Argitraagika XVIII – Töö on suure inimese mäng

Kui nüristavas töös õnnestub leida see suhkrutükk, millega mängida, tõuseb inimese sees leegike ja annab sooja.

JÜRI KOLK

Mina olen mu töö. Olen seda kogu aeg olnud. Siis, kui laos kaste tõstsin, kinnitasin endale, et loomingulisus ei ole mitte töö, vaid tegija omadus. Mõtlesin, et jah, kui tööülesandeks on postkontoris marke lakkuda või vastata valel numbril helistanud inimestele, et number ei ole kasutusel, palun kontrollige numbrit (ja iga kord peab kasutama täpselt sama sõnastust!), siis jääb üsna vähe ruumi loomingulisusele ja tahtele teha midagi paremini, leiutada uusi lahendusi, mängida.

Päris kinni keeratakse loomingulisuse kraan siiski harva, ja kui, siis on keerajaks pigem ülemus, kes tahab ennast kellegi peal Puniku kombel välja elada, mitte töö iseenesest. Või siis teeb inimene seda endaga ise: piriseb ja mornitseb, kuni ei jäägi muud kui üks halli pasa virvendus. Sõnaga: muidugi olen ma oma tööga üks, aga mitte niivõrd konkreetse tööga, vaid pigem oma töötegemise viisiga.

Igal pingutusel on piirid ja iga kannatus katkeb, aga seda võib võtta soovitusena proovida uuesti kuskil mujal, tõmmata oma tahe õlekõrrena pingule üle mõne teise jõe. Oluline on ju – luuletajalt sõnu laenates – end mitte ära magada. Püsida ärkvel. Kui teha, siis teha (seda, mida vaja teha), kui molutada, siis molutada (sest ka molutada on vaja, kohe kangesti). Jah, ma tean: on keeruline leida tasakaalu tööde ja puhkuste ja tahtmiste ja võimaluste ja veel sadade asjade vahel ning kindla peale löövad mõned tasakaalustamist vajavatest detailidest alatasa mitmel otsal laperdama, aga kui mõelda (jälle luuletajalt sõnu laenates), et „on nigu on“, ja lisada sellele törts tahet, siis saab vähemalt natukene mõjutada, mis toimub su enda sees. Kui nüristavas töös õnnestub leida see suhkrutükk, millega mängida, tõuseb inimese sees leegike ja annab sooja. Mõttemänge, mis võivad aidata, on palju.

Jah, mina olen mu töö. Olen kogu aeg olnud. Olen mu lõunapaus ja puhkus (pigem talvel, siis on energiat vähem). Kuid seegi pole veel kõik! Olen toit, mida söön, ja raamat, mida loen. Olen jah! Sest mis oleks kurvem kui kinnitada endale päev läbi, et ma ei ole mu töö ning vajuda siis õhtul selle tööga teenitud raha eest ostetud istmele röötsakile, liiga kurnatud, et teha seda salapärast midagi, mis ma olema peaksin? Jaksamata seda väljagi mõelda. Pigem olen juba oma töö ja olen vaba aeg ja kõik see, mis ma nendega ette võtan.

Olen kogu aeg olnud mu töö, aga tunnistan meeleldi, et praegu, kui mu tööks on kirjutamine ja tõlkimine, on kõik mõneti lihtsam. Ainult ülemus on paras tõbras, sunnib mind juba kaks aastat tööle põhimõtteliselt iga päev – jõulud, sünnipäev, jaanipäev, miski ei jää vahele. Õnneks püüab ta mind ekspluateerida jätkusuutlikult, korraldada mu päevaplaani nii, et ma ennast jooksvalt kogu aeg välja puhkaks – noh, umbes nagu süda. Aeg-ajalt pingutan muidugi üle, kas hakkavad siis tähtajad kõrbema või mis, ja pean enese tagasihoidmiseks meenutama, et magamata unetunde pole võimalik tagasi teha. Kui tõesti kõvasti üle pingutada, siis ei ole võimalik ennast enam välja puhata, mingi asi läheb katki. Teisalt on arenemiseks pingutus vajalik, seda piiri tuleb üha otsida.

Tõele au andes olen oma ülemuse (jah, see olen ma ise!) käitumisega päris rahul. Ta on mulle isegi puhkust andnud ja seda ainult päevase etteteatamisega! Mäletan väga hästi, kuidas mind kurnas kaheksast reedeni töötamine, kuidas ühel ametikohal töötades piinas mind laupäeviti stressipohmelus (täitsa ilma alkoholita, puhas pingelangus) ja pühapäeva lõuna paiku hakkas kõhus keerama, sest esmaspäeval pidid ju välgud jälle sähvima hakkama. Muidugi ei jätnud see töö mind alati ka nädala­vahetusel rahule, aeg-ajalt oli vaja jooksu pealt midagi lahendada, ja ehkki see ei nõudnud tohutut pingutust, oli juba valmis­olek selleks kurnav. Käsk pühapäeva pühitseda on põhimõtteliselt ametiühingute idee algus: kedagi ei saa kaitsta härga kaevust tõmbamast ja lehm tuleb lüpsta ning puder keeta, aga mingid piirid inimeste kurnamisele aitas see ehk panna. Sama kehtib ettevõtja või talu­peremehe kohta, kes võib muidu ennast ise sodiks rabeleda. Lihtne käsusõna aitab inimesel ennast enda eest kaitsta.

Kaldun arvama, et need palju kirutud lumehelbekesed leiavad endale päris tihti ameti, mis on vabama graafikuga, rohkem nende endi kätes. Nad ei sobitu enam eelmiste sajandite orjapidamiskultuuri, aga ka vajadus selle järele kahaneb üha. Suurem osa inimesi tahab tööd teha, mingit tööd, ideaalis tööd, millest on kasu. Väga suurt hulka alustavaid väikeettevõtjaid ei inspireeri mitte võimalus saada arutult rikkaks, vaid võimalus teha midagi, mida nad peavad vajalikuks, mis neile meeldib, mis neile sobib. Ühesõnaga, pakkuda endale sobivat tööd.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht