Auhind – Tihedusest

TIIT ALEKSEJEV

Eesti Kultuurkapitali kirjanduse siht­kapitali elutööpreemia on pälvinud Mats Traat. Pildil 1967. aastal.

Eesti Kirjandusmuuseum

Mats Traat on esikkogust „Kandilised laulud“ (1962) peale oma loominguga sõna otseses mõttes Eestimaad kaardistanud. Tema puhul võiks Tšehhovi ja Venemaa kohta öeldut parafraseerida: kui Lõuna-Eesti peaks kaduma, siis saaks selle Mats Traadi teoste põhjal taastada. Kirjaniku teekond on kulgenud Põhjasõja ajast tänapäeva ja seda samaväärse meisterlikkusega.

Mats Traadi nimega seostub esmajoones 12osaline jõgiromaan „Minge üles mägedele“. Selle valmimine 2010. aastal tähendas seda, et autor pöördus veel käsitlemata ainese poole. Samal aastal ilmusid tema luulekogud „Oidipus läheb Toompeale“ ning „Tule rüütamine“, järgnesid luulekogu „Vastsed Harala elulood“ (2011), luulekogu „Valgus võtab ka ruumi“ (2012), luulekogu „Ugandi igatsus“ (2013), luulekogu „Alal­ütlev“ ning novellikogu „Kolm Solveigi“ (mõlemad 2015), näidendikogumik „Maikuu rohi“ ja valik noorusluulet „Roheline laev“ (mõlemad 2016) ning romaan „Valge maja“ (2017).

Kõigi nende aastate jooksul on Mats Traat kirjutanud lühiproosat, mille sisendusjõud ei ole näidanud raugemise märke. Mulle on Traat Eesti ajaloo lähedaseks teinud, pannud seda mõistma ja tunnetama just nimelt lihtsa inimese, ajaloo sageli nähtamatuks jäänud subjekti seisukohalt. Oluline on see, et Mats Traat ei ole oma kutset kunagi kergelt võtnud: autoripoogna mahus novelli taga võib olla kuudepikkune arhiivitöö. Sellele on alati lisandunud töö keelega, eriti murdekeelega. Tulemuseks on tõeliselt rabav tihedus, kusjuures see tihedus on ligipääsetav, üldinimlikult mõistetav ja seejuures eestlasele ainuomane. Mats Traadi viimaste aastate looming on liikunud ka vormiliselt lakoonilisuse suunas, kuigi on tundunud, et palju selgemini ei olegi enam võimalik kirjutada. Võimalik, et lõplik koondumine, aineline ja keeleline valge ruut, on meistri puhul alles ees.