Armastus põleb. Ja põletab. Ja põleb ära

Mathura

Hando Runnel, Armukahi. Ilmamaa, 2008. 80 lk. Hando Runnel näib olevat üks neid autoreid, keda võib pidada eesti kaasaegse kirjanduse ikooniks – meie kirjandusloost teda lahutada oleks võimatu. Eriti meenub tema roll taasiseseisvumise aegadel, meenuvad ka tema sõnadele loodud laulud, mis tuttavad paljudele. Samas on mus kasvamas mulje (tahan just rõhutada, et see on mulje), et see ikoonilikkus on Runneli puhul viimastel aegadel pöördunud mõneti ta vastu: Runnelis nähakse autorit, kelle pärand on küll vaieldamatu, ent kes samas kaotanud oma aktuaalsuse ja kõnetamisvõime noorema põlvkonna, sealhulgas noorema kirjandusrahva hulgas. Ta on justkui „oma töö” juba „ära teinud”.

Asjaolu, et Runnel järjepidevalt avaldab värsket loomingut, annab aga kinnitust, et kirjaniku kutsumus pole kustunud. 2005. aastal ilmunud „Sinamu” järel (mis pälvis siiski üksjagu tähelepanu ja tunnustust) on sel kevadel lugejani jõudnud sümpaatse väljanägemisega „Armukahi”. Tegu on miniatuurses vormis armastusluulega, millesse aga segatud tilk kurbust ja ehk teine nördimust. Kindlasti on raamatus ka nostalgiat. Nostalgilise moega on seejuures ka raamatu kujundus – suveleitsakus maamaastik, vanamoeliselt tuhmis toonis paber. Teatud kurbusest ja kaost räägib õigupoolest juba raamatu pealkiri – kui armastusest on enamasti harjutud rääkima kui erilisest kingitusest, inimhinge parimast rikkusest, puhtast ja ilusast, siis Runnel omistab armastusele oma pealkirjas hoopiski kahju tekitava loomuse.

Kahi omandab Runneli raamatus mitmeid värvinguid: esmalt on selleks kõneleja suutmatus armuiha alistavale lummusele vastu seista. „Ei kirjuta ma mälestusi. / Veel jätkub uusi armastusi! / Su iga viibe on mu võrk. Sa oled hõrk. Ja mina – nõrk.” („Underlik”, lk 49). Teiselt poolt saab „kahi” võrdsõnaks vanadusele: „Neid päevi keegi tagasi ei anna, / mis rõkkasid me suurist rõõmuvoodest. / Neid näeme veel kord leebest eluloodest, / ehk küll neid keegi tagasi ei anna.” („Neid päevi”, lk 72). Armastus muutub kahjuks ka ses tähenduses, et ta pole jääv suurus, ta ei kesta. Nagu suvelilled, olgugi ilusad, ei ela üle külma ja talve: „Kasta lille, lill on longus, / sinu pilk on kaste vaste, / lembe öö on ülem aste, / armulill mil ilmalaste / lehvib täide lopsakusse, –/ et taas minna närbumisse.” („Kasta lille”, lk 62 – siinkohal võib taas kiita kaanekujunduseks kasutatud Olev Subbi maali, millel suve lopsakuses on ometigi imelisusest tajutavam selle mööduvus. Näib, et nagu Subbi tõdeb oma maalil hilissuve lõpulisust, vaatab Runnel luuletustes tagasi elus kogetud armastusele ja tõdeb selle olemust: armastus on sütitanud ja põlenud, on ka põletanud, ent lõpuks põlenud ära. Ajuti kumab Runneli värssidest aga koguni lootusetust: armastus ei jõua pärale, ei leia vastust. Selgeim näide sest on ilmselt luuletus „Isamaa ja ilus tüdruk” (lk 42): „Isamaa ja ilus tüdruk / omaks ei saa iialgi. / Sina võid neid armastada, / nemad sind – ei iialgi!”.

Eks Runneli luulet on ikka iseloomustanud maisus – kui ta ka näiteks 1972. aastal ilmunud „Lauluraamatus” pealkirjastas alamosa „Kirikulaulud”, leiab seal vähe midagi kiriklikku või ka üldiselt ebamaist. Nii on see ka siin. Armastus, nagu suvi, on maine nähtus. Ta õitseb, kannab vilja ja saab läbi. (Ehk just selle mööduvuse rõhutamiseks on „Armukahju” luuletused järjestatud nende kirjutamise kalendrikuu järjekorras?) Jääb vaid igatsus, jääb mälestus usust, mis kunagi oli.

Vormiliselt kulgeb Runnel kogu raamatus lihtsuse ja ülelihtsustatuse piiril, kaldudes kord ühele, kord teisele poolele. Üheks selgeks inspiratsiooniks on Runnelile siin olnud ilmselgelt Juhan Liivi, sellesama piiri ehk edukaima kõndija looming eesti kirjandusloos. Liivi võib näha kumamas nii luuletuses „Lumeke” (lk 63) kui ka „Tähesadu” (lk 65): „Tulin Tapalt. Tähesadu. / Ennustab see mulle kadu? / Ennustab ehk õnne sulle? Mitte üks ei öelnud mulle!”.

Vormilise lihtsuse ja miniatuursuse poolest on Runneli „Armukahju” lihtne kõrvutada tema põlvkonnakaaslase Jaan Kaplinski värske haikuraamatuga „Teiselpool järve”. Huvitav on jälgida, et kuigi mõlemad kirjeldavad näiliselt lihtsaid ja maiseid olukordi ja nähtusi – ja Kaplinski luuletustes on abstraktsust vähemgi –, annab „Teiselpool järve” nii sageli tajuda igaviku puudutust, mis Runneli värssides puudub ja mille järele seal enamasti isegi ei igatseta. Võiks arvata, et just selle igaviku puudutuse puudumise tõttu jääb „Armukahju” lugedes vahel mulje, et autor lubab endale liialt lihtsaid vormi- ja riimilahendusi, mis ei veena – kui igaviku kätkemine ülimasse lihtsusse näib lihtsust põhjendavat, siis selle puudumisel hajuvad sügavus ja sütitavus kergelt. Ometigi, kui meenutada Runneli varaseid laulvärsse, nagu näiteks „Koduküla, kodumaa” (raamatus „Laulud tüdrukuga„, 1967), siis on ka sellises maisuselähedases lihtsuses teatud hümnilikkust, mis üllatab ja ülendab.

Osa „Armukahju” riime ja lahendusi mõjub seevastu ebaloomulikult, justkui kistult ja kunstlikult. Nii on näiteks raske näha veenvat põhjendust rea „kuu, kuu, kullake” kaheksakordsele kordusele luuletuses „Südaööl” (lk 61), või kui reale „ruineerub roht täiskuul all halla” vastab „me varjudki värbab Valhalla” (lk 55), siis mõjub see otsitult, mitte nii nagu kaasaegselt riimluuletuselt ootaks – et riim pole mitte põhimõte, mitte etteantud vorm, vaid paratamatu loomulikkus (või siis loomulik paratamatus.) Samas luuletuses „Viraksaare” (lk 51) tuleb sõna „teist” riimina mõista sõna „käest”, mis minu meelest on muude riimilahenduste kõrval kummastav. Võib-olla olen tõesti inimene teisest ajastust, ent tahtmatagi jääb mulle mulje, et autor isegi on võtnud oma meisterlikkust kohati liialt tõsiselt (või ehk siis vastupidi, liiga kergekäeliselt). Tõsi küll, olen kindel, et leidub Runneli veendunud austajaid, kellele „Armukahi” on järjekordne kingitus. Neutraalsemale lugejale, kes Runneli luulega siiski üksjagu tuttav, kipub see raamat aga jääma liialt kordavaks. Osa luuletuste, näiteks primitiivse moega „Peegli ees” (lk 25) puhul, ei oska arvata muud, kui et nood kinnistavad end trükisõnas just tänu autori nimele. Sest kui rääkida värskest eesti armastusluulest, siis võib ju kõrvutada Runneli raamatut näiteks 2006. aastal debüteerinud keskealise poeedi Toivo Tuberiku lihtsakoelise koguga „Vahtrakuller”, tuvastamata suurnime ülemalseisvust.

Hando Runnel seisab endiselt nende väärtuste eest, mille eest seisis ka nelikümmend aastat tagasi. „Armukahju” lugedes näib, et kirjandus ongi Runnelile pigem teatud väärtuste eest seismine, mitte vahend või võimalus enese arendamiseks ja avardamiseks, uuteks väljakutseteks – väärtused ise on need, mis määratlevad kirjanduse kaalu. Inimlikkus, usk helguse võitu, eestipärasus ja traditsioonipidevus näivad olevat mõned Runnelile olulistest väärtustest. Kui 1967. aastal kirjutatud, alles ta teist raamatut „Laulud tüdrukuga” alustav manifest alustaks praegust kogu, oleks see endistviisi kohane: „Kui veel / sus midagi on lapsemeelset, / veel kohtad siis / maailma luulekeelset; / veel vaikseks hetkeks /laule kuulatama peatud, / ükspuha, olgu narrid need või / targalt veatud; / veel oled hell ja hea, / veel veidi imelik ja rumal, / veel pole maine mammon / sinu kiindumuste jumal; / veel otsid midagi, / mis oleks kallim kõigest –/ küll suurem kõigest, / küll puhtam kõigest; / veel inimest sa mõistad / luulemeelset, / veel, kuni midagi / sus püsib lapsekeelset.” Paremini kui neis ridades on Runnelit, tema luulekeele ideaale ja väärtusi raske kokku võtta.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming