Arvustuse piirid

Jan Kaus

Kirjanduskriitika eetikast rääkides võib väga kergelt jõuda välja suurte üldistavate nõueteni, mis sisuliselt pakuvad tupikut. Kuidas? Probleemid võivad alata juba puhtalt vormilistest küsimustest, kas või niivõrd lihtsast asjast kui arvustuse pikkus. Seda enam, et pikkuse küsimus on otseselt seotud mahutavuse küsimusega. Meenub Toomas Raudami väljahüütud nõue, mille kohaselt peaks toimetaja püüdlema olukorrani, kus arvustuse leiavad kõik eesti kirjanike uudisteosed. Sealjuures ei ole pikkus ega sisu primaarne, kõige olulisem on mainimise fakt. Eriti tuleks sellist lähenemisviisi harrastada ajakirjal Looming – Eesti Kirjanike Liidu ajakirjana peaks selles väljaandes arvustatama kõikide Eesti Kirjanike Liidu liikmete uudisteoseid.

Selline nõue kõlab üllalt, kuid jääb siiski ebareaalseks, seda just pikkuse ning mahutavuse aspekti silmas pidades. Üks võimalik põhjendus sellisele arvamusele – mida saab ja jõuab öelda tuhande tähemärgiga? Kui eeldada, et arvustamise juures saab primaarseks arvustamise fakt ise; tõsiasi, et teost ülepea arvustatakse, võivad väga kergesti kannatada kõik nõuded arvustuse sisulistele parameetritele – näiteks kriteeriumidele, mille kohaselt võiks arvustaja puudutada oma arvustuses arvustatava autori varasemaid teosed või arvustatava teose asetust selle kaasaja kontekstis, leida paralleele ja neid kirjeldada. Tean oma kogemusest, nupp-arvustus ei paku võimalust tõmmata laiemaid üldistusi ja seoseid. Jääb raamatu nentimise fakt, arvustus muutub sedasi tõestuseks, et raamat on olemas, ning ehk mahub ära ka arvustaja suhtumine, mida ta kahjuks eriti põhjendada ei jõua. Ning arvustaja põhjendamata suhtumist pean ma ükskõik millise arvustuse suurimaks miinuseks. Vaieldagu vastu, kuid kellele meeldiks lahti kirjutamata kriitika, mis esitatakse pealegi niivõrd lühidalt, et võib kergesti tekkida tunne, et see pandi kirja muuseas, üle õla?

Süüviva (või vähemalt süüvida sooviva) arvustuse pikkuseks pakuksin omalt poolt ca 6000 kuni 11 000 tähemärki. See aga tähendab, et näiteks Sirp jõuab ilmutada umbkaudu sada arvustust aastas (kui eeldada, et lisaks arvustustele avaldatakse ka teist laadi kirjandust puudutavaid kirjutisi nagu seegi tekst siin). See jääb aasta jooksul ilmuva arvule alla (eriti juhul kui eeldada, et tõlkekirjandus on osa eesti kirjandusest). Sellise kuukirja nagu Looming ruum aga tundub veelgi piiratumana. Raudami soovile vastu liikudes tuleks Loomingul muutuda vaid/eelkõige arvustusi avaldavaks ajakirjaks.

Paradoks on seega sügav ning isiklikult olen toimetaja rollis lähtunud pigem soovist avaldada pikemaid lugusid, kus võib-olla tehakse küll juttu ühest raamatust, kuid ikka ja jälle laiemalt pinnalt, kas või arvustatava teose autorile teisi autoreid kaasates. Näiteks eelmises Sirbis ilmunud Berk Vaheri arvustus Anti Saare raamatule sisaldas ka Madis Kõivu, Toomas Raudami, Hasso Krulli, Kiwa jt nimesid.

Mis puudutab nõudmisi sisu osas, siis siin valitseb veelgi suurem segadus ja rahulolematus, sest arvustus on – nagu ka tema objekt, raamat – teos.  Ning iga teos võib väga vähesel määral vastata oma formaadi ideaalidele või nõuetele, kuid sellegipoolest toimida ja mõjuda. Näide, eelmise nädala Areenis kirjutas Toomas Vint Mehis Heinsaare uuest raamatust “Rändaja õnn”. Kui vaadata Vindi teksti sõnastust, siis pole tegu just kõige eeskujulikuma arvustusega: pikalt räägib arvustaja oma lugemisharjumustest ning sellega seonduvatest negatiivsetest kogemustest ning lõpetab üliemotsionaalse, mõnele ehk lausa ülepingutatuna mõjuva hüüatusega. Kuid tekst avaldab ometi mõju, on usutav, arvatavasti innustab sõnumi jõulisus mitmeid lugejaid Heinsaare teost lähemalt uurima. Mine võta kinni.

Arvustuse ideaalse sisu muukimise asemel lõpetan aga ettepanekuga, mis eelkõige suunatud vaagimiseks Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali liikmetele. Kulka kirjanduse auhindade nimekiri tundub esmapilgul olevat uhke ja kattev, lisaks nii-öelda suurele preemiale ka eraldi auhind proosa, luule, näitekirjanduse, esseistika, lastekirjanduse, tõlgete jaoks, lisaks veel vaba auhind – ning muidugi auhind, mis läheb parimale artiklile. Aga tundub, et mõiste “artikkel” peidab endas siinkohal probleemi. Nimelt mõeldakse selle all teatud sorti, eelkõige ajakirjadele kirjutatud kirjandusteaduslikke või kirjandusloolisi tekste, mitte ühe konkreetse uudisteose arvustusi, millest märkimisväärne osa ilmub ajalehtedes. Arvustus jääb artikli auhinna määramisel vaeslapse ossa, ehk osalt ka oma paratamatute, esseest väiksema mõõtkava tõttu. Kas poleks mõtet kaaluda eraldi auhinda kirjanduskriitilise tekstile, arvustusele? Muidugi võib tunduda, et auhindu on niigi paljuvõitu, pealegi annab ajakiri Looming reeglina välja ka auhinna aasta parimale arvustusele. Kuid oma esindusauhind eesti arvustusel puudub.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming