Armas Jürgen!

Jaakko Hallas

Foto: Piia Ruber

 

Mina pole küll õige mees nendele küsimustele vastama, sest mu suhtumine rahasse on risti vastupidine tänapäeva ilmarahva seas valitsevale hoiakule. Mu ainelised vajadused on pisikesed, suisa askeetlikud. Ninaesine ja peavari on olemas. Sellest piisab. Teistele paistab, et ma ei söö, ei maga, ei osta rõivaid (mis kulumata püsivad seljas aastakümneid) ning lõviosa mu teenistusest hajub kirjatähtedega kaetud paberi kokkuostmiseks (raamatud, ajalehed, ajakirjad), natuke jääb ka saunale, suitsule ja joogile. Ööd ja päevad ainult loen, loen, loen… Mitte raha. Vaid sõnu, sõnu, sõnu, mis teiste kirjutatud.

Rahahäda mind ei paina. Ahastama panevat puudust tunnen hoopis ajast, vähemal määral ka tervisest. Aega ja tervist jääb järjest napimaks ning neid juurde ei osta. Püüan rahale mõelda nii vähe kui võimalik. Juba paljas mõtleminegi teeb haigeks. Raha mõjub allergiliselt, tekitab nõgestõbe ja Quincke ödeemi (oedema angioneuroticum). Raha määrib ja haiseb! Olet! Olet!

Kuidas kirjastustes rahaasjad käivad, ma ei tea. Ei tea autoriõiguste ega agentide probleeme – ei tegele sellega. Mul vaimuvärgigagi küllalt sehkendamist, ei hakka mina mingi materiaalse jama peale mõtlemisega end kurnama. Ei tea ka, kui palju raha mingi konkreetne autor saab või tahab. Ilmselt on honorarid diferentseeritud, eri väärtuse ja raskusastmega asjade eest tasutakse erinevalt.

Muidugi olen kuulnud kirjarahva nurinat, et makstakse vähe. ENSV ajal avaldas kirjanik romaani ja võis terveks aastaks jalad seina peale panna – honorar oli kõva, trükiarv suur (kuid nimetusi hoopis vähem kui praegu). Palju oli vabakutselisi. Kirjanik oli rahva ja riigi silmis tähtis tegelane, teda hoiti au sees (ld k honor – au; honorāre – autasustama). Samas oli riikliku kirjastuse trepp kõrge ja uks kitsas, löögile pääsesid vähesed. Teenistusastmete tabelit või ordukraade meenutav süsteem (lihtkirjanik, Noorte Autorite Koondise liige, ENSV Kirjanike Liidu liige, ENSV teeneline, ENSV rahva-, NSVL rahvakirjanik) näitas kätte, kui väärtuslikuks ja tähtsaks konkreetset loomeinimest ametlikult peeti.

Tänapäeval on kõik demokraatlikult laiapõhjaline. Ühest küljest justkui hea, kuid teisalt tirib see taseme alla. Kirjatöö ligi on pääsenud needki, kes muiste oleksid nurmel sirbiga õsunud, adrakurge peos hoidnud või karjamõisas lehmanisa sõõrutanud. Raamatud on nagu inimesed – kvaliteedilt ja vaimupotentsiaalilt väga erinevad. Mõni mannetu teos lendab kohe ilmumise järel prahihunnikusse, mõni ühiskonnast väljapraagitud inimhing maandub prügikasti kõrvale. Teatavasti on sinna sattunud ka kirjanikke.

Meid peaks olema vähemalt 8 – 10 miljonit, et väärtkirjanduse kirjastamine kui äri end kuidagiviisi ära tasuks. Selleks et toime tulla, täidavad kirjastused kõige muu kõrval ka tellimustöid või keskenduvad müübivale kõmukirjandusele. Ilma kulka toetuseta jääksid paljud asjad üldse ilmumata, paljud inimesed ei saaks ennast teostada ja määratleda kirjanikuna.

Ainult vähesed kirjastused suudavad palgal hoida toimetajaid ja koguni korrektoreid. Vaesemad väljaandjad on sunnitud koonerdama ning jäägitult usaldama autorit või tõlkijat. Toimetajat nad ei kasuta, ammugi mitte korrektorit.

Teised palkavad toimetajaid n-ö projektipõhise lepingu alusel – ühe- või mitmekordseks tarvitamiseks. Samamoodi leitakse ka tõlkijad. Kuna tõlkimis- ja toimetamistööd on palju, pole õigeid inimesi kerge leida. Kaader on väga juhuslik. Paljalt heast keeleoskusest ei piisa. Käsikirju on kõikmõeldavatest valdkondadest, vaja läheb mälumänguri silmaringi ja kahtlevat meelt. Harva on ühes inimeses kokku saanud nii toimetamiseks hädavajalik eruditsioon kui ka trükivigade märkamise kunst.

Lepingulise suhte puhul makstakse loojale (kirjanikule, tõlkijale) palju rohkem kui koristajale-mustatöötegijale (toimetajale). Vahel rakendatakse kõrgemat tasustamismäära, nn kiirustasu, kuid siis on tavaliselt tulemused armetud. Kiiresti ja ühtlasi korralikult suudavad teha vähesed meistrid. Nii mõnigi “loovisik” viskab oma soperdise ülejala valmis, riisub mandi ja kaob. Tooriku (sellest probleemist kirjutas hiljuti Sirbis Aili Künstler) peab aga enam-vähem talutavasse inimkeelde ümber kirjutama toimetaja, ühtlasi tuleb kontrollida ja parandada faktivead. S…st saia teha on äärmiselt alandav ja kurnav. See röövib rohkem aega, kui hädapätakal endal julga punnitamiseks kulunud. Eriti lohakat, räpast, saamatut manuskripti puhastades ja praavitades jääb toimetajal kindlasti midagi kahe silma vahele. Toimetaja, kojamehe ja koristaja töö iseärasus ongi ju see, et välja paistab üksnes tegemata jäänud töö, tehtud töö silma ei torka. Kriitik, kes tagamaid ei tea, kiidab õnnestunud raamatu puhul ainuisikuliselt autorit (tõlkijat), märkamata jäänud vigade eest saab näägutada toimetaja. Toimetamine on ohvrimeelne, masohhistlik tegevus. Selle tänamatu töö tegija jääb varju, loorberid lõikab looja. Nii mõnigi kord on toimetaja loovisiku kõrgele aujärjele upitanud.

 

 

Raul Meele ja Kivisildniku kaeblemisi olen lugenud. Meel mõjub oma enesekesksuses eriti halekoomiliselt. Täishabemega taadilt ootaks pigem stoilisust, väärikust. Looming ei tohiks olla äriprojekt. Tõeline loomine käib ikka südame sunnil, surematu kuulsus võib tulla (kui tuleb) postuumselt (Aleksis Kivi, Juhan Liiv, van Gogh jpt). Kui aga leidub sponsoreid, võib teha ka tellimustöid. Suur osa truvääride, trubaduuride ja minnesingerite lüroeepikast ning muistsete meistrite maalidest on valminud tellimusena.

Maailma ulatuses toob mõni menuk juba tegija eluajal sisse küll (Paulo Coelho teosed, “Da Vinci kood”, “Harry Potter”, Hollywoodi kassahitid jne). Paraku ei kattu suur kuulsus alati suure kunstiga.

Minu meelest täidab kulka oma funktsiooni korralikult. Paremateks peetavad saavad stipendiume, antakse toetusi, korvatakse (kas või osaliselt) kirjastamise, näituste, väljasõitude, töövahendite ostmise jm kulud, mõned saavad pensionilisa. Vist toimib veel ka “Ela ja sära!”. Muidugi, see raha on määritud, inimlike pahede pealt riisutud (alkohol, tubakas, kasiinod), mistõttu puhtusesse pürgiv hing ei kerja kulkast sentigi. See, et Meelt ja Kivisildnikku pole alati toetuse vääriliseks peetud, on õige otsus: nende loomingus leidub kõlbeliselt sante “taieseid”, mis on haavanud paljusid inimesi.

Kõrgest ja puhtast kunstist üldiselt ära ei ela. Kes hakkama ei saa, mingu tööle. Ristikivi jõudis luua kõik oma teosed pärast igavat ja nüristavat palgatööd. Vabakutseline Tammsaare vehkis ilukirjanduse loomise kõrvalt tõlkida ja päevakajalisi artikleid kirjutada mis hirmus (tõsi, tema toonane päevakajalisus on pikas perspektiivis osutunud igavikuliseks), sai palju toetusi ka kulkalt, sellegipoolest jättis surres pangaarvele ainult paar krooni.

Üsna hea mõte tuli hiljuti vist Märt Väljatagalt: luua parimatele mõned sinekuurikohad. Kui riigil raha jätkub, miks mitte. Vanasti oli mõnusaks “sinekuuriks” öövalvuri, katlakütja, postiljoni, kanatalitaja, reoveepuhastusjaama operaatori või kojamehe amet. Leidub praegugi lihtsat tööd, mis ei võta ära täit päeva, garanteerib miinimumpalga ja annab tervisekindlustuse. Tean üht filoloogiharidusega väga head tõlkijat, kes käib reklaami laiali kandmas. Tema’p see risustabki meie postkaste! Parem muidugi, kui elatist teenitakse enam-vähem meelepärase ja erialalähedase tööga. On luuletajaid, kes põhiliselt tõlgivad, kunstnikke, kes teostavad kujundusi jne.

Häda on selles, et kunstirahvas ihaleb endalegi samasugust elujärge, nagu on kodanlusel või riigivalitsejate seisusel. Vaimseid naudinguid hindava ja loova inimese ootused elule ei peaks olema nii ainelised. Ideaalne oleks kloostrikorralähedane eluviis. Piisab mungakongi moodi ruumikesest, kus on veidi raamatuid (eelkõige teatmeteosed) ja Interneti-ühendus, kasinast, kuid seetõttu odavast ja tervislikust toidusedelist. Munkade ja nunnade menüü (soolise diferentsi tõttu need mõnel pool erinevat veidi), mis sisaldab muide ka loomset valku ja tegelikkuses vahel isegi natuke alkoholi (õlu, vein, liköör), on erakordselt tervislik. Paastuaegadel võib söögi pealt veelgi kokku hoida. Kuid vahetevahel tuleb siiski minna ka ilmarahva sekka elusat elu elama. Haiguste ravi: selts, üksindus, prii söökla – kontrollitud! (Ü. Kiple.)

Paljud renessansiaegsed tarkpead otsisid ainelise kehvuse leevendamiseks abi hermetistlikest teadustest – alkeemiast ja maagiast – ehk, nagu väideti, sõlmisid vanatühjaga lepingu. Nii veider, kui see tänapäeva pragmaatilisele ja ateistlikule inimesele tundubki – mõnikord üpris tulemusrikkalt. Ent igaüks peaks ka mõistma, et kolm tilgakest, see tühine, kähku taastuv kogus elumahla, ei ole ju veel lõplik hind – nii odavalt ei saa midagi! Veri tähistab vaid eellepingut. Alles vanuigi tuleb krati pruukimise eest päriselt maksta, mistõttu eluõhtu võib mööduda kisendavas viletsuses või sünnib muud koledat, kui meenutada näiteks Nettesheimi Agrippa juhtumit Valeri Brjussovi “Tuleinglist”, doktor Faustuse lugu jm. Pole lohutus seegi, et saatus tuleriidast säästab. Loomise, s.t olematuse ilmsiks manamise eest viib kurat hinge nagunii.

 

Tervitades Jaakko Hallas

Jüriööl, a. D. MMVI

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming