ARHIIV

Berk Vaher

Tänuga Jaan Rannapile Kuidas ta nüüd siis äkki siia pidama jäi? Või miks üldse sellesse majja tagasi tuli? Never again, oli ta koolilõpupeol mõelnud. Läbi see üksteist aastat sundust, igaveseks. Ei mingit varahommikust tõusmist enam, ei mingeid ruutvõrrandeid, vahetusjalatseid, ligedaid tahvlilappe. See maja oli ta elust rohkem võtnud kui iganes vääris. Ja mida vastu andnud? Teadmised olid peaaegu tuhmunud – jäid vaid unenäod, kus ta ikka veel kontrolltöid ei osanud. Aga needki olid üha harvemaks jäänud, juba kadumas. Ta oli vabaks saamas. Ja ikka, kui tuli kutse kooli kokkutulekule, polnudki ta õieti kõhelnud. Miks? Et tõestada, kuidas ta on sellest majast ja üheteistkümnest orja-aastast üle saanud? Et ta tuleb nüüd siia, sest ise tahab? See on ju veel eriti orjalik. Lõplik allaandmine. Aga ta tuli. Ja läks maja peale uitama kui vanastigi koolipidudel. Käia nende aastate jooksul läbi kõik koridorid, kõik klassid, kamorkad ja trepikojad – see oli tema viis sellest majast võitu saada. Ja ta käis kõik läbi. Isegi koolisöökla köögi. Kunstiõpetaja katusealuse. Kütja kubriku. Lasi end vahetunni rüselustes plikade vetsu visata. Lõpupildi tegemisel ei naeratanud ta kaamerasse, vaid punkti koolimaja katusel: ma olen seal, ma olen siin, ma olen sellest majast üle. Ei jäänud siit enam midagi otsida.

Mida ta siit siis otsis?

Ja just siit? Koolis oli kohti, mis talle peaaegu meeldisid – aula lavatagune ja kahe hoonetiiva vaheline koridor ja davidlynchilik sõjalise õpetuse klass –, aga võimla oli talle alati närvidele käinud, ta hoidis sellest eemale. Eemale õhku püdeldavalt vängest higilehast ja pidevast pallitümpsumisest ja pallurite haugatustest, ja pesuruumist. Mitte et ta kartnuks end teiste ees paljaks võtta. Lihtsalt see rõske ja hämar ja mädamunase veega urgas näis veel enam määrivat. Õues ja kilehallis talle meeldis, aga siia ta ei tahtnud.

Ja nüüd seisis ta siin, riietusruumis, kappide või õigemini lihtsalt konksuga aukude ees. Ja hakkas mäletama.

Sellest oli vist ainult mõnel korral juttu olnud. Et kuskil siin on pääs veel ühte ruumi. Et kuskil on ka uks, kustkaudu kooli töötajad sinna käivad, aga siitkaudu ei saa – õpilastele on see keelatud. Seda ruumi pole seest ega väljast aimata, aga see on seal. Ja miskipärast nimetati seda arhiiviks, kuigi kooli ametlik arhiiv oli hoopis pööningul.

Mida siis hoiti seal ruumis, mille sissekäiku varjati ja kuhu õpilased ei tohtinud minna?

Ta ei olnud toona oma pead sellega vaevanud. Ehk olid nad isegi ühe riidevarnarea eest nihutanud ega leidnud sealt midagi. Ei viitsinud enam otsida ja polnud õieti aega ka. Mis neil sellega viimaks asja. Oli siis vähe neid ruume, kuhu ei tohtinud minna, aga ikka mindi?

Aga praegu ta tundis, et see ruum, see arhiiv on ikkagi olemas. On olemas ja käeulatuses.

Ta hiilis läbi võimla (ka nii kajas sammude sahin justkui kõikjale) ja nägi, et kekaõpside kabineti uks on paokil. Tühi tuba. Võtmekimp seal, kus ikka. Pintsak võtmetele ümber, et ei koliseks. Ja tagasi. Kus?

Ta laotas ajju lageda pinna, kuhu hakkas laduma pusletükke aastatega läbikäidust. Igavene häda sellega, ruumiline mõtlemine polnud tal uidangute kiuste kuigi erk, võõras korteris või kontoris ajas ta alati uksed segi ega saanud pärast ise väljapääsugi leitud. Nüüd veel närvid ja vargatunne ka. Tükid ei tahtnud kokku hakata.

Mingi koht jäi ikka teistest tühjemaks. Midagi mitte siin, vaid seal vastiku pesuruumi kaugemas otsas. Seal oli ju veel üks uks. Muidugi kinni; lingita-lukuta, aga kinni. Alati kinni olnud ja mitte kedagi huvitanud, isegi teda mitte. Ilmselt ruutmeetri jagu põrandapinda nii katkiste vetsupottide jaoks, mida tõesti isegi enam nõukogude kooli peltas pidada ei kannatanud. Paar murdunud toolijalga, värviplekilist ajalehte. Ta ei olnud seal käinud, aga ta oli käinud samasugustes kunkudes üle kooli ja pidas end ka seal käinuks. Aga ta ei olnud seal käinud.

Võtmekimbus oli selline kuuekandiline konks nagu mõnede jalgrataste juures kasutatakse. Ta ajas selle lukuauku ja kangutas. Ei, ega uks ei pidanudki seepeale lahti minema, ja lõpp lool.

Ent uks avanes.

Ta astus üle katkise vetsupoti, virutas toolijalale. Ja kuulis metalset kolksu. Vastassein polnud sein, vaid veel üks uks, rauduks.

Mõned võtmed sobisid, aga lukk ei tahtnud liikuda. Kinni tolmunud või roostetanud. Kõvasti logistada ei saanud, kuskil on valvur, kes kuuleb. Aga vaikselt nõksutamine mõjus ka. Ei mingit dramaatilist krääksumist ja käginat, uks avanes hääletult, nagu kasutataks seda ikka veel.

Miskipärast tundis ta kõigepealt pettumust, nähes riiuleid toimikutega. Pühkides ühelt pealmiselt tolmu, nägi ta tundmatut nime; kaustas olid aastate kaupa nimekandja sportlikud tulemused. Veel paari kausta piiludes nägi ta samasuguseid tabeleid.

Mida siin siis nii varjata oli?

Arvati, et õpilased joonistavad tabelitele riistu või võltsivad tulemusi paremaks?

Riiuleid osutus olema mitu rida. Järgmises reas olid peamiselt mänguasjad: veepüstol, automudel, soomekeelsed koomiksid. Tunnis konfiskeeritud kraam ilmselt. Ja veel kümmekond kassetti, peamiselt ooperimuusikaga. Imelik. Aga mitte põnev.

Ja viimases riiulireas – riided. Võimla juurde unustatu, leiukappi jäetu – üllatavalt palju oli neid dressikaid ja sokke, nagu mingi kaltsuka laos. Mõned möiratult suured isegi täiskasvanu jaoks – nagu käinuks siin koolis kunagi mingi hiiglaste sugu. Mõned pigem lasteaialapsele parajad. Ta võpatas üht kolletanud triibulist džemprit nähes – esimeses klassis oli tal selline. Aga oli see tõesti tema oma? Nõukaaja lastel olid sageli sarnased riided …

Ta vaatas seda lohutut träni, mis ei kuulunud enam kellelegi ega kuhugi, oli isegi isiklikest ajalugudest igaveseks kustutatud ja kuhtunud nii ebamääraseks, et ei tekitanuks omanikes enam mingit äratundmisrõõmu ega nostalgiat. Ega saanud ta lahti tundest, et midagi peab ju ikkagi veel olema. Kuskil siin, selle sodi taga või vahel või all. Midagi juhuslikult ja kogemata siia sattunut – või just teadlikult varjatut; midagi, millele need spordipäevikud on vaid kattevarjuks. Nii nagu see ruum siin majas, nii on miski siin ruumis trotsimas usku, et kõik on juba nähtud.

Kui ainult viitsiks uurida. Teha end veel tolmusemaks, tuhlata neis riidekuhjades, lapata kaustades läbi kõik paberid, võtta kaasa need kassetid, et kuulata, mis seal tegelikult on … Kui ainult viitsiks.

Ta kõhkles veel, kui kuulis midagi – pigem võnget kui nime, ent tajus: keegi hüüab mind.

Nimi selgines, lähenes. Üks mõtteline kloon temast ruttas arhiivist minema, sulgedes ukse ja varjates sissepääsu; teine sööstis träni kallale, et jõuda võimalikult palju näha, enne kui ta siit igaveseks eemaldub. Aga ta ise jäi paigale, endiselt kõhklema. Ja siis juba olid ta selja taga teised.

„Mis sa siin ukerdad? Me ajame sind üle kogu maja taga, sa lubasid kõnet pidada ju! Telefoni ka ei võta … Mis see ongi see arhiiv või?”

„Mäletate.”

Vana klassivend kahmas riiulilt auto: „Näe, kurat, Toyota mudel, ma tahtsin endale ka sellist!”

„Mis sa teed?”

„Kaasa võtan. Äkki ma lõpuks hakkangi mäletama, et see oli minu oma.”

„Lihtsalt niimoodi võtadki?”

„Aga mida ta siingi teeb?”

Ta ei osanud sellele vastata. Vaid imestas isegi, kuidas ta – ise esimese sissetungijana – oli hakanud arhiivi puutumatust teiste eest kaitsma. Tõepoolest, milleks? Miks peaks takistama seda, et mõnigi neist asjust taas kellegi omaks saaks, niimoodi üleüldse taas olemas oleks?

Teine klassivend toppis juba Soome koomikseid pintsakutaskusse ja temal ei olnud enam jaksu keelata. Ometi ei tahtnud ta ise midagi kaasa võtta, isegi mitte toda triibulist džemprit. Eriti mitte seda.

Siis lakanuks olemast ka too … midagi veel.

15. märts 2013, Tartu

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming