Arvustuse piiritused

Toomas Raudam

Vastus Jan Kausi artiklile “Arvustuse piirid”, Sirp 3. VIII. Kuna minu nime on Kausi artiklis mainitud, siis olen sunnitud vastama. Teen seda vastumeelselt, sest olen selle kohta öelnud kõik, mis öelda annab. Sellel teemal on olnud nii virtuaalseid kui reaalseid vestlusi nii Loomingu kriitikatoimetaja(te)ga kui kirjanike liidu eks-esimehe Jan Kausiga. Minu põhiseisukoht on alati olnud: kui hoolitaks (muretsetaks, mõeldaks), siis leitaks probleemile, kuidas saavutada olukord, et kõikide KLi liikmete (mitte kõigi kirjanike, seda pole ma kunagi öelnud) teosed saaks arvustatud, kindlasti ka lahendus. Ja kui tõesti kõigist ükshaaval kirjutamine peaks Loomingu mahu lõhki ajama, siis võiks appi võtta mingi ühendava printsiibi või teema, mille all saaks retsenseerida mitut raamatut korraga. Nii tegutsevad näiteks London Review of Books ja New York Book Review, millega Kaus on kindlasti tuttav. Kuid selleks, et nii võiks toimuda, on vajalik, et keegi toimetuses (kriitikatoimetaja) võtaks enda kanda ilmuva kirjanduse tähelepaneliku jälgimise, mitte aga ei pühenduks kriitikast lõigete tegemisele ja nende ilmutamisele “Pirnipuuks” kutsutud mõttetus rubriigis. Selle asemel aga võetakse ringkaitsesse (kelle vastu ometi?!) ning asutakse looma põhjendusi, miks (kõikide) teoste retsenseerimine on võimatu.  Mulle tundub, et arvustuse kirjutamist on kõvasti üle tähtsustatud, ilmale on tulnud mingid absurdsed nõuded, mida arvustaja teha ei tohi: ei tohi rääkida oma lugemisharjumustest, ei tohi raamatu sisu ümber jutustada jne. Ma loen võrdlemisi palju inglise ja ameerika kirjandusajakirjades ja lehtedes ilmuvaid huvitavaid retsensioone ning pean ütlema, et enamik neist kuuluksid Kausi järgi kehvade kilda.

Kausi idee mahutada ühte arvustusse võimalikult palju teiste kirjanike nimesid on küll väga naiivne, kuid näitab vähemalt seda, et inimene hoolib. Ma kujutan endale ette, kuidas võib siis välja näha vestlus minu ja Loomingu kriitikatoimetaja vahel, kes mulle pärast minu järjekordset kurtmist ütleb: “No kuule, ära ikka ütle, et sinust nüüd üldse juttu pole olnud, Kausi kriitikas X kohta oli sinu nimi seitse korda ära mainitud. Mis sa veel tahad.”

Olen täitsa kindel, et põhiliseks takistuseks “totaalkriitika” teel pole mitte maht, vaid mugavus ja minnalaskmine, aga ka fantaasiapuudus. Lootus, et kõigi kolme KLi ajakirja (Looming, Vikerkaar, Keel ja Kirjandus) toimetajad Raudami(sarnaste) küsimust arutama hakkavad, on muidugi naiivne. Ja veel naiivsem on loota, et praegune sotsiaal-Sirp, mille põhimahu moodustab poliitiline kukepoks, muutuks äkitselt kultuurileheks. Minu kogemus (lugemus) ütleb, et ühte heasse (ja muidugi mahukasse) kirjandusarvustusse saab arvustaja soovi korral paigutada ka sotsiaalseid paineid.

Jah, korra ma mingis järjekordses listisõneluses vist tõesti mainisin, et mul on ükskõik, milline on retsensioon, peaasi, kui midagi ilmuks, sest – vaikus ja vastamatus on kirjaniku jaoks surm (nii ma ütlesin) ning kui ei vasta kirjaniku kodu (mida esindab Looming), siis pole kirjanikul mõtet liitu kuuluda (nii ma ei öelnud). Kuna see oli juba kolmas minu raamat, mida Loomingus ei arvustatud, siis olin veidi endast väljas. Ma pole küll statistikat teinud, aga mulle on jäänud mulje, et nobedus, millega verisulis kirjanikud endale Loomingus (aga ka Vikerkaares ja Keeles ja Kirjanduses) vastukaja saavad, on vanadega võrreldes vähemalt kosmiline.

Ning kui aus olla, siis ega ma sellest enam ei hooli, kas mind on või mind ei ole. Mul on hästi meeles, kuidas Mati Unt ühes teleintervjuus ütles, kui mingi mõttetu reporter tema käes küsis, mis ta selle kohta arvab, kas teda loetakse või mitte. “Olen sellega rahul, kui üks neiu kuskil kaugel külas mu raamatu kätte võtab.” Nii ütles Mati, nii ka mina. Nii korra aastas kõnetab mind kas tänaval või kohvikus keegi, kes ütleb, et on mind lugenud ning lisab – kirjutage ikka edasi. Sellest piisab.

Ja kui veel ausam olla (võimalik seegi), siis vanema kirjaniku unustamine ongi täiesti loomulik.

Ja vanaks, Jan, saad ükskord sinagi.

 

P.S. Ma pole kunagi igatsenud endale ei tea mis kuulsust või tuntust, olen kindel, et kui mulle omistataks Nobeli preemia, siis oleks mu esmane reaktsioon joosta kaugele ära  metsa. (Nagu tegi Patrick White.) Kuid kui Päevaleht oma sünnipäevade rubriigis mind isegi ära ei maini, siis tekib mul samasugune tahtmine. Sain ju ikkagi kuuskümmend ja olen üht-teist eesti kultuuri heaks ka teinud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming