Arved Viirlaid 11. IV 1922 – 21. VI 2015

Arved Viirlaiu viljakas elutee algas Harjumaal Padise vallas ja lõppes Toronto lähistel Viirlaidude pere Hundikuru maakodus. Jutustuspõimik „Ajal on mitu nägu“ (Ilmamaa, 2005) oli tegelikult tema esimene Eestis ilmavalgust näinud teos. Ilmamaa avaldas veel „Põhjatähe pojad“ (2009) – eesti soomepoiste traagilise saaga Teise ilmasõja aastail (soome tõlge 2010). Kõik tema ülejäänud loomeviljad (11 proosaraamatut ja 7 luulekogu) ilmusid paguluses ning jõudsid Eestisse vaevaliselt ja hilinemisega.

Viirlaidu mainitakse tihti kui legendaarset kirjanikku – rohkemgi loomingust näikse tähelepanu äratanuvat ta seiklused noorpõlves. Saanud hariduse Tallinnas rakenduskunstikoolis, ühines ta Nõukogude vägede esimese sissetungi ajal metsavendadega, võitles major Hirvlaane vabatahtlike pataljonis. Saksa okupatsiooni ajal töötas Viirlaid Eesti Kirjastuses tehnilise toimetaja abina, siis suundus Soome (1943), kus võttis osa Jätkusõjast Soome armee eesti üksuses. Seejärel, sunniviisiliselt tagasi kodumaal, võitles ta Eesti Relva-SSi diviisis Vene uue sissetungi vastu, kuni tal õnnestus 1944. aastal pageda Rootsi. Ta oli Inglismaal formeeritavas Baltimaade luurajate salgas. Plaan luhtus, kuid samal ajajärgul algas Viirlaiu elu teises mõõtmes. Päevase leivatöö kõrvalt (maalri ja madrusena) valmis luule debüütkogu „Hulkuri evangeelium“ (London 1948) ja romaan, mil oli määratud saada Viirlaiu menuteoseks – „Ristideta hauad“ (esmatrükk Lundis 1952).

1953. aastast elas Viirlaid Kanadas. Seal jätkus kirjandusloome rööbiti päevatööga Toronto trükikojas kuni pensionileminekuni.

Pärast Eesti uut iseseisvumist võis Viirlaiu legendilisust laiendada tõik, et ta keeldus vastu võtmast Riigivapi III klassi teenetemärgi näol ametlikku au, mida noore vabariigi president talle osutas. Märksa vähem teatakse, et Viirlaid, kes oli paguluses Eesti PEN-klubi esimees, toetas oma isiklike vahenditega heldelt selle rahvusvahelise kirjanikeühenduse taastamist kodumaal. Ta loobus ka „Ristideta haudade“ inglise tõlke honorarist, et asutada Eesti Tõlkefond Kanadas.

Nõukogude Eestis oli Viirlaid vähemalt kuni perestroika’ni tembeldatud pagulaskirjanikest „keelatuimaks“. Endel Nirgi väärt ülevaateteosesse „Eesti kirjandus“ (1983) ei lastud Viirlaiu nimegi. Midagi sest eelhoiakust tundub immitsenuvat uuemasse aega.

Arved Viirlaid on Eesti Mo Yan. „Ristideta hauad“ sarnaneb hiina hiljutise Nobeli-laureaadi menuromaaniga „Punane sorgo“ oma karmis ja halastamatus, ent siiski lüürilistele iluvõpatustele avatud eepilises (neo)realismis.

Eesti Kirjanike Liit

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming