Argitraagika III – Mida te loete, mu prints?

JÜRI KOLK

Sain hiljuti raamatu valmis. Vana sõber võttis sel puhul ühendust. Ütles, et lugemiseks küll sugugi aega ei ole, aga mulle soovib südamest õnne, kinnitas, et olen tema arvates väga tubli. Pihtis, et on küll püüdnud lugeda, et tal on juba mituteist kuud pooleli ühe teise autori teos, aga niipea kui ta selle kätte võtab, tuleb kohe kohutav uni peale.

Ausalt öeldes olen ma lugemisega seoses ise ka raskustega sõdinud. Lapsena tundus kogu kirjandus hea, peaaegu kogu kirjandus. Süsteem töötas nii, et võtsin riiulist raamatu, avasin esimeselt leheküljelt ja lugesin viimaseni. Mõni raamat oli parem, mõni halvem, aga läbi loetud said nad, kui juba ette võtsin, ikkagi enam-vähem kõik.

Hilisteismelisena ma ilmselgelt ei teadvustanud seda endale, aga korralikku harjumust raamatukogudest lugemist otsida ei olnudki tekkinud. Kodus, minu teada kõigis kodudes, oli alustuseks lugemisvara piisavalt. Ega mu sõbradki osanud kuigi tihti midagi uut soovitada ja kui soovitasidki, siis andsid ka raamatu, raamatukogu jäi käiguteedelt ikkagi veidi kõrvale. Totakal kombel on sellised pisikesed juurdunud harjumused olulised, mitte ainult minu puhul, mitte ainult seoses lugemisega.

Raamatukogutõrge ei olnud tegelikult siiski kuigi tõsine küsimus, sellest oleksin üle saanud. Tunduvalt keerulisem oli toime tulla kasvavate nõudmistega. Kuna baas oli loodud, siis igal uuel raamatul, kui tahes heal, oli juba raske ületada künnist, üllatada. Kahmad köite kätte, näed, et sellesarnast lugu oled juba lugenud, sõnastus on nagu on, aimad ette süžeekäike või tüütab sind autori suhe kirjutatavaga – võimalusi tõrke tekkimiseks on sadu ja enamasti piisab ühest.

Kirjanikud komistavad aeg-ajalt väidetele, et aga keda siin lugeda on, kõik on rämps. Lähemal uurimisel selgub üldjuhul, et väitja ei ole kuigi palju katsetanud. Ehk suudab tuua paar näidet, mis ei rahuldanud, aga raamatuid on ju metsikult palju. Söandan kinnitada, et kirjandus, kunst ja (klassikaline) muusika on Eestis kõigist aladest kõige kõvemad. Kaugele maha jäävad isegi kettaheide, ärikliima loomine, ussitamine ja alkoholism. Pealegi, kultuur on ainus, mis tegelikult loeb. Sellest ei ole ju raske aru saada. Kui keegi tahab Eestit kaitsta, lugegu raamatut, mingu näitusele ja kontserdile. Kaitseliitu astumine on ka tubli, aga ennekõike peaks olema miski, mida kaitsta, miski, mis areneb ja kasvab. Sellele miskile loeb ka publik, vähemalt kaude.

Aga, jah, lugeda on päris palju, isegi head Eesti kirjandust on palju. Et selleni jõuda, soovitan loobuda kohusetundest. Korralik inimene, kui ta on juba kord raamatu kätte võtnud, loeb selle läbi algusest lõpuni – nii ma uskusin. Tegelikult ei pea raamatut järjest lugema (tore muidugi, kui raamatul õnnestub teid sellele teele ahvatleda). Paljusid raamatuid võib rahumeeli lugeda kord lõpust, siis algusest. Täiesti mõistlik on olukord, et teil on korraga pooleli mitu raamatut. Kui raamat ikka ei sobi, jätkegi pooleli ja võtke teine. Ühe lugemiskorraga ei pea neelama meeletut arvu tähemärke. Lühijutu või novelli, ammugi siis luuletuse lugemiseks ei kulu kuigi palju aega. Lugemine ei ole pühalik tegevus, milleks peab aega võtma, lokid pähe tegema ja lipsu ette siduma. Lugemine on umbes nagu söömine: seda tuleb teha regulaarselt, muidu jääb miski kängu. Ja kui te seda juba teete, küllap õpite ka nautima.

Kui peaks selguma, et teile tõesti ei meeldi lugeda ega kontserdil käia, kui tulebki alati uni peale, siis ka see on tegelikult väga hea. Uni on inimesele väga oluline, magama peab. Korralik uni on üks elevantidest, millel seisab mõnus elu.

PS Lugesin hiljuti üle paar köidet „Tõde ja õigust“. Pean tunnistama, et vahepealse 25 aastaga on Anton Hansen Tammsaare kõvasti arenenud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar