„Asjaõigusest”, teadmiseks võetud ja riiulile pandud

Berk Vaher

Kaus Koff Mürk, Asjaõigusest. Kujundanud Piia Ruber. Roheline Kuu, 2012. 144 lk. Ta kõneles fantoomidest, mis tekkivat siis, kui kellegi viha, meeleheide või kättemaksuiha olevat nii suur, et otsib endale kehastuse ... Fantoomid olevat surematud – nad kaduvat vaid siis, kui on oma eesmärgi saavutanud.Leelo Tungal, „Neitsi Maarja neli päeva” Niisiis, Jan Kausi ja Indrek Koffi uus raamat tahab panna lugejaskonda uskuma, et selle kaas- või põhiautoriks on keegi metsik autsaiderist grafomaan Raido Mürk. Midagi lausa rabavat selles ju siiski pole; vastupidi, „Asjaõigusest” lülitub üsna sujuvalt kummagi K senisesse loomeloogikasse (või teatavasse osasse sellest). Nii Kaus kui Koff on oma senises loomingus korduvalt väljendanud huvi klišeede, triviaalsuste ja banaalsuste vastu. Seda huvi võiks hea tahtmise / halva usu juures pidada ka perversseks või kiuslikuks, oma intellektuaalset üleolekut demonstreerima mõelduks. Sest klišeede, triviaalsuste ja banaalsustega saab nalja – saavad nalja need, kes keele- ja kultuurinähtusi sellistena eksponeerivad, ja ikka nende arvel, keda arvatakse noid nähtusi siiralt ja kriitilise distantsita pruukivat. Naerja vääristab end läbi teise naeruvääristamise ning enamasti ehk ei tajutagi seda vägivaldsena – kultuurilooliselt on säherdustel aktidel tihtipeale olnud vabastav, isegi revolutsiooniline toime, mille aura on kandunud ka üle tänase, mil teiste üle irvitamine on piiramatus mahus tehtud kättesaadavaks igale arvutikasutajale ning vabastavat ja murrangulist on selles üha vähem, igavusest tingitud vägivalda üha rohkem. Ent endiselt pole hoopiski popp solvuda: keegi ei taha ju näidata, et „ta ei mõista itsi hinda”, nagu ühes Helle Laasi jutus, kus lapsed võidu üksteise üle ilkusid ja ilgutudki naersid kaasa, tahtmata vägivaldset ringi lõhkudes teistkordselt naerualuseks jääda.

Olen – ilmselt omaenda mõõdutundetute netiilkumiste patukustutuseks – ometi just selle naerusuise vägivaldsuse ekspluateerimise tõttu norinud nii Kausi kui Koffi kallal, mõlema omakordse solvumiseni. Lausa nõnda, et siinkohal kõneks võetud teoses on asja(õigus)osalised juba võtnud järjekordset sellist rünnakut ennetavalt mudeldada: „näiteks Berk Vaher laseb kindlasti oma sõnakirvel vihi…” (lk 12). Ent ma ei plaaninud lasta „kindlasti sõnakirvel vihi…”; see, mis Kausi-Koffi mahitatud Raido Mürgist seni mu kõrvu ja silmisse oli jõudnud, üllatas ja intrigeeris mind esialgu pigem meeldivalt.

Alustuseks ei olnud ma ju varemgi pime selle suhtes, et nii Kausi kui Koffi ilukirjanduslikus loomingus – ehk aga veelgi enam nende esseedes või argisuhtluses – on nii estetismi kui humanismi määral, mis ei lase ülalkirjeldatud pilapraktikat nende puhul siiski hoolimatuse või julmuse arvele kanda. Ehk siis – võib ka veel parema tahtmise ja parema usu juures oletada, et kunstilistesse ja inimlikesse kõrgustessesügavustesse pürgijaina on Kaus ja Koff klišeede, triviaalsuste ja banaalsustega ametis hoopiski kummastusest ja uudishimust selle suhtes, mis ikkagi tingib inimestes ja inimkultuuris madaluse, nüriduse ja tarbijalikkuse. Lootuses, et kõike seda annab ületada, ent ka kõhedas aimduses, et ehk ei annagi – et see ongi midagi inimolemisele pärisomast, mille suhtes kõrgused ja sügavused on pigem haruldane anomaalia; ning siis jääb juba üle vaid küsida, kuidas inimest ka sellisena armastada (või hakatuseks taludagi).

Ei ole kirjanduses ka uudiseks see, et ikka ja jälle kogeb esteet/humanist frustratsiooni seeüle, kuis pürgimused kunsti ja inimese kõrguste/sügavuste poole nurjuvad, jäädes pelgaks suuresõnaliseks ilutsemiseks, väiklaseks kitšiks, ülepaisutatud kämbiks – klišeedeks, triviaalsusteks ja banaalsusteks, ilma elu ja väeta. Neil hetkil vallanduv iha täita tajutavat tühikut elusa ja väelise sõnaga (olgu see siis õigusega ülev või asjalikult räme) võib küündida fantoomide sigitamiseni: kas mõne „päriselt” eksisteeriva ja kirjutava autsaideri imetlemise ja ülistamise kaudu (lähiminevikus intensiivseim oli 1990ndate lõpul eesti literaate tabanud Kenderi-kiim) või siis kujutletava tühikutäitja mängutoomisega. Arthur Valdes, Kaupo Känd, Ürgar Helves, Andres Saks, Raido Mürk.

Mürk on viimastest siiski kõige kenderlikum: ehe rämelane, Lacani Reaalne, Lynchi Bob, Shakespeare’i Caliban. Afekt ja abjekt. Linnametslane, kes irvitab, sõimab ja sülitab, kuid kelle toores ja menuihatu eneseväljendus nii kõnes kui kirjas kätkeb Kausile-Koffile ikkagi ka üllust ja ülevust (mida tähistab ka Mürgi jõmmikuvandiga põrkuv külluslik veinikelder). Kaus „kohtub” temaga kui Üdi Krauklisega, Koff kui munk Aristotelese (mürgitatud) „Komöödiaga”. Need on sügavalt traumaatilised, kuid kummati õilistavad kohtumised, mida kirjeldatakse kohati lausa ekstaatiliselt, katartiliselt, kuigi oletatavasti mitte ilma piisakese vabastava või vabandava eneseirooniata. Või siiski? Kaus: „Küsisin kord Raidolt: „Kuule, sina, kas sul juhtus midagi lapsepõlves või?” Vastuseks kõlas helisev naer. Naer nagu Mozarti lõbusaimad hetked, näiteks „Figaro pulma” avamäng. Kõige helgem ja päikeselisem naer, mida ma elus kuulnud olen” (lk 13). Koff: „Ja aina õigemaks ja õigemaks. Täpsemaks, selgemaks, tõesemaks. Iga tekstiga punus see mõtte- ja kujundirägastik ennast üha rohkem minu sisse, tekstide koosmõju keris end mu ümber nagu madu ja väljapääsu ei paistnud enam kusagilt” (lk 15).

Millised ka on ajendid sellise kuju kuvamiseks, on tulemus juba eos määratud sügavalt ambivalentseks. Ühelt poolt oleks tegu justkui omaksvõtmatu „teisega”, kellele julgetakse küll silma vaadata, ta olemasolu möönda, kuid samas heidetakse lugejale manitsev kõrvalpilk, et „meie teiega ju (õnneks) sellised ei ole”. Teiselt poolt – säärasena, fiktsioonina, on ta taltsas, on oma loojate kontrolli all, käitub ikkagi nende tahte järgi, teenib nende eneseteostust („Vaadake, jõmmid ja grafod ja anonüümsed netikommentaatorid, me näeme teid läbi, me adume mängu, me teeme seda paremini kui teie – läksite Aiku ja Petsi õnge, läksite „Tulnuka” õnge, lähete ka Raido Mürgi õnge!”). Tegelane on mõtte ja sõna lõa otsas, haugub, kuid ei hammusta isandate kätt, ei valmista ka kunstilist pettumust kui mõni kodustatud päris-autsaider.

Või siiski? Golem, Frankensteini koletis ja paljud robotid läksid oma isandate kiuste „uitama”. Raido Mürk aga just keeldub tõusmast ja kõndimast.

Ootused ta tekstide suhtes on eessõnus küll kõrgeks kruvitud: „Luuletused, romaanikatked, esoteerilised mõtisklused, esseed, ulme, kuutõbise mälestused, väljakirjutused õigustekstidest, artiklitest ja kasutusjuhenditest, ülistuslaulud Süsteemi mitmesuguste vigade ja inimkäitumise hälvete kiituseks, ilmumata, kuid kõikehõlmavad kuulutused, sonimised, pornograafilise alatooniga põnevuslood, eksistentsialistlik erootika, käsitsi kirja pandud programmikoodid, armastuskirjad veel sündimata armastatutele ja lubadused neid esimesel võimalusel reeta, filosoofilised arutelud, palved, mõtisklused, ahvena ja haugi dialoogid kalapüügist, soomuste riiviga eemaldamisest ja praepannide arengust XII ja XIII sajandil, avaldamata artiklid migratsiooni plahvatusliku kasvuga seotud lootustest, mahukas töö eestlaste väljasuremise ja Eesti järvede kinnikasvamise seostest, isiklikud tähelepanekud kärbeste keelega püüdmisest. Tõde kui tõbi. Jälestus”. Kas meie ette astub uus Adolf Wölfli? Paraku mitte. Sissejuhatused – kus Mürgi suhu on juba ka hoiataval määral ilukõnet pandud – jäävadki raamatu kõige huvitavamaks osaks (kuni lugejal tuleb meeleheites pähe vaadata ümbrispaberi siseküljele ja avastada sealt vahvad, „Käkrit” meenutavad pildiallkirjad). Raido Mürk „ise” tekitab järjekindlalt pettumust.

Hetkiti paneb tekst muigama, ent valdavalt on see harrastuskirjanduse argipäev – isegi mitte kütkestavalt halb, vaid lihtsalt… nüri. Aga vähemalt üle skaala: lahja luule, lamedad naljad, kohmakas olmekriitika, segane sürripanemine – ses hulluses on ilmselt oma meetod. Parema tahtmise ja usu juures võiks arvata, et Kaus ja Koff on teadlikult üritanud luua pastišši kõiksugu põlatuportaalides leiduvale tekstimassiivile; kehvema tahtmise ja usu juures jääb mulje, et eliitkirjanikud ei tihanud avaldamata jätta ka oma kvaliteettoodangu jääke, „tühja aju korinaid” ja pätsisid neist raamatukujulise homunkuluse kokku. Aga see kratt ei too kulda ega mulda. Tabavaks naljaks on raamat liiga paks, õõvastava paramaailma kehtestamiseks liiga õhuke. Ja see kõik on samas ikka nii pagana esteetiline, hillitsetud, kuiv. Apollooniline ja akadeemiline, mitte dionüüsiline ja karnevalilik nagu näiteks Mikita „Teoreem”.

Eks Kaus ja Koff möönavadki, et üht-teist sai ka „nende endi” poolt raamatusse lisatud ja kuigi autorsust pole tekstiti välja toodud, mõjuvad „nendelikumana” (ja teose kobedama osana) just Umberto Eco ja/või Toomas Kalli jälgedesse kirjutatud kirjandusparoodiad: „3. jaotis: Hõivamine” oma paragrahvidega (millest klassikateoste uute ja õnnelike lõppude tsüklit esitasid Kaus ja Koff menukalt ka augustikuisel Tartu ülesastumisel), „2. jagu. Kirjanikest” … Neil hetkil kaob Mürk meelest ja see pole paha. Muust, mõneti „mürgilikumast” jääb meelde „§ 8. Omavoli ja omavoliline valdus” – päti ja pekstava dialoog või dialoogi nurjumine, kus jõmmikuju brutaalsus on ehk kõige veenvam ning mis omamoodi ka sümboliseerib kogu teost, esteetide-humanistide suhet vägivaldse võõraga. Ainult et kogu teoses on peksasaajaks ikkagi linnametslane Mürk, kellest ei saa tõeliselt, usutavalt ja hirmutavalt „võõrast”. Või mis metslane – ümbrise tagumisel pöördel, Kausi ja Koffi karikatuuride all (just all, mitte peal) on veel üks karikatuur kaelaräti, kahupea ja põlgliku irvega kõrendist. Byron? Puškin? Või suvaline kunstikooli hipster? Poosimässaja, wannabe-geenius – klišee, triviaalsus ja banaalsus ühes isikus.

Või siis ikkagi just seda nad taotlesidki?

Ehk oligi neil mõttes eksponeerida sellise võõraihaluse klišeelisust, triviaalsust ja banaalsust? Keskikka jõudvate literaatide üha meeleheitlikumaid safarireise kirjanduse ääremaadele, et kodustada mõni senimärkamatu, anda välja ta ametlik esikkogu, mis varustatud avastaja vaevuhillitsetult tiirase saatesõnaga – et ikka kõik mõistaksid, kes siin tegelik kangelane on? Siis see on kirjandusliku asjaõiguse, jagatud omandi ja autorsuse mõte? Aga mis siis, kui investeering nurjub ja varjus rabanu ise paberivalges minestab? Ei kanna välja ega anna vilja?

Jah, sellise sõnumi korral on „Asjaõigusest” õnnestunud. Fantoom on oma eesmärgi saavutanud ning võib kaduda. Ja siis? Mis on alternatiiv? Et meil on ikka vaid leppida nendega, kes meil juba parnassil on – me väikeste tublide professionaalidega? See on juba nagu ühiskonnas valitseva kliki retoorika: teil jääbki vaid üle rahulduda meiega, me pole küll kaugeltki parimad, kuid me oleme parimad, keda te väärite või keda ülepea praegu saada on.

Aga ärgem leppigem sellega, ärgem leppigem kõrguseta ja sügavuseta olemisega. Ühiskonnas, kirjanduses, Kausi ja Koffi loomingus. „Asjaõigusest” on teadmiseks võetud ja riiulile pandud – järgmine eelnõu, palun.

P. S. Näide, kuidas „fantoom” veenvamalt ja valusamalt kehastuda võib, on teatraalide seas laineid lööv „Tädi-blogi” (kultfriik.blogspot.com). Õigupoolest leidub küll siiani neid, kes kahtlustavad, et see on mõne või mitme kultuuritegelase väljamõeldis, sest nii ülbelt tümiklikku teatrikülastajat ei saa ju päriselt olemas olla. Ent seda lugedes on lõikavalt tunda, kuidas NO99, Von Krahl ja Tartu Uus Teater on oma kunstiliste valikute ja lausungitega vaikimisi eeldanud endi vastaspoolusel sellise inimese, publiku, mõtlemise, „mõtetuse” [sic] olemasolekut. Ja sünnitanud nende valikute ja lausungite väega fantoomi, kes ilmsesti siiski on „päris”. Ka Kausi ja Koffi loomingu vägi saab kinnitust, kui nad ei pea enam Mürki endale ise välja mõtlema.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming