saavutuse väärtuse, et eelkõige või ainult auhind näitab, kas/et teos on väärt. Auhinnad annavad muidugi hea võimaluse sokutada kirjandust teatmeteostesse: surutagu tabelitesse kulka, Tuglase ja veel mõne suurema auhinna nimistud ning väli olekski justkui kaetud.

Tegelikult ju pole nii. Mõnes mõttes peitub jama ka asjaolus, et auhindu on ikkagi kõvasti vähem kui väärt raamatuid. Võtame kas või eelmise aasta uudisproosa. Tähelepanu väärivaid raamatuid ilmus palju: Jaan Kaplinski „Seesama jõgi”, Maimu Bergi „Unustatud inimesed”, Mihkel Muti „Siseemigrant”, Ene Mihkelsoni „Katku haud”, Andrus Kiviräha „Mees, kes teadis ussisõnu”, Toomas Vindi „Mäluauguga naine”, Mehis Heinsaare „Rändaja õnn”, Tõnu Õnnepalu „Flandria päevik”, Olle Lauli „Niguliste õpilased”, Peeter Helme „Puudutus” jne. On enam-vähem kindel, et suur osa neist raamatuist jääb auhinnast ilma. Vaid üks neist saab kulka proosapreemia, on kaduvväike võimalus, et mõni saab riikliku kultuuripreemia, Mihkelsoni raamat sai Albu valla Tammsaare preemia, siis veel Vilde auhind ja veel mõned. Luule valdkonnas – kusjuures rääkides vaid ainult uudisloomingut sisaldavatest kogudest – ilmus eelmisel aastal samuti palju mainimisväärset, siinkohal mu isiklik kümme (suvalises järjekorras): Merca „Narrivile”, Maarja Kangro „Tule mu koopasse, mateeria”, Andra Teede „Saage üle”, Doris Kareva „Lõige”, Eeva Pargi „Tulearm”, Katrin Väli „Neli”, Kivisildniku „Sumo”, Aare Pilve „Näoline”, Igor Kotjuhi „Teises keeles”, Timo Marani „Metsa pööramine”… Olen kõiki nimetatud raamatuid lugenud ja võin kinnitada, et igaüks neist väärib sügavamat tutvumist, nimetatud raamatud annavad aimu ja kinnitust siinse luule jätkuvalt kõrgest tasemest, kõik – ja mõni mainimata jäänu veel – on väärt kuuluma kulka luulepreemia viie nominendi hulka. Preemia aga kukub vaid ühele.

Niisiis, peaks mõtlema võimalustele rõhutada ilmselget tõsiasja, et kirjandus on suurem kui kirjandusauhinnad märku annavad. Kõikidel kirjandusega seotud toimetajatel tasuks mõelda võimalustele luua sellise ilmselge tõsiasja väljaütlemiseks kanaleid ja platvorme. Ehk on ikkagi mõeldav, et alustataks diskussioonist kulka žanriauhindade ümber? Miks mitte avaldada arvamusi ja mõtteid auhindade ja nominatsioonide teemal ka pärast auhindade üleandmist, küsida ka asjaga seotud inimestelt nende raamatute kohta, mis on ehk kuidagi kahe silma vahele jäänud, mis vääriksid rohkem tähelepanu?

Tõsi, saan aru, et sellise tiheda diskussiooni loomiseks puudub õige ruum. Seetõttu rõhutan jällegi sedasama, mida mainis Krista Kaer oma suurepärases ettekandes/essees „Lugemine ja kirjandusauhinnad”: „…ma ei saa kuidagiviisi aru sellest, miks pole Eesti riigitelevisioonis, mis peaks seisma hea eesti keele ja kultuuri hoidmise eest, suudetud mitme aasta jooksul kirjandussaadet teha”. Jah, nõus. Siit ka vastus Tiit Hennostele: just kirjandus televisioonis võiks hakata mängima kaalukeelt senisest laiema huvi tekkimises.  Mulle aga piisaks hetkel ka vähemast – näiteks „OP!” võiks ju ühe kirjanduse erisaate teha küll – just rõhuga kulka auhindadel?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming