Argitraagika XV – Vanaema, kured ei too lapsi

Maailmalõpukell näitab 23.58, kuid meie ei keskendu igavikulistele väärtustele ega pinguta ellujäämise nimel.

JÜRI KOLK

Kui laev hakkab põhja minema, olgu siis tegelikult või filmis, võib leiduda üks salgake stoikuid, kes selle asemel et päästepaatide pärast kakelda, rahulikult musitseerib. Iga elu on määratud lõppema. Miks mitte minna lõpule vastu rahumeelselt, otsides tasakaalu?

Miks mitte minna lõpule vastu rahumeelselt, otsides tasakaalu? Just nõnda suhtus 1912. aastal Titanicu uppumisse laeva orkester, kelle viimane lugu olevat olnud Lowell Masoni ja Sarah Flower Adamsi „Nearer, my God, to thee“ ehk „Jumal, Sul ligemal“.

www.quora.com

Üheks põhjuseks valida teistsugune käitumisviis on lootusekübemeke, tibatilluke lootusekübe, et veel on võimalik ellu jääda, kas või inimlikkuse amputeerimise hinnaga. See kasvab ehk hiljem tagasi? Üldjuhul ei kasva.

Maailmalõpp on liiga suur ja ebamäärane, liiga ammu tõotatud sündmus, et seda tõsiselt võtta, aga siiski – me ju kõik teame, millises seisus on planeet. Välkkiirelt kaovad metsad, surevad välja looma- ja taimeliigid, tekib kõikvõimalikku saastet, soojeneb kliima. Planeedil on palavik ja meie oleme viirus. Loodetavasti mitte meie, inimesed, vaid ainult meie mõtteviis.

Maailmalõpukell näitab 23.58. Kummaline on, et sel üleval hetkel – iga loojang on kahtlemata ülev ja kaunis – ei keskendu me teps mitte igavikulistele väärtustele, aga ei võta ka ennast kokku, ei pinguta ellujäämise nimel. Meie laeval, mis hakkab põhja minema, ei ole päästepaate. Me tungime jokkis päi võõrastesse kajutitesse, lootes, et meid tervitatakse lahkelt, ripume kasiino mänguautomaatide küljes, valime endale maksuvabast poest alkoholi ja kingitusi oma lähedastele, püüame üle trumbata sõpra ja vaenlast. Me oleme palju rahulikumad, kui need stoikutest pillimehed: me askeldame, nagu midagi ei olekski lahti.

Meie laeval on palju mootoreid ja sõukruvisid. On moodustunud võistkonnad, kõik püüavad oma kruvi panna käima kiiremini kui teised kruvid. Paraku realiseerub konkureeriv pingutus ühise tulemusena – viib meid kõiki üha kiiremini kari suunas. Pealegi kasutatakse laeva kütusena juba mõnda aega laeva ennast. Sellele vaatamata õilistab sportlik hasart inimeste palgeid, hüütakse käsklusi, motiveeritakse piruka ja piitsaga, visatakse sütt ahju.

Kogu tähelepanu on pisiasjadel ja lähitulevikul. Meie igapäevaseid otsuseid ei kujunda maailmalõpuga arvestamine. Sellele pole lihtsalt kohta. See, kes tahab oma eluga hakkama saada, peab kuidagi protsessis osalema. Ettevõte ja/või riik (ka selle juhid), mis tahab kesta, peab olema majanduslikult konkurentsivõimeline igal ajahetkel. Peab püsima vähemalt juhtgrupis, sest muidu läheb jamaks, tuleb võita vahefinišeid. Juhtgrupi tempos edasi kihutades ei ole reaalne midagi väga ümber mõtestada. Mõned firmad ja riigid saavad sellega isegi mõnevõrra hakkama, siit-sealt kostab edulugusid, aga paraku liiga vähe ning liiga hilja. Finišijoon, mis paistab olevat kaljuserv, läheneb kiiresti.

Osa inimesi näeb pääseteed just nimelt sulgumises pundi omasugustega ühte laeva kambüüsidest. Selle uksi tuleb tugevdada, et jumala eest ükski võõras mõnest teisest mootoriruumist sisse ei pääseks, sest too on oht meie toiduvarudele ja meie kütmismeetodile. Kambüüsis on toit, toit tähendab elu. Loogiline, eks.

Ei ole loogiline. Kui vaadata veidigi suuremat pilti, saab selgeks, et pähklikoorde sulgumisest ei ole abi. Neid jõudusid, mis pähklikoori raputavad, saab rahustada ainult solidaarsusele, egalitaarsusele panustades. Ilmselt on hilja, sisemised vastuolud on liiga suured, aga see oleks vähemalt pingutus õiges suunas.

Ühes eriti naiivses muinasjutus räägitakse kuninga uutest rõivastest: laps ütleb, et kuningas on alasti – ja kohe kõik näevad, saavad aru ja tunnistavad, et tal on õigus. Enamasti on võimustruktuurid paremini paigas. Kõigil inimestel, paistab, on liiga palju kaotada, et hakata süsteemis kahtlema. Lõugu laiutanud persoonile antakse lahtise käega üle kukla ja ülejäänud seltskond surub lauba kuninga kauni rüü kiituseks vastu emakest asfalti.

See, et ligilähedaseltki samas vaimus jätkates tabab meid krahh, peaks olema kõigile selge. Sellest on isegi piinlik rääkida, umbes samamoodi, nagu seletaks täiskasvanutele, lapsevanematele, et ei, kured ei too lapsi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming