Armastus nagu puhtaks näritud kont

Rootsi kirjanik Lena Andersson uurib armunu psüühet – ja mitte luubi, vaid lausa mikroskoobiga.

JANIKA LÄÄNEMETS

Kui mullu käis festivalil „HeadRead“ esinemas 2015. aastal romaani „Kõik, mida ma ei mäleta“ eest Rootsi hinnatuima, August Strindbergi kirjandusauhinna (Augustpriset) pälvinud Jonas Hassen Khemiri, siis tänavu astub festivalil „Prima vista“ üles kaks aastat varem sama autasuga pärjatud Lena Andersson.

1970. aastal Stockholmis sündinud ning sealses ülikoolis inglise ja saksa filoloogiat ning politoloogiat õppinud Andersson on kodumaal tuntud ka kui julge, isemeelne ja laia haardega kolumnist. Augustpriset’i tõi talle romaan „Omavoli“ („Egenmäktigt förfarande“), mis jõudis mõne aasta eest Tiina Mullamaa tõlkes meilegi. Möödunud sügiseks pani Maarja Aaloe eesti keelde ümber ka teose järje, samuti romaanižanris „Isiklikult vastutamata“ („Utan personligt ansvar“, 2014).

Diloogia peategelane on luuletaja ja esseist Ester Nilsson ning keskne teema tema keerukad suhted meestega. „Omavolis“ (OV) armub naine ülepeakaela kuulsasse kunstnikku Hugo Raski, teoses „Isiklikult vastutamata“ (IV) vallutab tema südame näitleja Olof Sten. Kumbki mees ei soovi aga end naisele pühendada: Hugo on pimestatud enesearmastusest, Olof jälle ei taha oma abielust loobuda. Ester ei lase end meeste tõrksusest ega üha kuhjuvatest tagasilöökidest morjendada ning jätkab jonnakalt iga väiksemagi lootusekübeme külge klammerdudes helgest tulevikust unistamist.

Kiindumustunne krabab Estri jäägitult endasse, „palavikuline armastuskihk“ (OV, lk 104) tumestab ta mõistuse ja tõukab ta tunnete meelevalda. Armastatud meestest saab tema kinnisidee, kõik muu kahvatub ühiste hetkede joovastuse ja uute kohtumiste ootuse piinarikkuse ees. Estrist saab kire ori, armunarkomaan. „Aga armumine on totaalne, isegi totalitaarne. See haarab kõik, mida inimene teeb ja mõtleb,“ arutleb jutustaja (OV, lk 23). Olofit võrreldakse lausa opereerimatu ajukasvajaga, mis ähvardab Estri ajapikku murda, ent mille eemaldamine tähendaks kindlat surma (IV, lk 115). Lõpuks „tunnete tulekahju“ (IV, lk 57) siiski vaibub – kas järele jääb tühermaa või on lootust ärgata uuele elule (ja armastusele), jäägu iga lugeja enda avastada.

Anderssoni ei huvita niivõrd lõpp­tulemus, kuivõrd protsess. Ta on mõlemas teoses keskendunud kiindumuse analüüsimisele, lahkab kõiketeadva jutustaja vaatepunktist suhte kulgu armumisest kirelõõma kustumiseni. Autor uurib armunu psüühet – ja mitte luubi, vaid lausa mikroskoobiga, paljastades Estri hingeelu iga viimsegi üksikasja ning tuues tema igatsuse ja iha lugejale vahel isegi ebamugavalt lähedale. Romaani „Isiklikult vastutamata“ lõpupoole on stseen, kus Olof tajub, et on naisest ilma jäämas, sest too on „kondini puhtaks näritud“ (lk 197) – tegelikult teeb jutustaja ise sedasama. Kondid on aga koledad vaadata, vähemalt pikka aega küll. Alguses mõjub Estri (vähemal määral ka Hugo ja Olofi) mõtete ja tunnete lähivaatlus ning lakkamatu eritlus intrigeerivalt, kuid läheb kiiresti kurnavaks, teise raamatu lõpuks tüütukski. Tegelaste käitumise üksipulgi lahkamine ja iga sõna tõlgendamine tekitab kahtluse, et autor ei usalda publikut. Liiga läbipaistev tekst on aga igav, igavus omakorda üks kirjanduse surmapatte.

Rootsi kirjanik Lena Andersson on kodumaal tuntud ka kui julge, isemeelne ja laia haardega kolumnist.

Henric Lindsten

Mõneti aitavad üksluisuse vastu teostesse, eriti esimesse ossa pikitud filosoofilised arutelud sellistel teemadel nagu aeg, au, kunst, moraal, vaba tahe ja vastutus. Eraldi väärib esiletõstmist lühiessee armukese staatusest ühiskonnas romaanis „Isiklikult vastutamata“ (lk 83–85), kus Andersson kirjeldab teravmeelselt armastuskolmnurga toimimist. Põhirõhk on armastuse ja võimu seostel, kaudselt ka meeste ja naiste suhetel. Armastajad pole kunagi päris võrdsed, sest ühel on vahekorra üle ikka veidike suurem kontroll kui teisel. Anderssoni romaanides on tasakaal täiesti paigast ära: kõrvuni armunud Ester on valmis Hugole ja Olofile kõik andestama, meestel pole tarvis isegi vabandusi välja mõelda, naine teeb seda nende eest, sellal kui nood keelduvad järjepidevalt Estri soovidele järeleandmisi tegemast. Naine usub aga kangekaelselt, et kui ta piisavalt kaua ja truult klähvib, võib koerast lõpuks peremehe võrdväärne kaaslane saada (IV, lk 179). Ester kaotab aegamööda eneseväärikuse, temast saab kerjus, kes on valmis pisima palakese, kõige tühisema tähelepanuavalduse nimel taluma ükskõiksust, õelust ja mõnikord alandustki.

Andersson ei mõista Hugo ja Olofi käitumist otsesõnu hukka, kuigi suhtub neisse ilmselgelt kerge põlgusega, heites meestele ette frivoolsust ja egotsentrismi, ennekõike nõrka iseloomu. Sama tõve all kannatab tegelikult ka Ester, kes pole sugugi sümpaatsem. Jaburuseni allaheitlik ja klammerduv naine mõjub paiguti suisa maniakaalsena ning kutsub esile ennemini haletsuse kui kaastunde, poolehoiust rääkimata. „Inimesed tahavad armastada. See on neile tähtsam kui olla armastatud,“ nendib jutustaja (IV, lk 161) ning rõhutab Estri armuotsingute ja üldse ühepoolse, õõnsatele soovunelmatele üles ehitatud kiindumuse tragikoomilisust. Ühtlasi on Estri tegelaskujus jälgitav klassikaline mõistuse ja tunnete konflikt: tema emotsioonidest hägustunud analüütiku­pilk näeb maailma taoti lausa kõverpeeglis.

Kohe „Omavoli“ alguses teatatakse, et loo sisuks on „[k]ohutav lahknevus mõtte ja sõna, soovi ja väljenduse, tegelikkuse ja ebareaalsuse vahel ning kõik, mis sellesse lahknevusse lisandub“ (lk 7). See viib otsapidi Anderssoni romaane läbiva sõna jõu (ja jõuetuse) teemani, mis on eriti teravalt esil teises raamatus. Estri ja Olofi suhtele saab saatuslikuks just sõnadele omistatava tähtsuse määr: naisele sünnivad asjad, nähtused ja suhted nimetades, mehele märgivad sõnad nende surma (IV, lk 127). Estrile on keel hädavajalik, et maailma mõista ja kaoses kord luua, Olofile aga lihtsalt häda, mis takistab elul omasoodu veeremast. Jutustaja annab siinkohal õiguse mehele: „Sõnad ei ole kavatsuste ja tõdede rasked monumendid. Need on lihtsalt häälikud, millega täita vaikust“ (OV, lk 89). Selleteemalised arutelud kuuluvad romaanidiloogia haaravamate ja tuumakamate hulka.

Anderssoni tekst on tihe ja pingeline, üleliigset pole, nii et pigem võinuks ridade vahele natuke rohkem hingamisruumi jätta. Praegusel kujul on see jäänud kuivaks ning intensiivsus hakkab pikapeale väsitama (eriti arvestades tõsiasjaga, et teoste süžee on väga sarnane). Teose täpsele ja ladusale keelele lisavad mängulisust aeg-ajalt sisse lipsavad tabavad ja põnevad võrdlused. Näiteks: „Tema peast käis läbi mõte, vargsi nagu lagendikupelguses inimene hiilis see mööda rakuseinu“ (OV, lk 134). Ja: „Sellest hoolimata avanes ta jätkuvalt nagu vale koha peal olev haav“ (IV, lk 56). Või: „Olof oli nagu katkine elektrijuhe, mis jooksis läbi tema elu. Iga kord sai ta Olofit puudutades elektrilöögi, aga ka energiat“ (IV, lk 180).

Rootsi kuningriigi ametlikul kodulehel on nimekiri, kus rootsi kirjanike kümme raamatut, mida tuleb kindlasti lugeda. Kõrvu Selma Lagerlöfi „Gösta Berlingi saaga“ (1891, ee 1939), August Strindbergi „Hemsö rahva“ (1887, ee 1929) ja Hjalmar Söderbergi „Tõsise mänguga“ (1912, ee 1990) on ära toodud ka Lena Anderssoni „Omavoli“.* Pole kahtlust, et Andersson on osav ja isikupärane autor ning „Omavoli“ ja „Isiklikult vastutamata“ romaanivormi valatud südikad ja vahedad uurimused armastuse õndsusest ja õõvast, ent ometi näib vähe tõenäoline, et leiame need ka saja aasta pärast samasugusest nimekirjast.

Lena Andersson esineb festivalil „Prima vista“ esmaspäeval, 7. mail kell 18 Tartu linnaraamatukogus. Kirjanikuga vestleb Esbjörn Nyström (sünkroontõlkega eesti keelde).

* https://sweden.se/culture-traditions/10-swedish-must-read-books/

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming