Argitraagika X – Tõe kriteerium

JÜRI KOLK

1993. aasta novembris toimus Colorados esimene maailma suurima vabavõitluse organisatsiooni UFC (Ultimate Fighting Championship) üritus. Toona mõeldi vist, et tehakse kindlaks, milline võitluskunst on parim, ja siis saab eluga edasi minna. Kui tänapäeval on sportliku vabavõitluse reeglid väga põhjalikud, siis esimesel üritusel oli keelatud ainult kaks äärmiselt ebasportlikku tegu: hammustamine ja sõrmede toppimine vastase silma. Karistuseks oli rahatrahv (trahvisumma oli tunduvalt väiksem kui võidufond). Matš kestis nokaudi või alistuseni puhkepausideta, ei olnud ka kaalukategooriaid jne.

Jaapani poisid harjutavad ju-jutsut. Pilt on tehtud 1920. aasta paiku. Wikimedia Commons

Räägin sellest, sest tahtsin meenutada Art Jimmersoni. Nagu inimesed ikka, nii arvas temagi, et tema ala ja lähenemisviis on kõige õigemad. Jimmerson oli džentelmen. Uskudes, et tema löök on kohutavalt tugev (tal oli põhjust seda uskuda), otsustas ta kanda ühes käes poksikinnast, et võitlustuhinas teele saadetud hoop vastast päriselt maha ei tapaks. See on, ilma igasuguse irooniata, läbinisti üllas ja lugupidamist vääriv suhtumine. Tegelikkus üllatas Jimmersoni. Tema esimese ringi vastaseks (tegemist oli kaheksa mehe turniiriga) oli Brasiilia ju-jutsu ekspert, kes viis poksija tolle tohutuks üllatuseks kolaki maha ja alistas ta seal. Üllatunud olid veel väga paljud ja sel üllatumisel oli mõju tulevikule.

Aastal 2010 otsustas kolmekordne poksi maailmameister kolmes kaaluklassis James Toney, kelle karjäär liikus juba allamäge, pensionipõlveks natuke raha teenida ja hakkas solvama sportliku vabavõitlusega tegelejaid. Ta kasutas intensiivselt ilustamata kõnepruuki, väitis, et UFC sportlased on poksijate kõrval armetud tuustid, et võitlusest ja spordist on asi kaugel, neile poistele lihtsalt meeldib ennast teiste poiste vastu hõõruda. Muidugi teab igaüks, kelle maadleja on kunagi üle rinna heitnud, et seksile sihandesel hetkel mõelda ei suuda, aga Toney kas ei hoolinud sellest või tõesti ei mõistnud seda. Fakt on, et ta sai praalimise tõttu võimaluse ennast UFCs tõestada.

James Toney, kes sai praalimise tõttu võimaluse ennast UFCs tõestada. stoyan vassev / Wikimedia Commons

Tema vastu saadeti vana rebane Randy Couture, kes oli enne sportlikule vabavõitlusele keskendumist tipptasemel maadlusega tegelenud. Tulemust ei olnud asjatundjatel raske ennustada. Couture ei jätnud midagi juhuse hooleks, töötas aeglaselt ja süstemaatiliselt ning nii kulus tal Toney alistamiseks tõesti isegi veidi üle kolme minuti. Toney oli tõenäoliselt algusest peale kaotusega arvestanud. Ta teenis ühe õhtuga (mingit energiat nõudis muidugi ka aeg-ajalt hoolega valimata jäetud solvangute paiskamine eetrisse) 500 000 dollarit. Ma usun, et päris paljud oleksid nõus selle raha eest kerge keretäie vastu võtma.

Hiljuti kerkis teemaks võimalik matš Floyd Mayweatheri (poks) ja Conor McGregori (MMA) vahel. Sedapuhku teistpidi: võisteldakse poksi reeglite järgi. Mõlema spordiala tõsistel fännidel on selle tsirkuse pärast muidugi kahju – avalikkuse tähelepanu koondub matšile, mis ei ole sportlikus mõttes tõsiseltvõetav. Oleks väga üllatav, kui vabavõitleja suudaks poksijale poksi reeglite järgi nimetamisväärset vastupanu osutada. Minagi olen häiritud – mõnus oleks mõelda, et eksisteerib mingi enam-vähem aus kriteerium, mille järgi sportlane saab järgmise matši, ja kui ta kogu aeg võidab, siis jõuab tiitlimatšini ning saab ka rohkem au ja kuulsust ja raha. Kahjuks, nagu ka näiteks kirjanduses (ja kultuuris laiemalt), ei ole see nii lihtne. Muidugi on teatud hulk tippe, kes on oma loorberid ära teeninud ainult saavutustega, aga väga suur osa neist, kes tipu lähedal sebivad, on seal peamiselt tänu agarale rabistamisele. Õnneks ei pea kirjanduses (ja kultuuris laiemalt) karjääri nimel tingimata solvama, aga teate, ega poksis ka ei pea. Ka sellel alal on võimalik rääkida õigete inimestega õigel ajal, kasutades õiget tooni.

Võitlusspordis saavad suure skandaali teha ikkagi ainult sellised mehed nagu Jimmerson, Toney ja McGregor. Et mõõdutundetult praalida (Jimmerson seda nii ei kavatsenud), peab olema kiitleja tase piisavalt kõrge, et sellest saaks lähtuda uued, nüüd juba tühjad, lubadused. Kui taset ei ole, siis on ainult tühjus. Kahjuks, erinevalt poksist, on kirjanduses (ja kultuuris laiemalt), võimalik ennast kivisse raiuda ka täiesti teisejärgulistel tegelastel.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming